Muuzeaz, bi olen ma ka (:

Mis ma ikka teha saan, kui test juba niimoodi väidab. Eks ma pea siis olema.

Kusjuures mina ka ei tea kuidas selle kaldega täpsemalt on, sest…Ok, seda ma enam ei räägi. Kiiksudest oli ju eelmine sissekanne. (:

Your Score: Bi/Slightly Straight

You scored 1 (-52 being completely gay, 0 being bisexual, and 52 being completely straight)

For the most part, you are bisexual. You have a slight preference for the opposite gender, but either gender would suit you. If you are sexually inexperienced, it is possible that this will change after you do some experimenting.

Link: The Sexuality Spectrum Test written by tall_man_54 on OkCupid Free Online Dating, home of the The Dating Persona Test

Kati kiiksud ka

Vanamees tahab teada, mis kiiksud mul on. Olgu peale, räägime, saab ka teada, kellega koos elab. 

• Suurim on raudselt tulekahjukiiks. Ma võin kodunt lahkudes sõna otseses mõttes kümneid kordi kontrollida, et kõik küünlad oleks kustunud, elektriseadmed väljas, ahjuuksed kinni jne ja ikka jääb miski kripeldama. Nii et kui ma näen kuskil sireeni ja vilkuritega tuletõrjeautot, olen ma kohe veendunud, et see sõidab minu juurde. Ükskord, kui me veel Nõmmel elasime, oleme isegi Vanamehega takso võtnud ja koju kihutanud, sest ma suutsin välja mõelda mingi jabura skeemi, miks kesklinna komando meile sõidab.  Seda, et Tallinna tuletõrjujad Paldiskisse ei sõida, suudan ma endale veel ratsionaalselt selgitada.

• Asjad on elus kiiks. Ma tunnen end alati jube sitasti kui mingi armas asi katki läheb, sest mul on tunne, et sel asjal on valus. Igatahes, kui võimalik, tuleb mind väärikalt teeninud asjale korraldada ka väärikad matused. Näiteks kaminas põletamine. Muide, ilmselt selle kiiksu alajaotusena oli mul lapsepõlves komme valida poest natuke katkised mänguasjad (puuduva jalaga koer näiteks), sest muidu neid ju keegi ei taha. Empsil oli siis koguaeg nats häbi, et nagu ei jaksaks terveid asju osta, aga mina ajasin ikka oma joont edasi.

• Kodukiiks ehk kui normaalsetel inimestel on reeglina nõnda, et kodu on üks kindel koht ja mujal on öömajad vms, siis mina ütlen “kodu” iga meeldiva paiga kohta, kus ma pikemalt (st vähemalt paar ööd) peatun, olgu suvila või hotellituba või suvaline onn. Kunagi lapsena Võsule suvitama sõites jahmatasin poole tee peal vanemaid küsimusega, millal me koju jõuame. “Kuidas koju? Me läheme ju Võsule,” imestati. “Võsu koju,” täpsustasin mina. Ja praegugi on mul Riia kodu näiteks ehk siis mind tabab kohe kodutunne, kui oma peamisest öömajakohast möödun.

• Unes asjaliku jutu rääkimise kiiks. Ma võin sügavalt magada, aga segamise korral segajale vastata, kusjuures väidetavalt täitsa adekvaatselt. Ainult ise ei mäleta midagi. Vanamees on sellega juba harjunud, aga üks inimene sai küll viimati paraja ehmatuse osaliseks, kui ma ta telefonikõne poolelt sõnalt katkestasin, sest ma tegelikult magasin rääkides. Teise poole šokist sai ta kuuldes, et ma omateada pole temaga üldse rääkinud.

• Toiduga seotud kiiksudest olulisim on vist see, et leib käib õiget pidi ehk seda ei asetata kunagi selili, kumer pool allapidi. Vanaema õpetas ikka, et siis leib solvub ja läheb üldse majast ära. Nüüd ma tunnengi end alati jube ebamugavalt, kui keegi leiva selili lauale paneb ja keeran selle automaatselt õiget pidi.

Rohkem ei tule praegu meelde, aga kõigil on vaba voli lisada loendisse kiikse, mida nad teavad mul olevat. 

Isiklikud kiiksud võiksid kirja panna Abele, Ivar, Karikate Emand, Jaan ja Larko.

OK, on küll rohkem kui kolm, aga ma sain vist äsja teiste kiiksudest lugemise kiiksu. (:

Ramloff kajab vastu: religioon kui poeesia

Nõiamoor on ikka mõtelnud, et kui ta ei oleks nõiamoor, siis võiks olla tubli ateist. Mitte võitlev, aga rahulik selline.  

Sest mind ei ole kunagi häirinud, et inimene on kimp luid, lihaseid, närve, vett, elektrit jms. Ei ole ma ka kunagi arvanud, et maailmal peaks olema Autor Eriti Suure Tähega. Ega arva ma ka, et mu elamise eemärk või toimimise mõõdupuu peaks olema palju kaugemal mu kõrvadevahest. 

Ometi, ma olen kogu oma elu armastanud müüte ja muinasjutte, sest need räägivad rohkem, kui ilusaid lugusid. Nad räägivad poeetilisel viisil elust meie ümber ja meist endist. Nad kristalliseerivad põlvkondade kogemuse arhetüüpideks, mis vist kedagi päris külmaks ei jäta. 

Küllap seepärast wicca, see suuresti antropoloogide välja mõeldud usund, mis tegelikult korjab kokku ja põimib üheks suuremaks looks iidvanad Euroopa müüdid, mulle meeldibki.  See annab võimaluse peegeldada maailma muinasjuttudes, mõelda poeesias.  

Rääkida sokujalgsest Paan-Jumalast. Alles rõõmsameelsest lapsest, muretult kepsutamas niitudel. Noorest tugevast mehest, mängimas hoogsalt vilespilli ja keerutamas metsikut tantsu. Muldvanast ätist, kelle näo on elatud elu puukooresarnaseks kirjutanud, kes lepib, sest mõistab. 

Rääkida jumalannast. Lillesilmsest tüdrukust, kes aasadel lippab, küpsest viljakast naisest, kel on kõike nii palju, et ajab üle ääre, justkui Tuhala nõiakaev suurvee aegu, iidvanast moorist, kes on köökus nagu kepp, millele ta toetub ja tark nagu kaaren ta õlal. 

Rääkida kevadest, suvest, sügisest ja talvest. Elust ja sünnist ja surmast. Ja kõigist meie rollidest seal vahel ja sees. 

Rääkida Lugu. Ja võib olla midagi veel.

Nimetada kuidagi seda absurdset turvatunnet (mis iganes sinuga ka ei juhtuks, sinuga ei juhtu midagi), mis, väidetavalt, viletsas näidendis kuulduna, tegi ühest filosoofist tubli katoliiklase.  

Kirjeldada kuidagi seda nimetut ilu ja lugupidamise kogemust, mis tuleb tähistaevast vaadates, rannal seistes, vaikust kuulatades. 

Seda tähendab minu jaoks sõna “religioon”.

Ja võibolla veel midagi, millest tõesti ei saa rääkida. Mitte ainult loogiliselt, vaid üldse.  Et miks ma sellest kõigest siin üldse…? Sest tema tegi jutuotsa lahti.