Kati kiiksud ka

juuli 3, 2007 at 12:56 p.l. 9 kommentaari

Vanamees tahab teada, mis kiiksud mul on. Olgu peale, räägime, saab ka teada, kellega koos elab. 

  • Suurim on raudselt tulekahjukiiks. Ma võin kodunt lahkudes sõna otseses mõttes kümneid kordi kontrollida, et kõik küünlad oleks kustunud, elektriseadmed väljas, ahjuuksed kinni jne ja ikka jääb miski kripeldama. Nii et kui ma näen kuskil sireeni ja vilkuritega tuletõrjeautot, olen ma kohe veendunud, et see sõidab minu juurde. Ükskord, kui me veel Nõmmel elasime, oleme isegi Vanamehega takso võtnud ja koju kihutanud, sest ma suutsin välja mõelda mingi jabura skeemi, miks kesklinna komando meile sõidab.  Seda, et Tallinna tuletõrjujad Paldiskisse ei sõida, suudan ma endale veel ratsionaalselt selgitada.

  • Asjad on elus kiiks. Ma tunnen end alati jube sitasti kui mingi armas asi katki läheb, sest mul on tunne, et sel asjal on valus. Igatahes, kui võimalik, tuleb mind väärikalt teeninud asjale korraldada ka väärikad matused. Näiteks kaminas põletamine. Muide, ilmselt selle kiiksu alajaotusena oli mul lapsepõlves komme valida poest natuke katkised mänguasjad (puuduva jalaga koer näiteks), sest muidu neid ju keegi ei taha. Empsil oli siis koguaeg nats häbi, et nagu ei jaksaks terveid asju osta, aga mina ajasin ikka oma joont edasi.

  • Kodukiiks ehk kui normaalsetel inimestel on reeglina nõnda, et kodu on üks kindel koht ja mujal on öömajad vms, siis mina ütlen “kodu” iga meeldiva paiga kohta, kus ma pikemalt (st vähemalt paar ööd) peatun, olgu suvila või hotellituba või suvaline onn. Kunagi lapsena Võsule suvitama sõites jahmatasin poole tee peal vanemaid küsimusega, millal me koju jõuame. “Kuidas koju? Me läheme ju Võsule,” imestati. “Võsu koju,” täpsustasin mina. Ja praegugi on mul Riia kodu näiteks ehk siis mind tabab kohe kodutunne, kui oma peamisest öömajakohast möödun.

  • Unes asjaliku jutu rääkimise kiiks. Ma võin sügavalt magada, aga segamise korral segajale vastata, kusjuures väidetavalt täitsa adekvaatselt. Ainult ise ei mäleta midagi. Vanamees on sellega juba harjunud, aga üks inimene sai küll viimati paraja ehmatuse osaliseks, kui ma ta telefonikõne poolelt sõnalt katkestasin, sest ma tegelikult magasin rääkides. Teise poole šokist sai ta kuuldes, et ma omateada pole temaga üldse rääkinud.

  • Toiduga seotud kiiksudest olulisim on vist see, et leib käib õiget pidi ehk seda ei asetata kunagi selili, kumer pool allapidi. Vanaema õpetas ikka, et siis leib solvub ja läheb üldse majast ära. Nüüd ma tunnengi end alati jube ebamugavalt, kui keegi leiva selili lauale paneb ja keeran selle automaatselt õiget pidi.

Rohkem ei tule praegu meelde, aga kõigil on vaba voli lisada loendisse kiikse, mida nad teavad mul olevat. 

Isiklikud kiiksud võiksid kirja panna Abele, IvarKarikate EmandJaan ja Larko.

OK, on küll rohkem kui kolm, aga ma sain vist äsja teiste kiiksudest lugemise kiiksu. (:

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), meem.

Ramloff kajab vastu: religioon kui poeesia Muuzeaz, bi olen ma ka (:

9 kommentaari Add your own

  • 1. kiiksud « paralleelmaailm  |  juuli 3, 2007, 2:28 p.l.

    […] arniga leidsin koguni ühe kattuva kiiksu, ramloffi kassikeelt ma päriselt ei valda, aga kati nõudel panen siis enda kohta ka üht-teist […]

    Vasta
  • 2. marta  |  juuli 3, 2007, 2:48 p.l.

    Kati, leiva-kiiks ei ole sugugi kiiks, leib käibki õiget pidi lauale…
    🙂

    Vasta
  • 3. Kati  |  juuli 3, 2007, 3:12 p.l.

    oeh kui hea, et keegi sellest veel aru saab. õigesti 🙂

    Vasta
  • 4. duhh  |  juuli 3, 2007, 4:19 p.l.

    Leivakiiks on ka mul.

    Vasta
  • 5. Kiiksudest « Larko lobiseb (peegel)  |  juuli 3, 2007, 10:49 p.l.

    […] Kati teeb mulle ettepaneku oma kiiksudest aru anda. Kui aus olla, mul vist selliseid asju ei olegi. Enda arust käitun ikka […]

    Vasta
  • 6. luize  |  juuli 4, 2007, 4:13 e.l.

    Leivaga seonduv ei ole jah kiiks. Leib käib lauale ja üldse igasse kohta õigetpidi. Mina tean neid inimesi palju, kes seda teavad 🙂

    Vasta
  • 7. otsija  |  juuli 4, 2007, 6:43 e.l.

    Leivakiiks paistab inimestel lausa veres olevat. Minul ka. Laieneb ka saiale.
    Unes asjaliku jutu ajamise kiiks on ka tuttavat sorti. Mu lapsed kasutavad seda kiiksu varahommikul taskuraha küsimiseks. Ma olen magavana nimelt summadega väga lahke. 😀

    Asjadonelus-kiiksu mul enam ei ole, lapsena oli. Aga kividonelus-kiiks on mul küll ajuti seniajani.

    Vasta
  • 8. notsu  |  juuli 5, 2007, 12:48 p.l.

    Leivakiiksule lisaks, ülejäänud toitu ei tohi ju ometi ära visata, eks ole, kui ta veel niigipalju kõlbab, et sellest midagi muud teha saab?

    Vasta
  • 9. Kati  |  juuli 5, 2007, 1:20 p.l.

    enam-vähem nii jah.

    ma olen elu parima fondüü teinud kolme suvalist sorti juustujunnist, poolikust pudelist punasest veinist ja kodumaisest kirsiliköörist. iga soliidse retsepti jaoks on see vist jubedus kuubis, aga ma kardan, et vastas väga hästi juustufondüü algideele segada kokku kõik söögijäägid, mis majas veel alles. 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

juuli 2007
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

%d bloggers like this: