Mõned õigused on ainult staaridel?

juuni 27, 2007 at 8:31 e.l. 9 kommentaari

Mul pole kunagi olnud midagi selle vastu, kui inimene tahab endast kirjutatud lugu enne trükki minekut näha. Jumala eest, vaadaku, kui ta end nii paremini tunneb. Ja üldse, eksida võime me kõik ja lolli koha peal, nõnda võib sest vaatamisest ka kasu olla. 

Aga mind paneb imestama, kui inimene, kes oma kuulsuse on pihku püüdnud just sellega, et eksponeerinud teisi ilma igasuguse lugupidamise ja loaküsimiseta ja teinekord ikka väga julmalt, ütleb esimese asjana, et ta räägib vaid tingimusel, kui saab lugu näha ja parandada. 

Eks ta muidugi saabki, aga ikkagi tahaks küsida, kas ta oma ohvritele ka midagi näitama tõttab või on siis natuke teised reeglid? Kas mõned õigused on ainult staaridel, kes neid endale nõutada oskavad? 

PS Ärge hakake palun spekuleerima teemal, kes kõnealune inimene on, ma nii kui nii ei ütle. Ja see ei ole ka oluline, tegelikult.

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Spiooni ABC ehk FBI = KGB Vaat, milleks paarisuhet vaja on

9 kommentaari Add your own

  • 1. tumeblondi  |  juuni 27, 2007, 9:27 e.l.

    Tundub, et ajakirjandusega kokkupuutuvatel inimestel on viimasel ajal sarnased probleemid
    http://agnessa.pri.ee/2007/06/22/lugude-enne-trukkiminekut-allikatele-naitamisest/

    Vasta
  • 2. Kati  |  juuni 27, 2007, 9:59 e.l.

    ah, eks need probleemid ole igavesed. 🙂

    või noh, mis probleemid, mul, nagu ma ütlen, pole loo näitamise ega parandamise vastu midagi. ja lollakate parandusettepanekute vastu aitab reeglina, kui öelda, et parandada saab fakte, aga korrektuuri loeb meil keeletoimetaja, kellele mina omakorda allun iga viimase kui koma küsimuses. siis nad tavaliselt ei hakka ka oma arusaama õigekeelsusest läbi suruma.

    muidugi, ma olen ükskord ka maha pidanud sõja teemal, kas tohib öelda “lamp” ja “pirn” või peab olema “valgusti” ja “valguskehand.” ja ma keeldusin kangekaelselt sellest viimasest variandist, sest ei olnud elektrimeeste ajakiri ega sisearhitektide.

    aga praegu mind loksutas pigem see, et inimene küsib endale otsekohe õigusi, mida ta vist iial kellelegi teisele pole andnud.

    Vasta
  • 3. otsija  |  juuni 27, 2007, 4:54 p.l.

    Õigused on neil, kes oma õiguste eest seisavad. Kes küsib, see saab… kui saab.
    Mina olen ka alati palunud ajakirjanikul lugu mulle ülevaatamiseks saata. Alati on saadetud.

    Vasta
  • 4. ynry  |  juuni 27, 2007, 7:38 p.l.

    eks tegelikkuses ongi ju vaja nõuda. omi õigusi ning seda igas vallas. ning reeglite eiraja pääbki ju noid (reegleid) hästi tundma, et osata seda va rikkumise-kunsti. meile on küll hukkamõistmise-võimalus, kuid kas ka õigus ise sellest ebareeglipäraselt toimida..

    a mul juhtus kunaski säherdune lugu, et enne loo avaldumist sain küll tekstid üle kontrollida, a pärast ilmumist.. näedsasiis, teksti oli õkva juurde tekkinud. kuna tegu oli mitme ilmisikliku ja eraelulise faktiga, siis ei olnud sugugi rahul sellisest käitumisest.. :S

    Vasta
  • 5. luize  |  juuni 28, 2007, 4:58 e.l.

    Jaanomartin selles agnessa loos oli asja päris kenasti kokku kommenteerinud nii, nagu minagi aru saan. Ja üleüldse, elu on näidand, et ikka eksitakse, ma ei räägi siin õigekirjast. Seda muidugi kiputakse ka parandama. Ja oma juttu üle lugedes märkad asju, mida rääkides ei pane tähelegi, kuulamisega on samamoodi.
    Nii et üldjuhul ei tohiks see olla küll mingi jube privileeg, kui endast kirjutatud lugu näha saad. Ütlen juba ette ära, et mina küsin ka 🙂

    Vasta
  • 6. Kati  |  juuni 28, 2007, 7:14 e.l.

    ega ei iseenesest ei olegi miski privileeg.

    ma lihtsalt mõtlen, et inimene võiks anda teistele needsamad õigused, mida ta endale küsib. ja kui ta (niipalju kui mina tean) pole seda kunagi teinud, siis on natuke naljakas, et ta neid enesele kohe esimese asjana küsib.

    siit tuleb nats härja ja jupiteri lugu, muud midagi.

    Vasta
  • 7. Metsapiiga  |  juuni 28, 2007, 8:18 e.l.

    Nojah, taolise “kogemuste pagasiga” inimesed oskavad neid õigusi endale lihtsalt nõutada. Osadel jällegi varjutab edevus ja teadmatus “ohutunde” . Mine võta kinni, kel õigus. Eetiliselt õigem oleks muidugi objekti ka ilmuvaga kursis hoida.

    Vasta
  • 8. ynry  |  juuni 28, 2007, 8:50 e.l.

    lisaksin veel, et minu poolt mainitud juhtumil oli tegu ka sellega, et too ajakirjanik oli ühtlasi kunagine tuttav. sellest siis isiklikemate faktide täädmine, milledest artikli tarbeks juttu ei olnud. a ju ta siis pärast mõtles, et ilmestaks natuke või nii. nõnda siis, neh, loen siiani tema artikleid täätud eelarvamusega.

    ohh, meenub veel.. aastaid tagasi juba, lõin mina lehe lahti ning säält vaatasid vastu minu sõnad.. minu mine all ka, muidugi. üllatus siis milline, eks. oli üks järjekordne tegelane välja toonud, ühisest olemisest. kuid ehk oleks võinud mullegi mainida, et..? kummalised on need ajakirjanike eetikareeglid teinekord.

    a muidu.. teistel kordadel pole mul säherdust juhtunud, just sellest, et inimene ei saa ju kirjutada asjust, millest ma talle ei räägi. nii et – minu usaldus ajakirjanike vastu pole veel lõplikult surnud 😉

    samas – reeglid pääksid olema ühesed kõigile..

    Vasta
  • 9. Kati  |  juuni 28, 2007, 8:55 e.l.

    sõpradest on üldse väga sitt kirjutada.
    ma üldiselt väldin seda, sest mingeid suhteid elus ei ole vaja segi ajada.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

juuni 2007
E T K N R L P
« mai   juuli »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

%d bloggers like this: