Õpiks õige kaotama

juuli 2, 2007 at 8:54 e.l. 14 kommentaari

“Sügaval minu sees istub habras lind. Ta tuleks meelsasti välja, kellegi sooja peo peale ja laseks end silitada. Aga ta ei tule. Sest siis saadaks teada, et ta on nõrk. Ta ei julge nõrk olla. Seepärast istub ta sügaval minu sees edasi ja ajab suled vihaselt turri. Et tugevam paista.” 

Sellise teksti leidsin ma eile oma arvutis tuuseldades. Olen nõnda kirjutanud viis aastat tagasi, psühholoogi palve peale. 

Praegu meenutas see mulle, et lubasin nädalapäevad tagasi siin Siirile võistlemisest rääkida. Kuigi, järgnev jutt tuleb vist rohkem kaotamisest. Täpsemalt kaotamisoskusest.  

Sest võistlemises iseenesest ei ole ju midagi halba. Inimene tahab ikka oma oskusi proovile panna, teistega mõõtu võtta. See on üksiti lõbu ja närvikõdi kui ka üsna tõsine tagasiside sellest mida sa oskad, mida mitte ja mille nimel sa üldse oled valmis pingutama.  

Jamaks läheb minu meelest siis, kui soovitakse ainult võita, sest keegi ei ole kunagi kõikjal ja kõiges esimene ja parim. Keegi on ka teine ja kolmas ja viimane. Samuti pole keegi, ka asjus, mida ta oskab, alati päris tippvormis.  

Paraku, ma olen ka ise kasvanud (või kasvatatud) võitma, võitma, võitma ja tugev olema.  Osalt on selle taga ainsa lapse kiiksud. Tunne, et sa pead alati vastutama ja tubli ning meelepärane olema, kui nad kõik kord juba sulle nii palju annavad.  

Teisalt see tüüpiline eesti asi, et kui lapsel on tunnistusel kaks nelja ja ülejäänud viied, ei saa kodus mitte viite eest kiita, vaid pigem küsitakse, et miks need neljad on ja kust nad tulid.  

Kolmandast küljest on mõned asjad (õppimine, normaalse töö leidmine) mulle alati üsna lihtsad olnud, mis on nii mõneski kohas varase ja, mis salata, magusa võidukogemuse andnud, kuid mitte tagasilöökidega harjutanud.  

Ja neljandaks, minu iseseisva elu tormiline algus, mis õpetas mulle üsna selgesti, et elus on hetki, kus loota saab ainult endale ja õlgu, kuhu nutuse näoga toetada, ei pruugi tükil ajal käepärast olla.  

Nojah, see kõik kokku igatahes pani mind pikaks ajaks täiesti irratsionaalselt ja ebaadekvaatselt arvama, et ma pean olema ainult tugev ja ainult parim. Ikka sinnamaale välja, et ma uskusin, kui kuskil eksin, tähendab see katastroofi igal pool. No näiteks, et kui ma kirjutan sita loo, ei armasta mind enam keegi. Jabur, eks? Te ei arva ju, et Vanamees mu seepärast maha jätaks või sõbrad tänaval ei teretaks? 

Igatahes oli see kõik küll mitte ainus, kuid ilmselt üsna oluline põhjus, mis mul end korralikku depressiooni keerutada lasi. Pärast seda, kui ma tollele eelpool mainitud psühholoogile pead vangutades väitsin, et nõrk ei saa mingil juhul olla, olen ma tegelikult õpetanud ennast seda olema. Ja õpetanud ennast kaotama, täpsemalt mitte teiseks ja kolmandaks jäämise peale nina norgu laskma. Ja õppinud uskuma, et mind armastatakse ka ebatäiuslikuna.  

Minu elu võitude ja kaotuste suhe pole seetõttu ilmselt kuidagi muutunud. Aga mul on iseenesega rahu. Ma märkan rõõmsa imestusega, et minu sees ei istu enam too turris linnupoeg. Kui ma praegu peaksin rääkima linnust enese sees, oleks see ilmselt luik, kes laisa kaarega veele laskub või kull, kes uhkelt taevas tiirutab. Ja kui ta tahab, siis ta puhkab. Ja mängib. Ja toetab teinekord pea sõprade õlale.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Ja mis, kurat, on kultuur? Nostalgilist HUI-juttu.

14 kommentaari Add your own

  • 1. ahaa  |  juuli 2, 2007, 12:25 p.l.

    mde, see on väga paljude inimeste… puudus ehk (viga oleks ehk veidi liialdatud), et nad üritavad olla alati tugevad, parimad, edukaimad jne. s.t. mitte midagi halba pole tugevolemises – üldsegi mitte. lihtsalt kui vahel ei olda parasjagu tugev, siis ei julgeta seda tunnistada – ka endale mitte. ka ei julgeta uskuda, et selline nõrkusehetk ei võtagi teiste armastust ja poolehoidu ära. ma arvan, et kui inimesed seda julgeksid, oleks pooled, kui mitte rohkem, psüühilised hädad olemata.

    Vasta
  • 2. Kati  |  juuli 2, 2007, 1:04 p.l.

    ega olegi tugev olemises halba. ainumas häda, et mitte keegi mitte kunagi ainult tugev olla ei jaksa.

    Vasta
  • 3. ahaa  |  juuli 2, 2007, 1:32 p.l.

    loomulikult 🙂
    aga seda ma ju üritasingi öelda 🙂

    Vasta
  • 4. Siiri  |  juuli 2, 2007, 2:55 p.l.

    Tugev olla saab mitut moodi, näiteks sõbralikult või hoopis ülbelt. Et kas jagad või ei jaga oma tugevust teistega. Lapsed kipuvad võites keksima ja na-na-na-na-naa-naa laulma. Selle asemel võiks ju öelda kaotajale, et tead, see asi polnudki nii raske, sa suudad ka.
    Kuna iga looduse poolt loodud olend (inimesed ka, eksole) on unikaalne, siis nagu ei peaks saama ennast kellegagi võrrelda. Pikkust ja laiust muidugi saab mõõta, et kas on suurem või väiksem (paraku on ka mõõtmisel saadud tulemus alati ebatäpne, nagu koolis õpetati), aga isikuomadusi ja võimeid pole minuarust mõtet võrrelda. Sest lähtepunkt pole võrdne. Šmigunnidel näiteks on suusatamiseks paremad eeldused, kui enamusel teistel inimestel ja seega ei peaks olema mõtet võistelda, nagunii teiste inimeste süda ja kopsud ei tööta täpselt nii, nagu Kikul. Aga miskipärast on inimene nii loodud, et on vaja proovida, et kas oled parem. Ja kaotades ei aita see mõte, et tegelikult ei saa võrrelda, kuidagi kaotusvalu vähendada. Eriti, kui tagasilööke on pidevalt rohkem, kui võite.
    Võistlemise alged ilmselt on pärit parima vastassoost isendi leidmise vajadusest 🙂
    Mina olin keskmine laps ja eriti tähelepanu mulle kodus ei pööratud, vaatasin kuidas ise hakkama sain. Muidugi ema kuulas mind alati ära, kui mul mure oli, aga eluks vajalikke praktilisi nõuandeid mulle kodust suurt kaasa ei tulnud. Mu vanemad on väga hea südamega, aga pehmelt öeldes eluvõõrad ja eks minagi siis samasugune 🙂 Seega, selle asemel, et kaotusvalu tunda, tunnen pigem teiste võitude üle rõõmu.
    Päris ilma kaotusvaluta mu elu siiski läinud pole, olen nimelt kaotanud mehe teisele naisele. Aga sellele proovisin ka läheneda loogikaga – hoolin oma mehest nii palju, et kui tema on edaspidi õnnelik teisega, siis mul on hea meel, et tal on hea. Ja mina lähen oma eluga edasi. Sest nagunii ma ei tunneks rõõmu selle üle, kui hakkan teist naist eelistanud meest enda juurde tagasi meelitama. Ma ei tea, võibolla ma siis ei armastanud teda päriselt? Kah jällegi võrreldamatu seisund see armastus. Et kes armastab rohkem.
    Huvitav, kas sõjad on muuhulgas põhjustatud ka kaotusvalust, mida ei suudeta taluda?

    Vasta
  • 5. Tatsutahime  |  juuli 2, 2007, 4:04 p.l.

    Aga elu ei ole vaja võtta kahedimensionaalselt võit ja kaotus. Elu on palju keerukam. Hea lugu on hea lugu, mitte võit või kaotus. Töö on asjade mingisse olukorda panemine, mitte võit või kaotus. No ei ole vaja koguaeg pingeridu teha 🙂

    Vasta
  • 6. Kati  |  juuli 2, 2007, 4:21 p.l.

    ei olegi. aga pingeridade tegemata jätmine nõuabki õppimist. teinekord. 🙂

    Vasta
  • 7. Siiri  |  juuli 2, 2007, 4:30 p.l.

    Nojah, pole ilus ega kole vaid on erinev. Aga millegipärast ikka kipub esimesena pähe tulema võrdlus ja hinnang. Ei aita siinkohal loogiline mõtlemine, et seda pole tegelikult vaja 🙂 Enne tuleb emotsioon ja (võibolla) siis olukorra kaine analüüs. Ise kuskilt tuleb 🙂

    Vasta
  • 8. Ramloff  |  juuli 2, 2007, 4:36 p.l.

    Mina olen end elu aeg nõrgaks pidanud …
    Ja siis oli paar aastat tagasi psühholoogi juures vaidlus, kus psühholoog osutas sellele, mis mõttes ja kuidas ma olen tugev ning mina jälle vaidlesin talle vastu, et ma olen nõrk 😀

    Aga pagan seda teab praegu, kas olen tugev või nõrk … mina seda igal juhul öelda ei oska.

    Vasta
  • 9. Kati  |  juuli 2, 2007, 4:46 p.l.

    siiri,
    seda kainet analüüsi saab tegelikult täitsa kainelt ette võtta. teinekord tulebki.

    see on muidugi tõsi, et emotsioon jääb ikka kõige eel tulema.
    aga, nagu toosama psühholoog selgitada armastas, emotsioonid on nagu jõgi, mis oma sängis voolab. kui üks säng on kuidagi ebaadekvaatne, siis saab jõele ajapikku, mõtteoid ratsionaaseks juhtides uue sängi kaevata. seega on täitsa lootust, et emotsioon hakkab ka kunagi mingit muud pidi jooksma. 🙂

    Vasta
  • 10. ahaa  |  juuli 3, 2007, 8:14 e.l.

    ramloff

    sa oled enda nõrgakspidamises igatahes väga tugev 😉

    aga muidu – see võrdlus ja mõõtmine, hinnangute andmine, kohtumõistmine… mis õieti oli see esimene patt, mida inimene tegi? kas tema mitte ei söönud justnimelt sellest jagamise e. hea ja kurja tundmise puust 😉

    Vasta
  • 11. Daodejing  |  juuli 3, 2007, 10:02 e.l.

    inimene sünnib
    õrn ja nõrk
    inimene sureb
    karm ja kange
    rohud puud sünnivad
    õrnad paindlikud
    rohud puud surevad
    kuivad jäigad
    sest
    karm ja kange astub surma
    õrn ja nõrk ent astub ellu

    sellepärast
    kange sõdur ei ta võida
    kange puu saab löögi kirvelt

    suur ja kange langevad
    õrn ja nõrk ent tõusevad

    Vasta
  • 12. ahaa  |  juuli 3, 2007, 1:54 p.l.

    kusjuures ma olen jälle veendunud, et tugev ei pea olema karm ja võib olla vägagi õrn. tugevus ei ole ju ometi jäikus ja kangus?

    Vasta
  • 13. Kati  |  juuli 3, 2007, 2:04 p.l.

    tjah, et mis on tugevam, kas see, mis koolutades praksti pooleks läheb või see, mis korraks paindub ja uuesti sirgu tõuseb?

    Vasta
  • 14. otsija  |  juuli 4, 2007, 7:07 e.l.

    Raske painutada, kerge murda – selle nimeks on surnud jäikus.
    Tugevuse sümbol on minu meelest fööniks. Põlegu ta või tuhaks, ikka tõuseb sealt taas.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

juuli 2007
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

%d bloggers like this: