Eile tuli sügis

Pihlapuud Paide raamatukogu ees ööritasid punaküpseid marju.

Rohus oli pleekinudkollast.

Vihm nõrgus rongiakendel ja tibutas juuksed käharaks.

Teksad said märjaks.

Öö oli pime ja pehme kui vatitekk.

Ja keegi läks Ilusamate Filmide maale.

 

*

/…/ Pimeduses olevad kujud hakkavad end liigutama, aeglaselt aga kindla kavatsusega. Carl Åkerblom avab silmad ja pöörab pead. Kloun on nüüd talle päris lähedal. Schubert puhastab prilliklaase, ta paistab olevat segaduses, suunurgast tilgub verist vahtu, mis määrib tema rohelise fraki ära.

ÅKERBLOM:Inimene upub. Upubki.

Ingmar Bergman, „Lärmab ja veiderdab“

Vabandage, ma ei ole mees

Alustagem sellest, et mingi osa oma elust ma olin mees. Täitsa kogemata. Virtuaalselt.

Nimelt oli mul kunagi, väga Delfi algusaegadel, kui seal veel suhteliselt inimesejuttu aeti, vaja käbelt mingit viisakat aliast ja selleks sai spontaanse välgatuse ajel Josef Becker (Josef tuli, küll väikese mugandusega, Joseph Beuysi auks, ja Becker mingist raamatust, mida ma parasjagu lugenud olin, „Väikesest trummitüdrukust” vist. )

Eks too Josef-poiss siis ütles ja toimetas. Muide, täitsa minu mõtteid ütles, arvamuste ja ilmavaate osas ta rollimäng ei olnud.

Kõik oli kena kuni hetkeni, kui kellegagi pikemalt lobisema jäin ja kohvile pidin minema. Et parasjagu oli just hästi palju juttu olnud sellest, kuidas virtuaalne elu ongi mänguline ja puha, ei tulnud ma kuidagi selle peale, et öelda enne kohvitamist, et tead, ma olen naine. Seda enam, et ma ei olnud ka väitnud, et ma päriselt mees oleksin. Ja Josef Becker ei saa ju kõlada nagu eestlase pärisnimi.

Igatahes, see õnnetu kohvile tulnud meesterahvas sai peaaegu šoki ja muutus tagantjärele mingiks ajaks üsna solvavaks ja ründavaks. No umbes nii, et tema nendega ei räägi, kes oma identideedis kindlad pole jne.

Eks ma olin siis edaspidi targem, Josef-poiss muutus lihtsalt jb–ks ja toimetas edasi. Juba uutes foorumites ja uute inimestegagi, kes ei teadnud jb algnimest midagi.

Paraku ei saanud ma sellepärast naisemaks. Miksipärast tundus enamikele teistele, kes vaid mu teksti nägid, et jb on mees mis mees.

Ja kui tulid uued reaalsed kohtumised, mingid peod ja nii, oli suur seltskond jahmunud. Kuidas? Sa oled naine? Ja veel sihuke boheem? Teksti põhjal poleks küll arvanud …

See oleks ju iseenesest lihtsalt naljakas, kui ei oleks nii, et mõned inimesed ikka pärast oma avastust justkui pettusid või nii kuidagi. Ja mingit juttu, kui see teadaolevalt naise suust tuli, ka enam päris tõsiselt ei võtnud. See, olgem ausad, tegi tuska küll.

Aga jah, ma oleksin seda juba unustama hakanud, kuid poleks nüüd juhtunud järgmist. Nimelt tuli üks üsna vähetuttav inimene minuga skype`s lobisema ja me siis muudkui klõbistasime kirjutada, kuni ta õhtu lõpetuseks küsis, et kas ta räägib ikka Arniga.

Ja kui ma ütlesin, et ei, ikka minuga, oli temagi kuidagi nagu pettunud ja solvunud. Ainult et, erinevalt tollest õnnetust ammusest Josefi-loost, virvendas tema nina all algusest peale mu kodanikunimi ja tal ei olnud justkui ühtki põhjust arvata, et minu nime aga end hoopis mu vanamees peidab.

Ma võtaksin sedagi juhust kui midagi, mis jääb nalja ja pisukese piinlikkuse vahele, kui ma ei oleks, lähtuvalt räägitud eelloost, nüüd ise natuke segaduses.

Nimelt, kas minu kirjutamisstiilis on siis midagi nii spetsiifiliselt mehelikku, et ma isegi oma enese väga naisterahva nimega kellelegi mees tundun? Kui, siis mis see on?

Teiseks, miks paneb avastus, et ma siiski tüdruklaps olen, mõne pettuma? Mis seal vahet on, kes mida ütleb? Kas mõtted on soospetsiifilised? Minu arust mitte.

Ja üleüldse, kas on siis tõesti väga kole, kui sul on korraga tissid ja ajud?*

Aga jah, olgu siis nüüd öeldud, valjusti ja selgelt, vabandage, ma ei ole mees. Võtke või jätke.

====================

* Mõttekäik laenatud Mare Kandrelt

 

Armas, raisk

Kuule, Kati! Üks asi huvitab mind siiski!. Sa kirjutad:
“Volksutas ripsmeid ja väitis, et tema läheb ikka surmkindlalt Kiiviti homileetikaseminari (teate küll, see koht, kus papihakatisi jutlust ütlema õpetatakse).
Ja läkski, RAISK. Ja keeras mu lohistamisplaani kihva.”
Ja üks noormees kirjutas oma blogis:
“Sündis tütar. Oli sinine, raisk, aga armas,”
Kas selline kirjutusviis on mingi poosetamine, et näe, kuidas olen nii asjast üle, või midagi muud? Valgustad ehk mind vanainimest, kullake?!

Nõnda küsib Ants mu viimase sissekande all. Eks ma siis mõtisklesin sellest. Järgnev võiks kanda ka alapealkirja „Kõrgest ja madalast keeles või elus üldse“

Vaat selle asjaga on nüüd nii, et eestlane tikubki nõretavate tunnetega ettevaatlik olema. Mõelda võidakse, et sa mu tupsununnu mesimoosine lemmikuim lemmik, aga välja öeldakse: „Armas, raisk.“

Võib olla, et selle taga on kõige ürgsem ja elementaarsem kaitsemaagia. Ei saa head asja liigse suhkru ja siirupiga ära sõnuda, peab nhoopis selle püsimise huvides terakese pipart lisama, mis jutu justkui maa küljes kinni hoiab. Mis justkui paha tahtega piilujad eemale peletab.

Pealegi, need vandesõnad ei olegi vist mitte koguaeg ropu tahendusega olnud. Nad ongi olnud nimelt vandesõnad ehk väega sõnad vande kinnitamiseks. Nii siis võib üks „raisk“ õiges kohas töötada kui mingit liiki kinnitus, kui pitser.

Muidugi mitte teadlikult, aga kuidagi alaläviselt, koorudes välja kultuurimälu põhjast.

Võib seegi olla, et selline maa ja mulla peal kasvanud eestlane ei oska mingit teatavat piiri ületavat pateetikat päris tõsiselt võtta. Et liiga palju moosi ja ninnutamist teeb sõnumi ebausutavaks. Kellestki vaid ülivõrdes kõnelemine paneb, jällegi väga alateadlikult, kahtlema, et miks ma nii ilutsen, kas tegelikult on midagi lahti …

Nõnda on jällegi kindlam otsida üks maadligi sõna ja öelda see tasakaalustamaks suhkrut ja siirupit. Muutmaks elu usutavamaks.

Ja veel, sellised karmimad sõnad on tegelikult vahel hoopiski omamoodi hellad ja intiimsed. Ei ütle neid ju mitte igaühele. Ikka vaid neile, kes on nii lähedal, et teavad, kui armsad nad päriselt on. Noh, see on siis umbes nagu juustest sasimine, selline tutistamise moodi, aga ei iialgi valus. Selline sõbralik-ulakas vaid.

Poos? Ma ei tea, kui miski eelnevast tundub poos, siis küll. Üleolek? Seda küll mitte.

Või mida ülejäänud arvavad?

 

Kuidas ma linnapealt Vanamehe leidsin ja kaasaks kosisin

“Kas ta ütles sulle, et sul on väga tundelised silmad, ja sa oled kõige kaunim olevus, keda ta iial näinud on?”

Karikate Emand kirjutab, et nõnda küsis Väike Tüdruk, kui uuris, kuidas emmet-issit esimest korda kokku said. Jäin minagi siis mõtlema, et kuidas meie Vanamehega tuttavaks saime.

Eks see, nagu kõik olulised asjad elus, oli juhus mis juhus. Tegelikult läksin ma linna laaberdama koolikaaslasega, kes oli korda mitu mult raha laenanud ja lubas ometi kord kompensatsiooniks õhtusööma ja-jooma välja teha.

Kuskil Saiakangi manu (oli vist ikka seal) kohtas aga too piiga mingeid oma sõberpoisse ja otsustas kiirelt, et välja teevad hoopis nemad. Igal viiel muul juhul ärganuks minus vist juba tollal femmar ja selline šovinistlik väljategemine poleks mulle väga meeldinud, kuid et ma olin justkui arvestanud oma pidevate laenude mingisuguselgi kujul tagasisaamisega, siis ma jäin.

Kes see üks poiss oli, ei suuda ma enam meenutada. Aga teine, see tumedake ja hallisilmne oli päris kobe. Tõsi, tal oli küll üks kohutav puudus, nimelt ostis ta mulle järjekindlalt munalikööri, mida ma toona jälestasin (ega praegugi ei armasta, kusjuures). Aga, mnjah, ma ei tahtnud teist nagu väga solvata ka ja jõin siis. Pealegi, jutt meil istus. Kusjuures peamiselt rääkisime me vist teoloogiast.

Igatahes ma vaatasin, et täitsa kobe poiss ja otsustasin astuda samme teise ära lohistamiseks. Vihjasin nii ja naa, et läheks nagu edasi ja et mis plaanid tal on ja üldse …khmm…. Tema aga vaatas mind oma suurte ja, ma ei tea kas tundeliste, küll aga lõpmata selgete silmadega nii süütult, nii süütult. Volksutas ripsmeid ja väitis, et tema läheb ikka surmkindlalt Kiiviti homileetikaseminari (teate küll, see koht, kus papihakatisi jutlust ütlema õpetatakse).

Ja läkski, raisk. Ja keeras mu lohistamisplaani kihva.

Pärast on ta igatahes järjekindlalt väitnud, et ta tõesti ei saanud mu teatavasuunalistest vihjetest mitte muhvigi aru. Ei tea, äkki ma peaksingi teda uskuma. (:

Meie pärisloo pärisalgus oli igatahes mõned kuud hiljem. Siis kui ma oma Vanamehega (kes siis polnud ju veel ei minu ega vanamees) Rahvusraamatukogus kokku jooksime. Ma ei tea, kas oli ta mind, hoolimata oma süütukesest tähelepanematusest, siiski ka ise esmakohtumisel väheke noolinud, või mõjus mu jänesekasukas veenvalt, aga ta vaatas mind nii pool minutit pika pilguga ja siis kutsus kontserdile.

Nojaa, ma läksin. Oli 1993. aasta Nyyd-festival. Ja seesinane poisiraisk, kellest sai Vanamees küsis kontserdi vaheajal arglikult, et kas ta tohiks mul kätt hoida. Tohtis.

Siis tulid juba igasugused asjad. Jalutamised. Avastamised. Vanemate taltsutamised. Piiride kompimised ja paika panemised. Vihastamised ja harjumised. Teineteise lõhna ja puudutuste külge kasvamised. Ja rääkimised ja vaidlemised ja vaidlemised ja rääkimised. Need, mida ma siiani naudin ja armastan.

Aga munalikööri, seda ei salli ma siiani. Ah, vist juba ütlesin.

Blogijaid tööle ei võta?

Vanamees väitis, tema olla kuulnud jutte, et mõnel pool ei tahetavat blogijaid tööle võtta. Ja seda vaadatavat ka, et ega sa ORKUTis käi või midagi. Kui käid, siis see minevat nagu jälle miinusena kirja.

Ei tea muidugi, kuivõrd see tõsi on, sest pole veel näinud ühtki töökuulutust, kus oleks kirjas: “sul ei tohi netielu olla,” ega ole ma ka kuulnud, et kellegi tööle võtmata jätmist oleks avalikult ja ametlikult põhjendatud sellega, et kandidaadil on blogi.

Aga kui see mõnel pool nii tõesti on, siis ma ei saa aru, mis on nende töölevõtjate mõttes.

Kas nad kardavad, et ajaveebnik kulutab kogu tööaja blogisse kribamiseks? Ma ei tea, minu meelest on oluline et töö oleks tehtud ja kui on lisaks oluline, et seda tehakse kindlast kellast kindla kellani, saab ju ka kontrollida, kuidas inimene tööaega kasutab. Aga mis lõbud tal eraelus on, ei peaks küll asjasse puutuma.

Või on mureks, et blogija ja muidu netis elaja läheb kindlasti konfidentsiaalset infot lekitama? No sel juhul võiks ju kohe küsida, kas töölesoovijal pereliikmeid ja muidu sõpru on. Kui on, võib ta ju jutukaks osutuda. Ehk siis, hea töötaja peaks tsölibaati pidama. Jabur, eks? Sest me saame ju aru, et arukas ja vastutusvõimeline inimene ei räägi igas kohvilauas kõike. Uskuge, ei räägi ka ajaveebis ega mõnes virtuaalses suhtluskeskkonnas.

Igatahes mulle tundub, et tööandja, kes kardab blogijaid, on ikka natuke (või palju) paranoiline. Sestap on karta, et ka töö sellise juures, oleks kahtlustava keskkonna ja nuhkimise tõttu väga närvesööv.

Ja üldse olen ma enesele selgeks teinud, et kui mõnes töökohas ei sobi see, mis ma teen või ütlen või mõtlen, kuidas oma eraelu elan, mida kuskil netis kirjutan, keda valin ja kus suhtlen, siis ei sobi see töökoht mulle ka. Nii kui nii pole võimalik ennast ümber teha ja varjata ka ei saa mõnesid asju. Vähemalt kaua ei saa ja nii, et enesel juhe umbe ei jookse.

Igatahes, kui ma ise saaks praegu kedagi tööle võtta, siis võiks blogimine plusspunktegi anda. Igal juhul näitab see, et tegu on kekmisest avatuma inimesega, kes suudab oma mõtteid väljendada ja tahab oma ideid teistega jagada.

PS midagi sel blogijate tööle võtmise teemal ütles, kui ma õigesti mäletan, ka Potsu Meie Maailmas, aga ma ei suuda seda enam leida, seega ei saa kuidagi viidata ka.

Üliemotsionaalne kokkuvõte ühest kaks päeva kestnud (mõttetust?) vaidlusest

Vahest on mul tunne, et kõnelen seintele.

Et seinad kukuvad mulle peale.

Et varinguprügi topib mu suu kinni. 

Et ma räägin mõttetut juttu.

Mõttetus kohas.

Et ma raiskan end ära.

Et pillan end tükkideks.

Asja eest teist taga. 

Ja ma luban, et jään vait.

Et ma ei räägi enam.

Et pole minu asi, kuidas maailm on.

Et see võib minutagi persse minna.

Et ma nii kui nii ainult mölisen.

Ja mida muudab üks sõna?

Üks sõna?

Mitte sittagi!

Või kaks? Või kolm?

Ikka mitte sittagi. 

Jah, ma hoolitsen edaspidi ainult oma perse ja oma kõhutäie eest.

Minu särk ja minu ihu, muu polegi ju oluline. 

Aga siis tuleb mulle meelde…

Et seinte taga võivad olla kõrvad.

Et seintelgi võivad olla kõrvad. 

Et kõrvad võivad oodata sõna.

Seda ühte sõna. 

Et sõna, see üks ja niru ja väike ja vilets,

On parem öeldult

Kui ütlematult. 

Kui ma seda sõna ei ütleks,

Veaksin ma iseennast alt. 

Aga maailmas on ju ometi üks inimene keda alt ei veeta?

Augusti virtuaalne söömaklubi ehk öelge üks ilus kuupäev

Nõndaks, armas rahvas. Oleks vist aeg kokku leppida, millal virtuaalne söömaklubi võiks taas kokku tulla ja millist kena tähtpäeva võiks söömise kõrvale tähistada.

Praegu on igatahes kõigil võimalik oma lemmikpäev üles anda, et pärast ei oleks külalised ja muud sada asja. Jah, ahaa, see käis küll sinu kohta ka (: 

Teadmiseks ainult nii palju, et mulle enesele ei sobi augustikuust 3, 4, 5, 11, 18 ja 25 kuupäev ja Larkole jälle kuupäevad pärast 25. augusti. Kõik ülejäänud on vabalt saadaval.  Igatahes oleks tore, kui paneksite oma lemmikuima söömiskuupäeva kirja 1. augustiks.

Ja me ähvardame (hirmsa näoga ja puha), et kui te ise midagi ei ütle, siis pärast 1. augusti otsustame me kuupäeva ise ära ja see edasikaebamisele ega ümberleppimisele ei kuulu. Ja ma ei pane siia ühtegi naeratavat emotikoni, sest see on praegu väga tõsine jutt, vat. Ettepanekuid seonduva tähtpäeva osas võib vaadata Larko juurest. Veel paremad ja loovamad tähtpäevaideed on mõistagi teretulnud.  

