Kuidas ma ennast lõikuda ja veristada ei suuda

juuli 18, 2007 at 8:01 e.l. 17 kommentaari

Sattusime ühel õhtul Vanamehega rääkima, et igasugune eneselõikumine ja –veristamine näikse noorte inimeste hulgas hullusti levinud tegevus olevat. Et peaaegu iga teine ümmarguselt kahekümneaastane on seda rohkem või vähem kordi teinud. ‘

Edasi läks jutt muidugi sinna, et miks nii ja mida see kellelegi tähendab. Et kellele maailmavalu ja olemisängiga toimetulekut, kellele (võib olla) osakest popkultuurist (umbes sama, mida kanep, tableti jms). 

Ja siis läks asi minu jaoks isiklikuks. Sest ma jäin korraga mõtlema, et mina ei suuda(ks) enesele mingil kombel haiget teha või üldse kuidagi oma keha vastu natukenegi agressiivne olla. Eriti veel siis, kui mul muidu paha olla on.   

Olen sel põhjusel kõrvarõngaaukudestki ilma jäänud. Nimelt tuli üks rõngas kõrvast just siis, kui mul tõsiselt deprekas oli. Ja ma ei suutnud seda tagasi panna. Mõte, et ma pean midagi endast läbi (Endast? Läbi?) torkama, oli täiesti talumatu. Ikka nii talumatu, et noppisin teisegi rõnga kõrvast ja lasin aukudel rahus kinni kasvada.  

Igatahes, kui kujutlen, et võiksin võtta žileti ja hakata ennast nüsima, läheb mul süda totaalselt pahaks ja ületamatu võikusvärin roomab selgroogu mööda kuklani.  

Kusjuures, asi pole selles, et ma kardaksin valu. Mul on üsna kõrge valulävi. Valuvaigisteid sööma hakkan tavaliselt alles poolenisti surmahädas. Valust minestanud pole kordagi, ehkki mõned korralikult valusad traumad olen elus saanud küll.  

Samuti ei karda ma verd. Võin väga rahulikult vaadata, kuidas veri minu veenist süstlasse saab, näiteks. Ei mingit maoläigatust ega peapööritust.  

Aga endale teadlikult haiget teha? No ei! 

Huvitav, mida ma pean sellest järeldama? Kas seda, et Mamma Loodus pole pidanud vajalikuks mulle grammigi masohhismi pärandada?

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Jumal, sa oled petis Pullerits on provokaator igal juhul

17 kommentaari Add your own

  • 1. otsija  |  juuli 18, 2007, 9:29 e.l.

    Selles asjas olen ma samas paadis.
    Kuigi ükskord elus pühas vihas olen iseennast löönud küll. Pärast hakkas endal ka imelik, et miks ma ennast lõin, kui oleks tahtnud teist lüüa. Võibolla sellepärast, et teist polnud käeulatuses.
    Võibolla need eneselõikujad tahaks ka tegelikult teisele haiget teha, aga ei saa või ei julge või teavad, et teist rünnata on paha. Aga et valu vajab väljaelamist, siis keeravad selle enese vastu. Nad võiksid selle asemel puust kujukesi vesta, kui terariist ilmtingimata oma valu väljaelamiseks tarvilik atrubuut on

    Vasta
  • 2. Larko  |  juuli 18, 2007, 11:21 e.l.

    Olen oma sõrmi korduvalt noaga verini pussitanud, kuid mitte kunagi vabatahtlikult. 🙂

    Vasta
  • 3. Kati  |  juuli 18, 2007, 11:28 e.l.

    mittevabatahtlikud traumad olid lapsepõlves minu pidev reaalsus. 🙂

    terariistadega ma küll ei vehkinud, aga suutsin igale poole ronida, kukkuda, komistada jne.

    kord, kui naabripoistega puuriida otsas kasetohu loopimise sõda pidasin, veeresin korraga koos poole puuridaga alla. kummaline, aga tookord sain mõned sinikad ainult.

    Vasta
  • 4. hundikass  |  juuli 18, 2007, 12:20 p.l.

    fyysilist valu ongi kergem taluda. sellepärast sobib enese nysimine ysna hästi hingevalu vastu. fyysiline valu laseb mõneks ajaks psyyhilise valu unustada – nii lihtne see ongi.’
    nt hyljatusetunne kaob kui nõiaväel

    Vasta
  • 5. Wild  |  juuli 18, 2007, 12:35 p.l.

    Otsijale- kui keegi tahab lihtsalt umbselt kellelegi haiget teha, siis ta seda ka teeb, kasvõi poob keldris kasse (vabandust jõhkruse eest).
    Eneselõikujad ei taha kellelegi haiget teha ega kedagi teist vigastada, tegu pole agressiooniga, vaid kummalise enese balansseerimisega olukorras, kus inimene enda emotsioonide ja sisemuses toimuvaga hakkama ei saa.

    Vasta
  • 6. Kati  |  juuli 18, 2007, 1:35 p.l.

    hundikass,
    kusjuures mul on mingil jabural kombel täpselt vastupidi olnud. et füüsiline valu pigem psüühilist võimendab, kui need kokku sattuvad.

    kui mul on ikka kurb ja halb ja üksik ja paha, tahan olla võimalikult turvaliselt kut sitt pilpal.

    Vasta
  • 7. ahaa  |  juuli 18, 2007, 2:50 p.l.

    see kati viimane lause (kommist, mitte algtekstist) käib minu kohta kah :)))

    ma ei kujuta isegi ette, et ma hakkaks endale haiget tegema. samas… ega ma enesevigastajaid kuidagi hukka ei mõista… kuig ma neid ka mõista ei oska.

    Vasta
  • 8. urmas  |  juuli 18, 2007, 3:18 p.l.

    Eneselõikujate saladust olen minagi üritanud mõista, siiani tulemuseta. Kõik seda ei tee, niipalju kui ma noori tean, samas kes teevad, tunduvad et ongi mingid mässajatüüpi ja kohati eluga pahuksis olevad noored, kes mingil põhjusel põgeneda tahavad – ju siis valu on nende jaoks väljapääs. Minu meelest viitab see ka kasvatuslikele probleemidele.
    Mis puutub endasse, siis igasugune nõel on täiesti vastunäidustatud. Hambaarsti juures lasen eeltuimestuse igemetele teha kui tuimestit süstima hakatakse, viimane kord arsti juures veeni vere võtmisel läkski pilt peaaegu taskusse (värske õhk ja külm saku läte päästsid).

    Vasta
  • 9. otsija  |  juuli 18, 2007, 8:39 p.l.

    Wild, kui nad ennast juba lõiguvad, siis nad tahavad haiget teha ja vigastada. Nad vigastavad iseennast, teevad haiget iseendale. Vabatahtlikult. See on agressioon iseenda vastu. Igasuguse agressiooni taga aga on viha.

    Vasta
  • 10. hundikass  |  juuli 20, 2007, 7:37 e.l.

    otsija

    ära ole nii üheselt kategooriline, palun.
    see ei ole agressioon, see on tõkete loomine.
    närvisüsteem ongi niimoodi ehitatud, et mitu keskust ei saa ühekorraga olla aktiveeritud – õigemini, ei saa kõik närvid oma valust keskust teavitada … ise vahele segades on võimalik aktiveerida selline punkt, mille valu on justkui meeldivam.
    näiteks kujutle, et sul valutab hammas. nii meeletult valutab, et roni v mööda seina üles.
    oled sa võimeline s a m a l a j a l kurvastama selle üle, et nägid kallimat kellegi teise kaelas või et tööl ei olda sinuga rahul või et keegi levitab su kohta laimu ?
    aga inimesiti on asi jälle erinev, kasvõi seetõttu, et nii hingelist kui füüsilist valu talutakse erinevalt , läved in individuaalsed. tugeva enesesisestusenergiaga inimene võib oma füüsilist valu ka ainult psüühika abil vaigistada, ennast isegi mõtlemise teel ravida (mida skeptikud ei usu ja muidugi siis usu puudumise tõttu ka endast jagu ei saa)
    oluline on, kuidas inime ise oma hädasse suhtub – tahab ta alateadlikult olla hellitatud ja hoitud või on häda juba niiii suuur, et mõtelda/suhtuda enam suurt ei suudagi ja alateadlikult (v instinktiivselt) valib keha meetodi (mis hiljem võib ka harjumuslikuks e sõltuvuskäitumiseks kujuneda)
    see on lõputu teema tegelikult, sest ega need lõikamise juhtumidki pole kuigivõrd üldistatavad.
    – ja sry, et nii palju patran.
    puhtisiklikult veel – kui mul kurvastuse ajal on mõnus pehmes soojas voodis ennast kerra tõmmata ja midagi hõrku näksida, siis … imelik, mure k a s v a b mõtteis kui lõngakera v veerev lumepall ja ei lakka enne kui on õnnestunud lahistada hea suur padunutusadu. aga need ongi siis olnud sellised pisikesed murekesed, mida on vaja kasvatada, enne kui noist kurvastust väärivat probleemi kätte saada 🙂

    Vasta
  • 11. otsija  |  juuli 22, 2007, 4:55 p.l.

    Me tugineme ilmselt erinevatele teooriatele. 🙂

    Vasta
  • 12. hundikass  |  juuli 24, 2007, 8:41 e.l.

    otsija

    ma suurt enam ei mõtlegi teooriatele. olen juba aastaid praktik ja loon ise uusi teooriaid 🙂

    Vasta
  • 13. märtsijänes  |  juuli 24, 2007, 8:53 p.l.

    igasuguse agressiooni taga ei ole “viha”. olgugi, et viha võib olla tekitatud valust ja suuremalt jaolt seotud iseenda isikuga. valu ei pruugi olla põgenemine. valu ei pruugi olla mäss. mõnikord on see tee algusesse, kainesse mõistusesse või lootusesse, et juhus otsustab sinu eest, kas edasine on siin või sealpool piiri. mõnikord on see ainus selge TUNNE keset suurt ja pikaajalist segadust.
    aga on hea, kui need mõtted tunduvad vastumeelt – kõike ei peagi ju proovima.

    Vasta
  • 14. märtsijänes  |  juuli 24, 2007, 9:02 p.l.

    kati, su postituse pealkiri jätaks justkui mulje nagu see oleks sinu jaoks probleem, suutmatus “ajaga kaasas käia” 🙂 see ei ole tegelikult moetemp, vaid on üks võimalik põhjus-tagajärg miljoneist. ja mõnikord ei olegi midagi sellist, mida saaks sõnades põhjuseks formuleerida. kui loed näiteks suitsiidi puudutavat kirjandust või sellistel puhkudel abiandmise kohta käivat kirjandust, siis on see vaid püüe midagi täiesti liigitamatut suruda konkreetselt käsitletavaks juhtumiks. aga midagi konkreetset pole. on sarnanevaid põhjendusi, mis aga kunagi ei põhjenda seda universaalset küsimust “miks seda ikkagi tehakse?”
    mis siis, kui saad aru oma tegevuse mõttetusest/absurdsusest/…/, kuid see on ikkagi ainus asi, millega su valikud lõpevad? mis sinus siis valib selle teadliku valiku? miks see toob ikkagi lõpuks “lahenduse”?

    Vasta
  • 15. Kati  |  juuli 25, 2007, 8:10 e.l.

    ma tegelikult ei taha kõlada kuidagi halvustavalt või paikapanevalt, et üks moetemp ja asi mutt.

    enesevastase agressiooni põhjused on kindlasti väga siirad, väga tõsised ja väga ajas püsivad. küll võivad ilmselt lahendused olla mingi piirini moes, sest mõttes, et mingi sort käitumisstateegiaid hakkab seltskonniti paljunema.

    minu ajal söödi ntx igasugu jaburaid tablette, mis tekitasid teinekord väga kummalisi seisundeid. praegu näikse rohkem žilett pihku tulevat.

    aga ma võin muidugi väga vabalt eksida. üldse, kes üldistab on loll, tead. ja mis ma nii öeldes muud teen, kui üldistan.

    Vasta
  • 16. märtsijänes  |  juuli 26, 2007, 8:19 e.l.

    ei, kati on kõike muud kui loll :):) ja mina väga armastan katit!
    samas on tõesti ringkondi, kus see mõte saab justkui mingiks kultusobjektiks. ükskõik millise propaganda tulemusena – usk, hoiak, muusika….blaah.

    Vasta
  • 17. Sassu  |  juuni 13, 2012, 1:40 p.l.

    Olen ise lõikuja hakkasin tegema seda puhtjuhuslikult ühel õhtul ja endiselt ei suuda lõppetada aga tõesi on see nii et tahan vahetada ühe valu teise valuvastu . 🙂 . Olen lõignud ennast ligi pool aastat ja pm ilaasjata . Lihtsalt tuleb tuju ja teen . Ja ss hakkan mõtlema asjade üle mis on halvad ja mis tekitab masekat ja ss aina rohkem rohkem ja rohkem ja lõppuks nii et ei suudai lõppetada

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

juuli 2007
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

%d bloggers like this: