Seitse & seitse ehk endast on ikka hea rääkida

Ivari käest sain siis minagi ülesande kirjutada enda kohta seitse fakti ja panna järgmised seitse blogijat sama tegema. Hakkame siis peale. 

1. Lapsena oli mul kollane suurte kõrvadega kaisukoer, kes algul kandis nendesamade kõrvade pärast nime Pahma, kuid hiljem sai Niruks (Muumilugude Niru järgi, mõistagi). Me Niruga olime lahutamatud. Katsed teda öösel mu kaisust ära võtta lõppesid alati ärkamise ja seakisaga. Mu levinuim õudusunenägu oli, et meile tulevad vargad ja viivad Niru kaasa. Praeguseks on Niru vana ja kõrvad ribadeks, aga ta on mul kapis alles.
2. Olen absoluutselt kõigis oma töökohtades ära teeninud hüüdnime “boheemlane.” Ega ma täpselt ei tea, mille eest, aga kui kõik nii arvavad, ju siis on põhjust.
3. Operatsioone on mul olnud kolmteist. Või oli see nüüd neliteist? Kuivõrd need kõik tehti esimese eluaasta jooksul, ei mäleta mina neist midagi. Ainult mu organism on omandanud mingi hullult kõrge valuläve.
4. Ma mõtlen kõige paremini liikudes. Kui mul on tarvis enesele mingi asi põhjalikult selgeks teha, lähen ma võimalusel jalutama ja võimalikult kaugele.
5. Ma ei salli päikeseprille, sest ma armastan hullupööra päikest ja mul hakkab lihtsalt halb, kui pean päiksesära ja kirgastes toonides maastiku asemel vaatama pruuni või kollast või roosat maailma. Lisaks suhtun ma instinktiivse umbusaldusega inimestesse, kes kannavad kõikjal tumedaid prille või on tumedate prillidega kõigil piltidel, mida endast vaatamiseks välja panevad. Et miks te siis ei julge silma vaadata, ah?
6. Mu unenäod on enamjaolt värvilised. Ainult tõsised õudukad on halli-pruuni kirjud. Muide, ükskord nägin unes, et jäin auto alla ja surin ära ja siis olingi une lõpuni surnud. Kuni ma elus olin, oli uni värviline, surnud olemise pool aga mustvalge.
7. Mul oli tükk aega kindel tahtmine tekitada endale väikelennuki piloodiload. Kuivõrd see lõbu on vist siiski ebarealistlikult kallis, on viimasel ajal siginenud mõistlikum plaan enesele kaater osta ja pigem vett pidi ringi kooserdada. Selle plaani ma teen ilmselt teoks ka nii kui mingi osa praegusi laene makstud saab (ja kui majanduskasvu jumal lubab).

 Ja edasi annan ma selle …oot, ma mõtlen… no näiteks Martale ja Potsule, Lillelapsele, Supernaisele, Lisettele, Siirile, Ingridile ja Oudekkile.

Blogirahva revolutsiooniline söögiorgia

Tuled sa minuga sööma? Tegelikult küll mitte ainult minuga vaid meiega. Täpsemalt minu ja Larkoga. 

Mäletate ehk, et siin tuli juttu söömisest ja me jõudsime sellistele järeldustele

a)     üksi on nukker ja tüütu süüa

b)     mõnele meist meeldib arvuti taga süüa

c)     võiks siis juba kasutada arvutit selleks, et koos süüa (seltsis segasem jne, teate isegi). 

Niisiis, me mõtlesime, et teeks õige virtuaalse söömaklubi ehk siis istuks kokkulepitud ajal arvuti taha, suhtleks selle asjanduse vahendusel ja võtaks juurde mõnusat näksimist, mis just kellelegi meeldiks, ühendades nõnda söömisnaudingu ja vestlemisnaudingu.  

Söömaklubi esimene kokkutulek on plaanitud 14. juuli õhtuks (algusega kell 19.00). Maiustamise kõrvale on mõttes olla päevakohane ehk tähistada ühtlasi Prantsuse revolutsiooni aastapäeva. Marseljeesi laulmine pole küll kohustuslik, aga soovijatele lubatud. (; 

Ja, ehkki pealkirjas on sõna “blogirahva” täpsustan ma, et osalemise eeltingimuseks ei ole isikliku blogi olemasolu. Piisab täiesti sellest, et sa lihtsalt tahad meiega sööma tulla. 

Niisiis, tuled sa? Ja sina ja sina ja sina ka?  

PS Loe ka Larko juurest ja vaata siia.

Üliõpilase koht on koolis mitte tööl

Marika Männik on Postimehes saanud hakkama looga, mille peamine mõte näikse olevat: tahad ülikoolis käia, mine tööle! 

See meenutab mulle minu kunagise kateedrijuhataja Mart Kalmu radikaalselt vastupidist seisukohta: üliõpilase töö on õppimine, selle kõrvalt ei tohiks muud tööd teha. 

Mis seal salata, ma hakkan Kalmu aina enam mõistma. 

Ei taha küll öelda, et tööd ja kooli üldse ühendada ei saa. Saab ikka. Ma teen seda ju praegu ise ka.

Aga see, et bakalaureuse kraad saadakse töö kõrvalt peaks mu meelest olema küll väga erand, mitte väga reegel. 

Miks? Aga lihtne. Niipea kui töö ja õppimine kuidagi konflikti sattuvad (ja küll nad sattuvad), tuleb eelistada olulisemat. Ja, paraku, töö on ilmselt olulisem, sest ilma selleta ei ela ja, kui Männiku pakutud mõtet järgida, ka ei õpi, eksole.

Nõnda saabki õppimisest mitte tõsist pühendumist nõudev tegevus, vaid töötava inimese väike akadeemiline lõbu. Selle viimase peale tekkiks isegi minul küsimus, kas ja miks peaks riik sellise asja eest üldse maksma? 

On muidugi iseasi, kas on vaja rohkem õppelaenu või rohkem õppetoetusi või tudengipalka või veel midagi, aga üliõpilase töö on õppimine, igal juhul.