Pullerits on provokaator igal juhul

Auväärne Priit Pullerits räägib meile, kes on provokaatorid ja miks. Loomulikult homod, see ju kuum teema praegu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda, vaid sellest, et minu arvates on isand Pullerits ise üks suurimaid provokaatoreid, keda ma tean. 

Mis salata, oli aeg, kus ma teda enam-vähem tõsiselt võtsin ja seetõttu ikka aegajalt tema mõtteavalduste peale vihastasin.  

Siis juhtus, et sattusin mingile Pulleritsu koolitusele. Vaatasin, kuidas ta tuli, tegelikult kiitsuke, halli olemisega, nats närviline vunts. Käratas kõigile, et istutagu esimestesse ridadesse, et tema küll karjuda ei viitsi ja hakkas oma new journalismi juttu ajama (mis, tuleb tunnistada, pole ju üldse rumal jutt, ainult tiba naljaks ehk, et seda veel aastal kaks tuhat midagi nii koolipingikorras rääkima peab). 

Aga siis ma nägin, kuidas üks ja teine keskealine toimetajaproua natuke ärritus ja solvus, kuidas Pullerits ka üsna teadlikult (minu meelest) solvas ja reaktsioone (vististi) ka nautis. Kuidas teine jagu andunult kõrvu liigutas ja kuulas. Kuidas segadus süvenes. 

Ja ma tabasin end mõttelt, et, kurat, see mees on ju ehe provokaator. Ta teab, mis osad tema lugejad vaimustusest kaasa kiljuma ja teise osa vihast hambaid kiristama ajab. Ta produtseerib täiesti teadlikult ainult selliseid tekste, mis oleksid hea maitse piiril, mis sunniksid emotsioone lakke laskma ja poolt valima. Kütab kirgi, norib tüli. Ja saab ilmselt üheksal juhul kümnest oma tahtmise ehk lugejad pöördesse ning võib rahulikult kohvitassi taga käsi hõõruda.   

Sealjuures pole tegelikult üldse oluline, kas ta ise ka usub, mida kirjutab. Ma küll arvan, et pigem usub. Aga see ei ole tähtis. Oluline on, kui hästi tema jutu peale veri lendama hakkab. Naljaks, aga just sellest hetkest tunnen ma mehe vastu, keda ennemalt ühemõtteliselt mölakaks arvasin, midagi lugupidamise taolist. Sest, mis salata, seda, mida ta teeb, teeb ta ju hästi.   

Teisalt ei suuda ma sest hetkest saati ühtki tema mõttevaldust tõsiselt võtta. Ma loen neid küll, siirast huvist, et millist bensiini, mis lõkkesse ja mil moel seekord kallatakse, aga … jah, tahtsin öelda, et ükski lihas selle peale küll ei liigu. Aga mõni ikka liigub. Need muigamise omad.  

Muide, võiks olla hullult huvitav, kui Provokaator-Priit kunagi kellegi PR-loomaks läheks. Aga ta, sunnik, ei lähe ju. Tal Postimehes niigi hea elu.

Kuidas ma ennast lõikuda ja veristada ei suuda

Sattusime ühel õhtul Vanamehega rääkima, et igasugune eneselõikumine ja –veristamine näikse noorte inimeste hulgas hullusti levinud tegevus olevat. Et peaaegu iga teine ümmarguselt kahekümneaastane on seda rohkem või vähem kordi teinud. ‘

Edasi läks jutt muidugi sinna, et miks nii ja mida see kellelegi tähendab. Et kellele maailmavalu ja olemisängiga toimetulekut, kellele (võib olla) osakest popkultuurist (umbes sama, mida kanep, tableti jms). 

Ja siis läks asi minu jaoks isiklikuks. Sest ma jäin korraga mõtlema, et mina ei suuda(ks) enesele mingil kombel haiget teha või üldse kuidagi oma keha vastu natukenegi agressiivne olla. Eriti veel siis, kui mul muidu paha olla on.   

Olen sel põhjusel kõrvarõngaaukudestki ilma jäänud. Nimelt tuli üks rõngas kõrvast just siis, kui mul tõsiselt deprekas oli. Ja ma ei suutnud seda tagasi panna. Mõte, et ma pean midagi endast läbi (Endast? Läbi?) torkama, oli täiesti talumatu. Ikka nii talumatu, et noppisin teisegi rõnga kõrvast ja lasin aukudel rahus kinni kasvada.  

Igatahes, kui kujutlen, et võiksin võtta žileti ja hakata ennast nüsima, läheb mul süda totaalselt pahaks ja ületamatu võikusvärin roomab selgroogu mööda kuklani.  

Kusjuures, asi pole selles, et ma kardaksin valu. Mul on üsna kõrge valulävi. Valuvaigisteid sööma hakkan tavaliselt alles poolenisti surmahädas. Valust minestanud pole kordagi, ehkki mõned korralikult valusad traumad olen elus saanud küll.  

Samuti ei karda ma verd. Võin väga rahulikult vaadata, kuidas veri minu veenist süstlasse saab, näiteks. Ei mingit maoläigatust ega peapööritust.  

Aga endale teadlikult haiget teha? No ei! 

Huvitav, mida ma pean sellest järeldama? Kas seda, et Mamma Loodus pole pidanud vajalikuks mulle grammigi masohhismi pärandada?