Kontorierootika: keda erutab krokodill?

Minu meelest pole meil ammu mitte kontor, vaid hullumaja. Siin siis viimane asjakohane näide.  

Mina, juukseid sõlme keerates, üle laua kujundajale: “Krokodilliga* vist hästi ei seisa.” 

Meesinimene toa teisest nurgast: “Mida?” 

Mina, süüdimatult: “Ma räägin, et krokodilliga ikka ei seisa.” 

Meesinimene, peale pooleminutilist vaikust: “Kedagi konkreetset mõtled vä?”  

_____________________________________________

* krokodill on teatav juukseklamber, et teie ka ei arvaks siin…

Kuidas ma kümme aastat valenimega elasin

Lee räägib nimevahetusest seoses abiellumisega. Mulle põhjustab  see teema ikka palju nalja ja segadust, sest kolmteist aastat pärast abiellumist ei tea ma ikka päris täpselt, mis mu nimi on. 

Et kuidas nii? Oodake, ma räägin.   

Abielludes olin ma ju teadupoolest hästi nooruke ja kõiki ajsu ka väga põhjalikult läbi ei mõelnud. Igatahes kui tuli ankeeti kirjutada, kas edaspidi jääb mulle minu või mehe pereniminimi, kirjutasin kuidagi automaatselt, et mehe oma. No et nii need asjad justkui käivad, eks ole.  

Paraku avastasin ma käbedalt, et abielu on muidu tore asi, aga võõra nimega ma hästi ei harju. Ka ei olnud mul, arvestades minu tibake seebiooperlikku abiellumisdraamat. erilist tahtmist Paide passilaua muttide puurivaid pilke taluda.  

Nõnda ma siis lihtsalt ei läinud seda kuramuse passi vahetama. No ei olnud muidugi kena tegu nii kodanikukohuste vaatepunktist, aga kummalisel kombel  toimis kõik edukalt edasi.

Käisin neiupõlvenimega pool Euroopat läbi, lõpetasin ülikooli, sain passi aegudes uuegi. Käsin isegi Harju Uudiste vastu kohtus ära. Keegi ei küsinud, et mis värk mul selle nimega on.

Kuni sättisime korterit ostma ja oli vaja ka abielutunnistus esitada. Siis  hakkas notari kenasti koolitatud ja tähelepanelik abiline dokumente võrdlema ja talle enam üldse ei sobinud, et passis on üks ja abielutunnistusel teine nimi. Ei jäänud mul muud üle, kui sammud KMA poole seada, häbelik nägu pähe teha ja pass õigenimeliseks vahetada.  

Aga nüüd on õudne jama. Kogu mu teadlik ja töine elu seostub tegelikult olematu neiupõlvenimega, ametiasju tuleb ajada vanamehenimelisena.  

Kuhugi CVd saata on väga tüütu. Peatoimetaja saab paari kuu tagant raamatupidajalt tappa, et olematule inimesele honorari maksab. Puhkuseavaldust kirjutades läheb mul endal sassi, mis nimi mul on. Kooliga on ka vahepeal üsna jantlik suhelda. Rääkimata sellest, et kuhugi helistades pean ma alati mitu korda mõtlema, olen ma nüüd Kurik või Alandi. 

Nojah, ma peaksin tegelikult minema ja ametlikult liitnime taotlema, aga alati on seitsmesaja krooniga (või mis see riigilõiv sel puhul oligi) midagi targemat teha ja nii see jääb ja jääb.  

Ainuke lohutus, et mu kolleegi, kes on passi järgi Sirje on tegelikult eluaeg Silleks kutsutud. Nõnda on temaga alati samalaadi segadus, kui minuga, ainult et kurja juureks ees- mitte perenimi.  

Me ikka vahel irvitame, et identiteedikriisis naiste partei tuleks luua. (: