Ma siiski armastan sind …

Iga kord, kui olen sust eemal (piisavalt kaua, piisavalt kaugel), hakkan tasapisi unustama. Unustama, mida sa mulle tähendad. Ent alati, kui me taas kohtume, kui puudutan sind varbaotsaga, kui luban su rütmi oma vereringesse, on mul tunne, justkui olnuks osa minust vahepeal kusagil eemal ja nagu tõmbaksin ma puuduvad tükid vihinal enese külge tagasi. Justkui väike vaakumpump.

Riia, mu linn, kes sa oled täis paiku, hetki, liikumist, helisid, lõhnu ja mälestusi.

Linn, kas sa mäletad, kuidas sa kunagi olid suur ja hall pisipisikese minu kohal? Kuidas sa tähendasid loomaaeda ja lastemaailma, teistmoodi komme ja turgu lõunapoolsete, natuke varem valmivate puuviljadega. Noid pirne, pisikesi ja krõmpse ning lihavusest lõhkevaid ploome.

On keegi sulle öelnud, et bussijaama vastas, suvalises hotellis, mis mulle on just kui kodu, on kolmanda korra peal, ühes toas servast katkine karuga duššikardin?

Kas sa tead, kuidas ma üliõpilasena mööda su tänavaid trammiga riigiarhiivi logistasin ja, öelnud võlusõna, milleks oli proua juhataja nimi, sain vajalike paberiteni peaaegu kätel kantud? Mööda lätlastest, kes vaguralt oma järge ootasid. Naljakas oli ja piinlik. Ja pärast oli üks nuhvik ja nostalgiamaiku äärelinnakohvik sealsamas arhiivi vastas.

Tead sa, et ma armastan su parke ja aedu. Eriti sügisöödes või varatalve kuivas kerges lumepihus? Ja tead sa, et armastan ennast neis, kalli inimesega jalutamas?

Märkasid sa, kuidas kusagil su pärapõrgus Sanderit, tema koolimaja ja ametikorterit otsisime? Ära eksisime, lõpuks ikkagi üksteist leidsime, rongiga sõitsime, mere ääres jalutasime, lõpuks taas Sanderi man maandusime, napsu võtsime ja kuulasime, kuidas ta pajatas mingitest müstilistest Põhja-Norra joogisegudest, mis viinaga segades pidid andma konjaki-ja õlle-ja veinimaitselisi vedelikke. Ma ei tea siiani, on need olemas või oli tegu napsise Sanderi fantaasiaga, aga meil oli lõbus ses öös.

Tead sa, et teemaja* kõhus, patjadel lösakil, jääb aeg seisma?

Mäletad, et minu sajandivahetus tuli sinuga koos? Kuidas ma siis ilmtingimata teie maa presidendi kõnet nõudsin ja kuidas suvalised inimesed su tänavail spontaanselt tantsu lõid?

Märkasid sa, kuidas ma ükskord kusagil Elizabethi tänava kandis sigarette ostsin, öösel kella kolme ja nelja vahel, samas kui I ja K (siis veel koos) mõned tänavad eemal oma suhteid klaarisid? Pärast, ses samas öös või hommikus, ma tõmbasin neid suitse Vermane aias, pingil istudes. Seda pidi sa ikka nägema?

Ja, tead, linn, ma avastasin nüüd, sind taas kohates, et maailma parim tunne on (võibolla), kui oled suurlinnas ja sul on aega küll. Kui saad tasakesi lonkida keset elu, mis sinust läbi tuikab.

Aitäh, linn.

________

* ikka selle teemaja, mis on Vermane aia servas (: