Archive for juuni, 2007

Miks on inimesed kadedad?

Arni küsib siin, miks inimesed kadedad on ja pöördesse lähevad, kui mõtlevad, kuidas keegi teinegi nende teenitud raha eest mõne hüve võib saada. Minul on üks selle teemaga seonduv teooria, mille järgi pole inimesed mitte kadedad, vaid hirmul, et neil enestel läheb sitasti.

Fassaadid, muidugi, on meil ilusad ja läikivad. Nende järgi on kõik kõige paremas korras. Mõned aastad tagasi, kui ma Ärielu tarvis Eesti Panga poistega kõnelesin, ütlesid nad, et jälgivad ikka igasugu uuringuid ja küsitlusi ja on pehmeltöeldes mures eestlaste ülioptimistlike tulevikukujutelmade pärast.

Eestlane uskuvat nimelt, et elu läheb tõusvas joones, majandus kasvab lõputult ja nad ise saavad aina paremat tööd ja suuremat palka. Tagasilööke ei tule või kui, siis kusagil kaugel või halvemal juhul ehk naabrimehel, aga minuga ei juhtu midagi, väitvat peaaegu kõik.

Paraku võib selle särava optimismi taga tegelikult luurata hirm ja ebakindlus. Kartus, et võib olla siiski, siiski olen mina homme töötu, kodutu, näljas ja paljas. Aga see on kole väljavaade ja sellest tuleb kuidagi üle saada.

Üks võimalus ongi siis jagada inimesed kaheks. Meieks, kes me oleme tublid, töökad, ettevõtlikud ja usinad, saame alati hakkama ja ei jää kunagi hätta, ja nendeks, kes on laisad, lollid, tööpõlgurid, harimatud, kuradi luuserid ja küllaga ära teeninud oma koha prügimäel.

Eraldusjoon meie ja nende vahel on selge, tugev ja ületamatu. See on kaasasündinud, see on jumalik ettemääratus. Ettevõtlikkus on sünnipärane pühadus, luuserlus sünnipärane patt. Patusest ei saa püha, pühast ei saa patust.

Meie ei ole kaotajad. Ja me ei taha kaotajaid ehk patuseid näha. Kadugu meie silma alt, et nad ei häiriks ega hirmutaks meid meie rikkalikus pühaduses. Ja aitama me neid ei pea, sest nad on ise süüdi. Peavad olema, sest kui ei oleks, siis võiksime ehk siiski ka meie nendesarnasteks … Ei! Ei saa olla!

Seepärast siis minnaksegi alati pöördesse, kui kellegi käsi justkui sirutub saama osa meie panusest. See käsi meenutab ainuüksi oma olemasoluga liiga valusalt maailma ebaturvalist külge.

Muide, see mõte tekkis mul esmakordselt kunagi bussis, kus minu lähikonda sattusid üks suurte kottidega prügimäereidilt tulev kodutu ja naaritsakasukas tädi. Tädi pistis kodutu kallal tänitama, miks too seal bussis haiseb ja kas ta vähemalt pead ei võiks ära pesta ja ärgu püüdkugi öelda, et pesemata peas on riik ja ühiskond süüdi.

Kodutu ei püüdnudki suurt midagi öelda, aga minul viskas kopa ette. Küsisin, miks armuline arvab, et inimene, kel pole kuskil elada ega midagi viisakat süüa, peaks just tema rõõmuks pead pesema ja kus ta peaks seda tegema. Et kas Ülemiste järv sobiks äkki?

Prouakene jäi hämmastunult vait ja siis ma vaatsin teda tema naaritsakasukas ja ometi bussis mitte limusiinis (seega vast mitte kõige jõukamal järjel) ja mulle tundus, et selle inimese silmis on puhas hirm. Hirm olla ise selle kottidega vanamehe positsioonis ja kange vajadus enda paremust valjuhäälselt rõhutada.

Sel hetkel hakkas mul sest tädist hale. Ja mul on tänapäevalgi hale neist, kes kramplikult oma suutäit valvavad ja seda lõrinal kaitsevad. Ju nad ei ole piisavalt tugevad, et midagi jagada.

juuni 21, 2007 at 3:58 p.l. 1 kommentaar

Asjad lähevad metsikuks

Tegelikult läksime me Vanamehega jalutama. Lihtsalt ja siivsalt. Kõigest tuulepargini. Paraku nägin mina mingit võsavaherada ja arvasin, et proovime seda. Et suur tee on igav ja kuidas sa ikka nalja saad kui ise ei tee. Eks siis saigi.

Tee osutus kombinatsiooniks võssakasvanud raudteetammist, punkrite varemetest ja mingist savilögase ja vesise põhajaga moodustisest, mis kraavi jaoks oli nagu liiga sügav ja augu jaoks liiga lõputupikk. Seega ma ei teagi, kuidas teda kutsuda. Igatahes liikuda tuli peamiselt mööda selle asjanduse üsna järsku serva.

Jalutamisest sai, jumal paraku, ronimine, pugemine, hüppamine ja libisemine. Ikka üle põõsaste ja nende alt ja vajuvat kruusa mööda jne, jne, jne.

Lõpuks, tuulikute juures, oli mul küll hetkeks tunne, et ma oleksin nõus kokku kasvama maa ja sellesinatse rohuga, milles ma mõnuga lebasklesin.

Praegu ma muidugi juba arvan, et tsivilisatsioon on ka tore. Näiteks sooja vee, jäätise ja „Kännukuke“ näol.

juuni 20, 2007 at 8:20 p.l. 2 kommentaari

Nüüd viin küll lapsed holokaustimuuseumi

Hommikune Postimees kargab mulle näkku uudisega eestikeelse natsilasteraamatu levitamisest.

Võikusest võdisema võtab küll. Paraku, harimatute, väiklaste, kurjade, luulude ja komplekside all kannatavate mölakate suud ei ole iial võimalik sulgeda. Vähemalt mitte lõplikult sulgeda ja mitte nii, et sealjuures veel endal inimeseks ja demokraadiks jääda õnnestuks.

Järelikult ei saa kaitseks nii rõveda propaganda eest teha muud kui vastupropagandat kõneldes, kuidas asjad pärismaailmas tegelikult on või olid. Rääkida enne, kui mingi sitt netist või mujalt nendeni jõuab?

Ehk peaksin ma kibekähku võtma vähemalt selle lapse, kes on nagu poolenisti mu enda oma, ja tema sõbrad ka ning viima nad lähimasse holokaustimuuseumi? Kus meil selline ongi, Leedus?

juuni 20, 2007 at 9:23 e.l. 8 kommentaari

Miks katoliiklased prostitutsiooni propageerivad?

Härrased Rässa ja Raukas olevat teinud õppefilmi, mis propageerib prostitutsiooni, kirjutab Postimees.

Ma saan aru, et prostitutsioonile on laias laastus kaks võimalikku vaatenurka, tinglikult skandinaavia ja hollandi versioon.

Neist esimene näeb prostituuti ohvrina, väidab, et prostitutsiooniga kaasneb muudki kriminaalset (inimkaubandus, narkoäri, rahapesu, vägivallatsemine) ning peab lahenduseks prostitutsiooni keelustamist.

Teine vaatenurk on, et keha müümine on vaba valik, mida ei peaks keelama, ning et just keelustamine, mis asja põranda alla ajab, soodustab prostitutsiooni ja eelnimetatud kuriteoliikide sõbralikku kooseksisteerimist, jättes pealegi prostituudi seadusliku kaitseta. Lahendus olla hoopis legaliseerimine.

Saan ka aru, et iseenesest tuleks rääkida mõlemist arusaamast, kui need kord olemas on, et sünniks arutelu või nii. Ehk on siis ka hea, et mõni dokumentalist selle teise seisukoha lahata võtab.

Ometi, ma ei usu, et on hea mõte vormistada see lastele õppefilmiks. Tegelikult ma arvan, et see on ikka päris halb, et mitte öelda küüniline mõte.

Mis mind aga täiesti hämmastama paneb, on, et härrad Rässa ja Raukas on minu teada mõlemad tublid katoliiklased. Kuidas nad küll enda jaoks põhjendavad, miks neil on vaja prostitutsiooni propageerida? Moraaliteoloogilisi seisukohti on muidugi küll kui kirjuid koeri, aga ma tahaksin teada, milline neist sellise teo heaks kiidab?

juuni 19, 2007 at 4:08 p.l. 9 kommentaari

Pahed kaunistavad elu

Olete te kunagi mõelnud kui paljus koosneb meie kultuuriruum pisikestest pahedest? Kohv, sigaretid, naps – ei ole naljalt raamatut või filmi, kust need läbi ei libiseks. Pole elusituatsiooni, mida nad diskreetselt ei tunnistaks.

Sigaretid, mis tõmmatakse üksindusest või selle peletamiseks, talveöös, köögilaua taga. Või need, mis tõmmatakse koos. Voodiveerel näiteks. Need, mis tähendavad kirglikku vestlust (aga me vaidlesime hommikuni), vennalikku lähedust (kuule, teeme ühe suitsu).

Sigaretid, millega keskendudakse (veel üks suits, siis ma võtan selle asja ette) ja need, millega lõõgastutakse (ah, nüüd kulub küll suits ära). Need, millega kakeldakse, need, millega lepitakse. Need, millesse surrakse või millega surrakse (veel viimane suits). Sõnaga, elu. Täisvärvides.

Või kohv. Terehommikustkohv, pühapäevakohv, kontorikohv, ilusaõhtukohv, lõunapausikohv, külaskäigukohv, teelolemiskohv bensiinijaamades hilisõhtul või varahommikul.

Must kohv, koorekohv. Ärritav, nauditav, lõhnav. Rahustav.

Märk hoolimisest (tahad, ma keedan sulle kohvi), boheemlusest (tema kümme pesemata kohvitassi lauaserval), pingest (ma seisan veel ainult kohvi najal püsti), jagamisest (joome kohvi ja räägime, eks).

Või võtkem alkohol. Kuidas oleks valss šampanjata, Remarque kalvadoseta, Jerofejev viinata, kamin ja lumesadu portveinita? Võimatu, sõbrad võimatu!

Seda kõike ja natuke veel mõtlesin, olles ometi kord korralikult ära vaadanud selle imearmsa filmi ja taibanud ühtäkki, et ma poleks selle ilust kriipsugi mõistnud, kui ma ei teaks, kuidas maitsevad sigaretid ja kohv või Mahler šampanjaga.

Tjah, ma usun, mõned pahed kaunistavad elu ja inimest ning liigne vooruslikkus on saatanast. Eksju, armsad?

juuni 19, 2007 at 4:49 e.l. 9 kommentaari

Naisteajakirja ooperiarvustus – lollus kuubis ja õõvastavad soorollid

Värske ajakiri Naised on otsustanud kallile lugejale ooperit tutvustada. Täpsemalt on ohvriks Estonia “Wallenberg”. Mina igatahes ei tea, kas tunda vahkviha või naerust põrandal püherdada. Tsiteerin säravamaid mõtteid ja ei suuda hoiduda omalt poolt kommenteerimast.

“…ooper räägib aga pigem ühiskonnast, üksikinimese suutmatusest suuri süsteeme muuta ja muust sellisest, millest mehed omavahel õlle kõrvale kõnelda armastavad.”

Ahah, et siis selline õlleooper õllefilosoofile jah. Oookei.

“..me ei saagi aru, kas ta kaotab või võidab. Aga ju see polegi oluline, sest sageli ongi meestel eesmärgi poole pürgimine olulisem protsessi nautimisest.”

Halastust. MIDA, ta küll seal niiviisi nautis? Vene vangilaagrit äkki? Või oli tal passitembeldamismaania?

Seega, saada mees sõbraga ooperisse, või mine ise kaasa, kui tahad saada kinnitust faktile, et tegelikult pole selline ainult sinu mees, tegu on globaalse tendentsiga.”

Ahsoo, iga mees on Wallenberg, igamehewallenberg. Vahva.

Üldiselt saan ma selle mula alltekstina muidugi teada, et naine ei mõtle teatavatest asjades isegi mitte õlle kõrvale, et mees on mingi naljakas siplev tulnukas kuskilt õllefilosoofide planeedilt ja et kui ooperis pole romantilist liini, ei sünni naistel seda vaadata.

Hea ikka, et kõrvalleheküljel öeldakse, Nukuteatri “Romeo ja Juulia” olla ilus kurva lõpuga lugu ja seega paras naistele ja noortele vaadata.

Ma saan, mõistagi, aru, et see ajakiri on meelelahutuseks, mitte kultuurileht, aga ikkagi, kui lolli juttu saab/võib ometi ajada? Ja miks ajakiri, mis väidab, et tema sihtgrupp on targad naised, kelle maailma soovitakse veel omalt poolt avardada, kultiveerib täie mõnuga maailma kõige nõmedamaid ja äraleierdatumaid soorolle.

Möh?

juuni 17, 2007 at 11:38 e.l. 12 kommentaari

Avasta endas tibi, olematu modelliandega

Tahad teada, kuidas muidu normaalsest inimesest megatibi ja peaaegu riidepuu saab? See käib lihtsalt.

Õhtul

Avasta, et su molu toimetajaveeru all on püsinud nii kaua, et ajab endagi igavusest oksele. Mõista, et sul on vaja uut pilti (eriti, kui on täiega uus makett ja puha). “Rõõmusta”, sest sa ju jälestad sellist paraadpildistamist.

Hommikul

Otsi kiiruga kapist mingit kleiti. Avasta, et mingil kuradi põhjusel oled sa põhjalikult alla võtnud ja kõik viisakad hilbud on suured. Märka, et unustasid (loe: ei jaksanud) õhtul pead pesta. Kraba selle varjamiseks suur suvekübar (mis ta muidu kapis seisab, eksole). Jookse töömajja sisenedes kokku fotograafiga ja küsi, kas ikka ta mäletab, et pildiga on kiire. Kuule vastuseks, et helistame. Noh, OK.

Pärastlõunal

Viie tunni pärast taipa, et fotograaf on su põhjalikult ära unustanud. Võta kujundaja, nuta ta rinna najal, sest lõpuks, tema on ka fotograafiat õppinud, või mis. Lase kujundajal lisaks piltnikukalduvuste äratamisele muutuda ka sadist-stilistiks. Sadism seisab selles, et sulle tehakse pähe räige meik, millega võiks minna loomaaeda papagoiks või tööle teatavatesse majadesse. Ja ära vaidle, kui sulle juukselakiga mingi plastmass pähe tehakse.

Pärastlõunal II

Mine nõndaviisi, silmad kirjud ja kübar peas, parki Olümpia hotelli ja välisministeeriumi vahel. Arutle endamisi, kas sind vaatavad imelikumalt turistid või lastega emmed. Murra parema valguse huvides sisse laste mänguväljakule (nüüd küll vaatavad emad imelikult). Vaata päikesesse. Meenuta, kuidas fotograaf, seesama, kes kadunud on, rääkis, kuidas ta kord raanal neiut pildistas, kunstpäiksega. Ja kuidas piiga, nii kui silmad avas ja kogu selle valguse näkku sai, valust röögatas. Täna jumalaema ja kõiki pühakuid, et teil ei ole parasjagu ühtki kunstpäikest. Aitab tavalisestki. Piinle veel natuke. Võta poose. Tunne, et sa oled jabur ja vales kohas.

Õhtul

Mine tükis oma kübaraga koju ja avasta, et sa miskipärast huvitad kaaskodanikke. Isegi väga.

Ei hakkagi rääkima neist mehepoegadest, kes niisama juttu teha ja tervitada üritavad. Aga üks keskealine onu tuleb Nunne tänaval ja jääb konkreetselt mu kõrvale seisma, suu ammuli, käed külgedel töllakil. Ja siis tulevad kaks soomekeelset tädi ning jäävad mu seljataga seisma. Üle õla jõllima ka, nagu ma kiire pilguga tuvastan.

On`s kübaraga naisterahvas tänapäeval tõesti nii haruldane? Mine tea. Vanamees igatahes arvab, et nüüd nad räägivad, et nägid linnas Inglismaa kuningannat.Täitsa üksi jalutas.

Ahjaa, kui nüüd kedagi huvitab, mis selle kõige tulemus on, siis …

.. siin üks ilusmina …Foto NAGI's: KatrinA_062007_3095

…ja siin üks poolsurnud Foto NAGI's: IMG_3100


juuni 16, 2007 at 3:55 p.l. 7 kommentaari

Milleks mässata? Ja kuidas?

Järgneval mõttekäigul on mitu lähtepunkti.  

  1. “ühiskondlik närv on olemas, aga mu meelest on mul õigus mitte võidelda…,” ütleb nipitiri siin kommentaarides.
  2. Kristjani G8 lugu Kaheksandas mais ja selle loo kommentaarid
  3. Roy Strideri G8 lugu tänases Päevalehes ja selle ametlikud (st toimetuse tellitud) ja mitteametlikud (st lugejate kirjutatud) kommentaarid

Esiteks, miks ja kas üldse maailmas millegi eest võidelda või mässata (kui keegi just seda sõna näha soovib)? Vahest oleks mõistlikum istuda ahju taga, ajada oma asju ja leppida maailmaga nagu see on. Peaasi, et kuidagi ellu jääb. 

Sellega ei tahaks ma nõus olla. Kipun arvama, et kui inimesel on midagi millega ta ei ole rahul, midagi, mida saaks ja peaks tegema paremini, midagi, mida ta oskaks inimsõbralikumaks ja ideaalilähedasemaks muuta, siis ta suisa peab võimalust mööda tegutsema, vähemalt oma arvamuse välja ütlema. Igavesti vaikiv, igavesti konformne meenutab enam selgrootut kui inimest. Ses mõttes on teatav kriitika ja vastuhakk (taas “mäss”, kui soovite) peaaegu inimese kohustus inimesena (jah, ma tean, kõlab küll suureliselt, aga siiski). 

Niisiis, ma tegelikult ei küsi, miks mässata. Aga ma küsin (olen küsinud pikka aega), kuidas mässata? Mis viisil öelda oma sõnumit nõnda, et see jõuaks kohale, mitte ei häälestaks kuulajaid kõneleja vastu? Vägivallaga pääseb pildile, vägivald meediale meeldib, muu ei müü, öeldakse, põhjendamaks, miks mõnede seltskondade mõned arvamusavaldused kasvavad lõhkumiseks ja laamendamiseks. Eks ta ole.

Samas, vägivallaga saab küll pildile, aga see mis välja paistab ongi ainult seesama vägivald. Head ideed jäävad selle varju. Sa võid olla kõigil maailma helendavatel teleekraanidel, aga sa oledki seal kui märatsev pätt. Ja miks sellise mõtteid peaks arvestama? Kui järele mõelda, siis ega ma isegi tahaks kuulata neid, kes mu aknaid lõhuvad või, hullem veel, mõne mu lähedase kannatama panevad.  

