Kas mina olengi vasakäärmuslane?

juuli 9, 2007 at 11:54 e.l. 10 kommentaari

Märkan pärast paaripäevast pausi arvuti ja netielu juurde naastes, et blogimaastikule on tekkinud vasakkonservatiivi arvamused. See on hea, sest erinevad arvamused teevad (blogilise) mõtteruumi kindlasti rikkamaks. Ja on hea, sest paneb enesegi seisukohti korralikult läbi katsuma.

Mina näiteks olen nüüd küll üsna põhjalikult mõelnud, et kui mingil hetkel peaks tekkima olukord, kus pean valima lausliberaalse (st ka majanduslikult ja sotsiaalselt üdini liberaalsetel positsioonidel) poliitika ja majanduslikult küll vasakul, kuid muidu konservatiivse ilmavaate vahel, valiksin raudselt esimese. Pole parata, liberaal minus jääb igal juhul peale.

Sotsiaalne õiglus, solidaarsus, võrdsed võimalused jms on minu jaoks küll tõepoolest väga tähtsad, aga ma ei tahaks, et nende hinnaks oleks üksikisiku vabaduste räme piiramine, mistahes inimgrupi tõrjumine või alavääristamine või, teisalt, mistahes grupihuvide absoluutne kõrgemale tõstmine üksikisiku huvidest ja õigustest.

Ma arvan ikka kaljukindlalt, et naised pole halvemad kui mehed, et homod pole vähem väärt kui heterod, et “neeger” ei pea ütlema, kui see teist solvab ja et riigi ja rahva huvid ei asetu kellegi isiklikust õnnest ettepoole. Samuti ei arva ma, et rohkem keelde tähendab igal juhul paremat maailma. Lukk ikkagi on looma jaoks.

See kõik ei tähenda muide sugugi, et ma ei armastaks oma kodu, oma rahvast, oma keelt ja oma kultuuri. Armastan küll, aga saan ka aru, et teistele tähendavad nende rahvas, keel ja kultuur samapalju kui minu omad mulle, ning see, et mina enda omi armastan, ei tõsta neid kuidagi teiste omast kõrgemale. Niisama palju kui mina olen eestlane, on mu naabrimehel õigus olla rumeenlane ja niisama palju kui mina olen rõõmuga järvakas, on mõnel mu sõbral õigus olla näiteks kuralane, eks ole.

Samas ei näe ma põhjust, miks ei võiks rumeenlasest naabrimees ja kuralasest sõber põhimõtteliselt Eestis elada ja töötada ja sealjuures ikkagi ka oma päritolu üle uhked olla. Nad ei pea ju eestlasteks assimileeruma.

See ei tähenda ka, et ma oleksin oma riigis pettunud. Ei ole, siin on täitsa palju asju, mis suisa rõõmu teevad, mis muidugi omakorda ei tähenda, et mõnd asja saab paremini teha ja mõni on ka halvasti. 

Mis omakorda ei tähenda, et pooldaksin asjade lahendamisel veriseid revolutsioone. Pigem vastupidi, kuni veel natukenegi võimalik, tuleks ikkagi jääda parlamentaarsete lahenduste juurde, nagu normaalsele demokraatlikule riigile kohane.

Ka ei tahaks ma uskuda, et mulle jubedalt meeldib riigilt midagi käsi õieli saada. Ausalt öelda ma paigutun praegu sissetulekuid vaadates nii ehk nii kümnendasse detsiili, nii et midagi juurde küsida oleks nagu piinlik. Ma pigem arvan, et oleks mõistlik ja õiglane kui mina ja kõik me, kes me praegu üsna hästi teenime, aitaksime kenasti makse makstes turvalisemat ja õiglasemat ühiskonda luua.

Aga kui ma nüüd loen auväärse VK blogist, et praegu paistab, kõik Eesti vasakpoolsed on: Eesti riigis pettunud, kibestunud, eesti rahvast põlgav, pidevalt midagi (teistelt) nõudev, teisi ülekohtuselt sildistav ja süüdistav ning sageli depressiivne inimene, kes arvab tihti, et teised teevad (talle) liiga,” * muutun ma üsna murelikuks.

Murelikuks, sest ma tahaksin teada, kas vasakliberaal võrdubki vasakäärmuslane? Kas mina olen ka kellegi jaoks vasakäärmuslane, mis siis, et ma omateada, äärmuslasi mistahes poliitservast jälestan? Ei ole ju, või mis?

_________________

* Tsitaat on pärit VK sissekandest, aga analoogsed ideid oli, minu märkamist mööda, ka kommenteerijail.

Sel teemal kirjutab otsapidi ka Ramloff siin ja siin.

Lisatud: siin räägib ka Priit ja väga asjalikult mu meelest.

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Vasakmõtte võimalikkusest, ehk siiski Ma siiski armastan sind …

10 kommentaari Add your own

  • 1. Ingrid  |  juuli 9, 2007, 12:59 p.l.

    Kati!
    Sa oled pannud ühte patta asjad, mis pole võrreldavad ja eeldad, et me oleksime tolerantsed kõige suhtes..
    Niimoodi pole sa ei vasak- ega parempoolne, ei konservatiiv ega liberaal.
    Arvan, et laias laastus tuleks vaadelda inimeste esmaõigust – see on õigus elule. Õigus elule vaatamata vanusele ja panusele.
    Inimesed sünnivad maailma meestena ja naistena.
    Ja nad sünnivad mehest ja naisest. Kloonimist veel pole.
    Ma ei hakka siiin teemat arendama, sest oma blogis olen ma oma seisukohti libamisi valgustanud, seal aga olen ma paraku uhkes üksinduses, ei poolt ega vastuhääli.
    Ma ei arva, et me kõiges erinevat meelt oleme, aga meil on küsimusi, milles me paraku ühtmeelt ei saavuta.

    P.S. Ma märkasin sinu kutset seitsmegallupis. 🙂
    Kahjuks olen ka siin eriarvamusel: ma pole osalenud üheski kettkirjas ja ei tee teste.
    Olen endast palju, vast liigagi palju kirjutanud ja eks kunagi kirjutan veelgi. Aga kirjutan siis kui südamepuistamise tuju peale tuleb. Nimetagem seda siis nõrkushetkeks või midagi taolist.

    Vasta
  • 2. Kati  |  juuli 9, 2007, 1:15 p.l.

    ma ise määratlen end küll juba pikemat aega sotsliberina, mis paigutub siis parem-vasak teljel tsentrist tiba vasakumale ja liberaalsuse-konservatiivsuse teljel jällegi liberaalsuse poole. nii et ma ei tahaks olla nõus määratlusega, et pole ei liha ega kala 🙂

    aga mis mõttes ühte patta asjad, mis pole võrreldavad? ma omast arust pigem üritasin asju selat ühets pajast lahutada, öeldes, et see et ma olen nii vasakul kui liberaal, ei tee minust veel mingit eestivihkajat või verist revolutsionääri.

    ja veel – kas laste sünnitamine on ainus või kompromissitult parim panus?

    ja mida ikkagi teha inimestega, kes sünnivad näiteks totaalselt vales kehas või tavalisest erineva seksuaalse orientatsiooniga?

    PS üksmeel ei olegi kohustuslik, kuni vastastikkust lugupidamist jätkub ja meil ju jätkub 🙂

    PPS 7 pole ka kohustuslik, läks lihtsalt edasi neile, kes mulle pähe tulid ja huvitavad tundusid.

    Vasta
  • 3. Ingrid  |  juuli 9, 2007, 1:49 p.l.

    Tänan, et selle minu nime sattumise küsitluslisti ära seletasid!
    Oma eelmist sissekannet tehes tahtsin sind tänada tähelepanu eest, kuid lõin selle kiiruga sisse ja suured süümekad jäid vaevama.
    Rahu?

    Vasta
  • 4. Kati  |  juuli 9, 2007, 1:51 p.l.

    rahu igal juhul, mida muud siis?
    🙂

    Vasta
  • 5. markusdaaniel  |  juuli 9, 2007, 9:08 p.l.

    Mu meelest vasakäärmuslasi mõõdukatest vasakpoolsetest eristab eelkõige suhtumine süsteemi – kas seda muuta täielikult või toimida selle sees. Need, kes viimast varianti pooldavad, on mu arust kvaasi- või pseudovasakpoolsed. Vasakkonservatismi ma ei usu. Sellist asja ei saa olemas olla. Aga sellest ma kirjutasin juba kusagil mujal.

    Vasta
  • 6. Ramloff  |  juuli 10, 2007, 6:56 e.l.

    Minu jaoks läheb piir suhtumises vägivalda. Kui inimese teod pole muutunud vägivaldseks, ei ole minu meelest tegu äärmuslastega.

    Solvangud, loosungid jne. võime me veel liigitada sõnavabaduse alla, kuid igasugune füüsiline vägivald on juba astumine äärmusluse mängumaale. Ilmselt just sel põhjusel ma eestis väga palju äärmuslust ei näe.

    Oluline on eristada labasust ja harimatust äärmuslusest.

    Vasta
  • 7. Kati  |  juuli 10, 2007, 7:30 e.l.

    markusdaaniel,
    ma võin rämedalt eksida, kuid mul ei tule praegu pähe ühtki revolutsiooni peale prantsuse oma, mis oleks arusaama maailmakorrast tõesti põhjalikult muutnud.

    kusjuures mulle tundub ka, et enamik siis poliitpildile tulnud väärtusi on täiesti adekvaatsed tänini ning nende ja nede edasiarenduste raames peaks olema võimalik edasistele mõistlikle kokkulepetele jõuda.

    aga mis on sinu arvates see, mida süsteemi seest ei ole praegu võimalik muuta?

    ramloff,
    seda küll, et lollus iseenesest ei ole kindlasti äärmuslus.

    Vasta
  • 8. Oudekki  |  juuli 10, 2007, 12:33 p.l.

    Minu arvates see 1917. aasta Venemaa revolutsioon muutis ka arusaamist maailmakorrast üpris põhjalikult 🙂 Seda tsaristlikku korda ja mõtteviisi ikka enam ei ole.

    Aga ega revolutsioon ei pea tooma kaasa midagi kogu maailma mastaabis uut. Revolutsioon toimub ikkagi mingi konkreetse üksuse sees (jajah, isegi maailmarevolutsioon toimub konkreetsete riikide sees) ja muudab selle üksuse toimimisviisi. Kui vana on kivistunud ja suurele hulgale inimestest enam ei sobi ning tundub, et paremaks muutmiseks on eelneva vaja täielikult tühistada ja sootuks otsast peale alustada.

    See tähendab just ühe konkreetse riigi korra muutmist – ja see on võimalik ka üleminekuna nö. demokraatiast demokraatiasse. Teoreetiliselt peaksid valimised tagama piisava vahelduvuse süsteemis – aga kui ei taga, näiteks majanduslike ja isiklike suhete läbipõimumise tõttu, kus uutel on raske siseneda või kus mingit jõudu selgel alla surutakse/diskrimineeritakse. Siis järelikult on vaja süsteemis mingit põhimõttelist muutust.

    Ja eelnev kinnitab ka seda arvamust, et tänapäeva maailm peaks võimude lahususe printsiibi uuesti üle vaatama ning poliitilise, majandusliku ja meediavõimu kenasti lahus hoidma.

    Vasta
  • 9. Kati  |  juuli 10, 2007, 12:41 p.l.

    nojah, ma oleksin ilmselt pidanud eelnevalt lisama, et ma ei pea silmas riike, kus demokraatlikult kohe üldse ei saa, sh siis neid, kus mingi(te)l grup(p)i(de)l ei ole, ega tulegi mingit võimalust revolutsioonita piiksuda.

    ega ma tõesti ei usu, et ntx iraanis saaks miski inimväärseks minna enne, kui kohalikud uue revolustiooni teevad.

    17. aasta venemaaga on lood muidugi poolpidused, nii minu arvates tsaristlikku korda nagu pole jah, aga mõtteviis tundub küll puhuti siiani olevat.

    Vasta
  • 10. markusdaaniel  |  juuli 10, 2007, 6:20 p.l.

    Nii pole mu meelest õige küsida. Ses suhtes, et muutus peab tulema niikuinii süsteemi seest. Ei ole ju võimalik kuidagi süsteemist välja astuda ja siis väljastpoolt mingit uut süsteemi konstrueerida. Pidasin rohkem seda silmas, et kuivõrd ulatuslik see muutus on. Näiteks anarhistide tegevuse ajendiks on ihalus utoopia (selle sõna algses positiivses tähenduses) järele, aga sotsdemokraatidel mitte. Viimased on ka justkui vasakpoolsed, aga kogu nende tegevus on suunatud kehtiva korra sees toimimisele. Minu meelest just utoopiline visioon on see, mis vasakpoolsed kvaasi-vasakpoolsetest eristab.

    Igasugusesse mõõdukasse vasakpoolsusesse suhtun ma skeptiliselt seepärast, et enamasti see kaaperdab vasakpoolse keele ja mõisted ning õigustab nendega süsteemi, mida tegelikult tuleks muuta.

    See ei tähenda, et igasugune mõõdukas või mittevägivaldne tegevus mu meelest vale oleks. Lihtsalt küsimus on eesmärkides. Aga samas ma päris kindlasti pooldan revolutsioonilist vägivalda ja vägivalla kasutamist sotsiaalsete struktuuride muutmisel. Seda ka täiesti praktilistel põhjustel. Nimelt õigel ajal ja õigesti kasutatud vägivald on äärmiselt efektiivne vahend ühiskonna muutmiseks. See on sotsioloogiliste uuringutega tõestatud.

    Sellega ma nõus, et enamik Prantsuse revolutsiooniga pildile tulnud väärtusi on adekvaatsed ja et neid tuleks edasi arendada. Küsimus on selles, kellega kokku leppida?

    Näiteks ma ei usu, et kapitalistliku süsteemi sees saab asi paremaks minna. Sest kapitalism ja demokraatia – kuigi need pannakse kogu aeg ühte patta – on tegelikult täiesti vastandlikud nähtused. Ma arvan, et igaüks, kes viitsib natuke mõelda, saab sellest aru.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

juuli 2007
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

%d bloggers like this: