Archive for juuli 2, 2007

Nostalgilist HUI-juttu.

Eh! See jutt siin ajab ju suisa natuke nostalgiliseks. Sest eks minagi olnud vaiksel viisil ses HUI-ks lühenevas postiloendis.  Kusjuures, mida rohkem ma tema hiilgeaegadele mõtlen, seda enam mulle tundub, et see oli tegelikult väga hea asi.  

Siis me virisesime küll, et üks igavene jutuklubi ja midagi konkreetset ei toimu jne, jne. Nüüd ütleksin ma pigem, et teinekord on sõna sama hea asi kui tegu. Vahest võib olla vajalikumgi.

 Hea Uus Ilm sai hakkama sellega, et lõi mõtteruumi, kus inimesed said mingitel teemadel (mis toona ei olnud veel üldse igas naistekas ja laupäevases lehesabas) rääkida. Ja see lõi ruumi, kus mingid inimesed üldse tuttavaks said. Järelikult lõi ka võimaluse edaspidi midagi koos teha.  

Ma usun, et päris kindlasti on Hea Uus Ilm aidanud kaasa märkimisväärse hulga üsna hea keskkonnaajakirjanduse sünnile, võimalik et suures osas selle žanri juurdumisele Eestis. 

Omaette põnev oleks veel uurida, kui paljud praegustest parteirohelistest nimelt sealtkaudu lähemalt tuttavaks said. Mul on kuri kõhutunne, et mingi osa kontakte võis küll HUI-st alata. Ja, ehkki see erakond mulle praeguseks üpris väga vähe meeldib, on ta siiski üks märk poliitmaastikul juures ja mitmekesisus on ju ikka hea. 

Nõnda ei saa mitte öelda, et Hea Uus Ilm, mis siis, et jutuklubi, oleks päris tühja lõhverdanud.  

Mis 8. maisse puutub, siis ehkki ta on tõesti konkreetsem ja kompaktsem, tundub mulle, et teatav heauusilmastumine on sealgi paratamatu ja isegi kasulik. Mõnedest asjadest tulebki kõigepealt pikalt rääkida, rääkida enne, kui midagi teab mis konkreetset teha saab, ja ma märkan rõõmuga, et jututeemad lähevad seal aina huvitavamaks.

juuli 2, 2007 at 5:26 p.l. 1 kommentaar

Õpiks õige kaotama

“Sügaval minu sees istub habras lind. Ta tuleks meelsasti välja, kellegi sooja peo peale ja laseks end silitada. Aga ta ei tule. Sest siis saadaks teada, et ta on nõrk. Ta ei julge nõrk olla. Seepärast istub ta sügaval minu sees edasi ja ajab suled vihaselt turri. Et tugevam paista.” 

Sellise teksti leidsin ma eile oma arvutis tuuseldades. Olen nõnda kirjutanud viis aastat tagasi, psühholoogi palve peale. 

Praegu meenutas see mulle, et lubasin nädalapäevad tagasi siin Siirile võistlemisest rääkida. Kuigi, järgnev jutt tuleb vist rohkem kaotamisest. Täpsemalt kaotamisoskusest.  

Sest võistlemises iseenesest ei ole ju midagi halba. Inimene tahab ikka oma oskusi proovile panna, teistega mõõtu võtta. See on üksiti lõbu ja närvikõdi kui ka üsna tõsine tagasiside sellest mida sa oskad, mida mitte ja mille nimel sa üldse oled valmis pingutama.  

Jamaks läheb minu meelest siis, kui soovitakse ainult võita, sest keegi ei ole kunagi kõikjal ja kõiges esimene ja parim. Keegi on ka teine ja kolmas ja viimane. Samuti pole keegi, ka asjus, mida ta oskab, alati päris tippvormis.  

Paraku, ma olen ka ise kasvanud (või kasvatatud) võitma, võitma, võitma ja tugev olema.  Osalt on selle taga ainsa lapse kiiksud. Tunne, et sa pead alati vastutama ja tubli ning meelepärane olema, kui nad kõik kord juba sulle nii palju annavad.  

Teisalt see tüüpiline eesti asi, et kui lapsel on tunnistusel kaks nelja ja ülejäänud viied, ei saa kodus mitte viite eest kiita, vaid pigem küsitakse, et miks need neljad on ja kust nad tulid.  

Kolmandast küljest on mõned asjad (õppimine, normaalse töö leidmine) mulle alati üsna lihtsad olnud, mis on nii mõneski kohas varase ja, mis salata, magusa võidukogemuse andnud, kuid mitte tagasilöökidega harjutanud.  

Ja neljandaks, minu iseseisva elu tormiline algus, mis õpetas mulle üsna selgesti, et elus on hetki, kus loota saab ainult endale ja õlgu, kuhu nutuse näoga toetada, ei pruugi tükil ajal käepärast olla.  

Nojah, see kõik kokku igatahes pani mind pikaks ajaks täiesti irratsionaalselt ja ebaadekvaatselt arvama, et ma pean olema ainult tugev ja ainult parim. Ikka sinnamaale välja, et ma uskusin, kui kuskil eksin, tähendab see katastroofi igal pool. No näiteks, et kui ma kirjutan sita loo, ei armasta mind enam keegi. Jabur, eks? Te ei arva ju, et Vanamees mu seepärast maha jätaks või sõbrad tänaval ei teretaks? 

Igatahes oli see kõik küll mitte ainus, kuid ilmselt üsna oluline põhjus, mis mul end korralikku depressiooni keerutada lasi. Pärast seda, kui ma tollele eelpool mainitud psühholoogile pead vangutades väitsin, et nõrk ei saa mingil juhul olla, olen ma tegelikult õpetanud ennast seda olema. Ja õpetanud ennast kaotama, täpsemalt mitte teiseks ja kolmandaks jäämise peale nina norgu laskma. Ja õppinud uskuma, et mind armastatakse ka ebatäiuslikuna.  

Minu elu võitude ja kaotuste suhe pole seetõttu ilmselt kuidagi muutunud. Aga mul on iseenesega rahu. Ma märkan rõõmsa imestusega, et minu sees ei istu enam too turris linnupoeg. Kui ma praegu peaksin rääkima linnust enese sees, oleks see ilmselt luik, kes laisa kaarega veele laskub või kull, kes uhkelt taevas tiirutab. Ja kui ta tahab, siis ta puhkab. Ja mängib. Ja toetab teinekord pea sõprade õlale.

juuli 2, 2007 at 8:54 e.l. 14 kommentaari


Kalender

juuli 2007
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031