Sestap ma arvan, et kui tahta öelda midagigi mõistlikku, ei ole vägivald kuidagi kohane lahendus. Jah, seda on kerge provotseerida. Jah, see, et sind koheldakse ette kui pätti, et politsei on valmis sind peksma, ajab vihale. Ometi, ei ole hea mõte siis käitudagi nagu pätt. Pealegi, väide, et politseivägivald muudab meeleavaldajate vägivallatsemise mõistetavaks, on kahjuks hõlpsalt pööratav ka niipidi, et meeleavaldajate märatsemine muudab politsei vägivallatsemise mõistetavamaks. Õigustades vägivalda ühel moel, anname me põhimõtteliselt võimaluse leida õigustusi ka teise poole samasugustele tegudele, arvan ma. 

Teisalt, kust läheb vägivalla piir? Mis on ja mis ei ole vägivald? Lõhkumine ja kaklemine kindlasti on. Aga teede blokeerimine nagu nüüdsama Rostockis? Ma peaaegu ütleksin, et ega seegi väga hea mõte pole. Et see piirneb vägagi seaduserikkumisega ja võib suure osa inimesi taas mingite “mässavate ullikeste” vastu mitte poolt häälestada.  

Aga jah, peaaegu ütleksin, mitte absoluutselt. Sest mulle meenus, et mullu suvel ei sõitnud üks teatav mürgitanker Paldiski sadamast välja ainult seetõttu, et Greenpeace´i kamp selle pikema jututa blokeeris. Eesti võimud hakkasid end liigutama alles siis kui Greenpeace väga ebamugava järjekindlusega paigale jäi. Kui nad poleks seda teinud, sõitnuks laev kuhu tahes, ja meri oleks olnud surnuaed. Võib olla kusagil Aafrika rannal aga võib olla peaaegu mu oma maja taga. Niisiis, kellegi seaduserikkumine päästis kellegi elud. 

Ja kui ma nüüd väga hoolega oma emotsioone kuulan, ütlevad need, et teede blokeerimine Rostockis on mulle kuidagi võõrastav ja pigem eemaletõukav aga surmatankeri blokeerimine oli igati õige tegu. Et kuskil siin vahel on piir. Ja see ei ole sellest, et üks sündmus toimus geograafiliselt kaugel ja teine lähedal.

Ratsionaalselt ei oska ma seda piiri praegu paraku kirjeldada-märkida. Kui keegi viitsib siinkohal kaasa mõelda ja arutleda, olen tänulik.

juuni 15, 2007 at 2:13 p.l. 8 kommentaari

Freud halasta või siis siduge mul suu kinni

Mina kujundajale: “Tulen poest tagasi, siis teen keelekat!” 

Ma ausaõna tahtsin öelda, et annan midagi keeletoimetajale lugeda. 

Igatahes, mul on puhkuseni veel poolteist päeva ja ma ei taha mõelda, mida ma homme õhtul suust välja ajan. Ilmselt viiks selle analüüsimine analüütiku õkvast hullumajja. 

Kujundaja versioon asjast: “Täna lubad, homme juba teed.” 

Ekstaolejah.

juuni 14, 2007 at 12:05 p.l. 5 kommentaari

Saatjata piknikule ei lubata

Sain äsja meili, mis kõneleb mingist töökoha perepiknikust.

Meilis seisis sulaselgelt: “Tere! Kas teiega tuleb üks täiskasvanu?” 

Mis mõttes minuga tuleb täiskasvanu? Kas ma näen tõesti nii välja, et ilma vastutusvõimelise saatjata välja minna ei tohi?  

OK, tegelikult on meili saatnud neiu lihtsalt uueke ja ajas miskit segi vist, aga ikkagi natuke kripeldab, et äkki, äkki on nad mind nüüd tõesti läbi näinud (:

 

juuni 13, 2007 at 8:50 e.l. 4 kommentaari

Vanemad postitused Newer Posts


Kalender

juuni 2007
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930