Kui te juhtumisi ei tea, mis üritusest jutt või soovite lihtsalt teada, mis eelmisel korral juhtus, võib vaadata siia või siia või siia.

Seda, et oodatud on kõik, nii need, kes eelmisel korral osalesid kui ka täitsa uued näod, ei pruugi mul vist öelda. See on ju enesestmõistetav, eks.

Kiusatustele tuleb igatahes järele anda

Kui miski kerkib mälu ja teadvuse põhjast. Kui miski kummitab su peas. Kui miski kudiseb su kõrvus. Kui miski nühib end su vastu, nagu kass mööda jalasääri. Kui see miski, tuleb ja tuleb ja keeldub lahkumast. Kui see poeb su suhu ja sunnib end välja ütlema rongis ja tänaval ja keset töist telefonikõnet. Kui sa hammustada selle tagasihoidmiseks huulde, ja kardad seda korrata näiteks liftis, siis on parem kiusatusele järele anda.

Parim viis järele anda, on kirja panna.

See miski on siin:

 

Die Fingur

Es lacht die Nachtalp-Henne,

es weint die Windhorn-Gans,

es bläst der schwarze Senne

zum Tanz.

Ein Uhu-Tauber turtelt

nach seiner Uhuin.

Ein kleiner Sechs-Elf hurtelt

von Busch zu Busch dahin…

Und Wiedergänger gehen,

und Raben rufen kolk,

und aus den Teichen sehen

die Fingur und ihr Volk…

Eelneva eest on, mõistagi vastutav, keegi Christian Morgenstern. Kes teda suuremas koguses fännata tahab, leiab lisa näiteks siit 

Üksiti vabandan keelelise diskrimineerimise eest. Tõlget ei tule, sest, isegi kui seesinane on põhimõtteliselt tõlgitav nii, et kogu lugemislustist veel miskit alles jääb, siis mina seda ei suuda, paraku.

Aga ehk see kuradima luuletus ei kummita mind enam kui meelesegast. Lootkem.

Sõpradega ei magata, või mis?

Sõpradega ei magata, ütleb rahvatarkus. Eks ta mõistlik ole, sest üle mingi piiri minnes on kergesti võimalik ilusad sõbrasuhted õudusunenäoks rikkuda.

Ikka võib juhtuda, et keegi pettub, et üks loodab rohkem kui teine, et kellelgi on ärakasutatud tunne jne.

Aga kui magamine kõrvale jätta, siis mida veel sõpradega tehakse või ei tehta?

Kas sõbrale võib kurta iga muret iga kell või on see sõbra ära kasutamine?

Kas sõbrale peab olema lojaalne? Ikka, eks. Aga mida see tähendab? Kas avalikku kaasakiitmist kõiges või soojust, lugupidamist ja toetust ka siis, kui ollakse erimeelt?

Kas sõbrale võib saata lihtsalt meili: “Tere hommikust! Ma mõtlesin su peale ja natukene igatsesin sind,” või peaks jääma ikka asjaliku suhtluse piiresse?

Kas sõbrale (ka vastassoolisele) võib teha spontaanselt pai või kallistada teda, ilma et see mõjuks kui külge löömine?

Ja üldse, millal on üks tutvus sealmaal, et võib selle juba sõpruseks nimetada? Ja kas on rohkem ja lähedasemad sõbrad ja vähem ning kaugemad sõbrad, või on need kaugemad tuttavad ja sõbrad on kõik ühtviisi sõbrad.

Tjah, keeruline.

Aga kes on teie jaoks sõber? Kus on intiimsuse piir, millest tuleb üle tulla, et  ülepea sõbraks saada? Kus on piir, mida isegi sõber ületada ei tohi? Mida te tahate, et sõbrad teile teeksid (ei teeks)? Mida te tahate (ei taha) oma sõpradele (sõpradega) teha?

Eesti asi ehk miks rahvuslased peaks neegreid ja pedesid armastama

Räägime siis algatuseks sellest Eesti asjast. Neegrid ja peded võtame pärast ette, kui sobib.

Ausalt öelda ei olnud mul reedel vähimatki viitsimist Viinistusse Kivastiku “Eesti asja” vaatama logistada. Olin oma vanemate peale nagu tiba pahanegi, et nad mulle selle mineku suht küsimata korraldasid, sest ei lootnud sest tükist miskipärast muud kui parajat laadapalagani. Palagani muidugi peamiselt saigi, aga tuleb tunnistada, et sinna juurde on Kivastik siiski suutnud mõned üsna terased ja teravmeelsedki tähelepanekud pookida.

Lugu lühidalt on siis selline, et teoloogiaüliõpilane Livio peab, mõistagi vastutahtsi, minema pastoriks Krimuna nimelisse kolkasse, mis on selline karuperse, et teda kaardilegi pole märgitud. Ümberringi puha mets ja põgenedagi võimatu. Et aga parajasti on aasta 1869. ja Tartus esimene eestlaste laulupidu tulemas, sünnib poisil plaan talumatsid lugema ja laulma õpetada, et nendega koos laulupeole minna ja pärast kenasti Tartu linna ära karata.

Enamik loost ja naljast siis saksarahva ja matsirahva vastandumisele ehitataksegi. Kõlab arvamusi, et ennemini tõuseb härra, hull lennuhimuline parun, õhku kui eestlane lugema ja laulma õpib. Et eestlane ja sakslane ei saa abielluda, sest neil sünniksid sabaga lapsed. Et saksapreilil ei sobi matsidega ühes reas seista, sest matsid on tema omand jne, jne.

Lõpetuseks selgub, et pastor Livio, kelle päritoluga on algusest saati segased lood, osutub kapieestlaseks. Kapis istub muidugi seepärast, et õppida tahaks ja nii, aga eestlane ju ei saa, eks ole. Ootuspäraselt mõjub laulupidu muidugi valgustavalt ja mees otsustab kapist välja tulla ning oma eestlust valjul häälel tervele Tartule kuulutada.

Katrin Ruus on Ekspressis arvanud, et ekspluateeritakse juba ära käiatud klišeed eestlasest kui nii lollist rahvast. Omajagu tõsi.

Teisalt, tõepoolest veel üheksateistkümnendal sajandil levis baltisakslaste hulgas näiteks ütlemine, et sakslane on siga ja eestlane lammas. Siga ei tähendanud sealjuures mitte seda, mida praegu, vaid kena puhast looma, kes elab ilusti sulus, sööb viisakalt ja on iseseisev. Lammas ehk eestlane seevastu pidi olema räpane, arg, loll ja suutma ainult karjaviisi elada. Et siis ikka päriselt peeti eestlasi väga kaua väga lolliks ja mõttetuks rahvaks, kes kunagi inimkultuuri kõrgustesse ei küüni.

Sestap ma mõtlen, et Kivastiku “Eesti asi” võiks olla suisa kohustuslik kõigile neile, kellele meeldib jaurata, kuidas neegritele peaks peremees järgi tulema, haiged peded peaks kapis istuma, naised end mujal kui pliiti taga ei suuda teostada, jne, jne, jne. Ja, et kui kõik ei ole just nõnda, siis see ikka üht õiget eestlast ja tema suurt eesti asja kahjustab.

Äkki nad siis natukene mõtleks, et seesama eesti rahvas oli üsna hiljuti ise olukorras, kus peremees võiski järgi tulla, kus neid millekski võimeliseks ei peetud, vaid paratamatult geneetiliselt alaarenenuiks. Kus millegi saavutamiseks tuli oma rahvus kappi ära peita või end poolsurnuks võimelda, et näidata, me ei olegi kaamelid, me ei saagi sabaga lapsi, me oskamegi lugeda, näiteks. 

Ja kui nüüd seesama lollrahvas on kapist algul arglikult välja hiilinud, seejärel end välja võidelnud, tõestanud, et nemad siiski inimesed on, ei peaks neil küll olema asja teisi halvustada ja mõnitada. Pigem, peaks eestlased, oma ajalugu teades ja meenutades üks hullult salliv rahvas olema. Ausalt öelda, peaks üks õige eesti rahvuslane igasugu vähemusi, kes oma eluõiguse eest seisavad, suisa armastama ja toetama, sest nende elu ja lugu on nii meie loo moodi.

Huvitav, miks nad seda siis ei tee? Kas võib olla, et need kanged eestlased oma minevikust tegelikult muhvigi ei tea?

Kui nii, siis võiks ehk ühendus R.A.A.A.M., kes ütlebki oma eesmärgiks olevat eestlastele nende ajalugu lihtsas ja mõistetavas vormis tutvustada, nooremad ja vanemad rahvusjõmmid sedasama “Eesti asja” vaatama orgunnida, näiteks bussiga kohale tuua. Äkki langeks mõni kultuuriseeme viljakasse mulda ja kasvataks mõnes kiilakas peas natuke mõistlikke mõtteid.