Sõpradega ei magata, või mis?
juuli 24, 2007 at 7:26 e.l. 19 kommentaari
Sõpradega ei magata, ütleb rahvatarkus. Eks ta mõistlik ole, sest üle mingi piiri minnes on kergesti võimalik ilusad sõbrasuhted õudusunenäoks rikkuda.
Ikka võib juhtuda, et keegi pettub, et üks loodab rohkem kui teine, et kellelgi on ärakasutatud tunne jne.
Aga kui magamine kõrvale jätta, siis mida veel sõpradega tehakse või ei tehta?
Kas sõbrale võib kurta iga muret iga kell või on see sõbra ära kasutamine?
Kas sõbrale peab olema lojaalne? Ikka, eks. Aga mida see tähendab? Kas avalikku kaasakiitmist kõiges või soojust, lugupidamist ja toetust ka siis, kui ollakse erimeelt?
Kas sõbrale võib saata lihtsalt meili: “Tere hommikust! Ma mõtlesin su peale ja natukene igatsesin sind,” või peaks jääma ikka asjaliku suhtluse piiresse?
Kas sõbrale (ka vastassoolisele) võib teha spontaanselt pai või kallistada teda, ilma et see mõjuks kui külge löömine?
Ja üldse, millal on üks tutvus sealmaal, et võib selle juba sõpruseks nimetada? Ja kas on rohkem ja lähedasemad sõbrad ja vähem ning kaugemad sõbrad, või on need kaugemad tuttavad ja sõbrad on kõik ühtviisi sõbrad.
Tjah, keeruline.
Aga kes on teie jaoks sõber? Kus on intiimsuse piir, millest tuleb üle tulla, et ülepea sõbraks saada? Kus on piir, mida isegi sõber ületada ei tohi? Mida te tahate, et sõbrad teile teeksid (ei teeks)? Mida te tahate (ei taha) oma sõpradele (sõpradega) teha?
Entry filed under: elu (pole vajagi osta).
Väike nõiateemaja 
1.
Tatsutahime | juuli 24, 2007, 9:29 e.l.
Tõeline sõber pidurdab kogu aeg vales kohas, aga sellest pole midagi, sest ta on tõeline sõber.
Nii ongi. Nende tegemistega ja mitte-tegemistega.
2.
Ramloff | juuli 24, 2007, 9:32 e.l.
Ma küsiks selle arutluse peale, et kuivõrd on sõber roll, sarnaselt soorollidele või ametirollidele?
Sest näiteks see, et sõpradega ei magata või et tuleb säilitada mingit distantsi ka siis, kui mõlemad osapooled tahaks enamat, lõhub mu meelest rohkem sõpruse rolle, kuid sõprust ennast.
Kui nüüd veidi provokatiivselt fantaseerida, siis võiks ju kujutleda ühe sõpruse funktsioonina ka sõbra vabastamist seksuaalsetest pingetest, noh niimoodi sõbrateene korras ilma tundeid kaasamata, nagu näiteks mõned loomad üksteisel kirpe otsivad 😛
Kumb oleks sellisel juhul rikutud, kas sõprus või sõpruse traditsiooniline roll?
3.
Kati | juuli 24, 2007, 9:55 e.l.
nojah, ma kardan, et päris ilma tunneteta ei oska me võtta ei sõprust ega seksi. ka on ilmselt igaühel väga kindel tähendusruum ja rolliootus sõnadele “sõber”, “kallim”, “sekspartner”, ntx.
ning igasugu jama tulebki siis, kui üks ootab rohkem või teistsuguseid tundeid kui teine.
mulle isiklikult tundub küll, et inimene, kellega ma magan, peaks mulle olema ikka oluliselt lähedasem kui see, kellega ma ei maga. muidugi, kui ma ei maga just esimese ettejuhtuvaga, esimesel peol ja purjuspäi, aga seda ma ei ole küll väga ammu enam teinud, sest ei viitsi nagu.
aga jah, oletame nüüd, et see sõber, kellega ma siis magaksin ja arvaksin, et me oleme siis kuidagi lähedasemad, arvaks ise hoopis, et ei ole midagi. oleks vist valus küll. sama ka vastupidi, et kui sõber ootaks minult midagi palju lähedasemat kui minul plaanis on, oleks vist jälle temal valus. ja minul piinlik.
aga jah, selleks piiride kompamiseks või ületamiseks ei pea ilmtingimata teineteisega magama, see käib ka muude asjade kohta.
4.
K. | juuli 24, 2007, 10:08 e.l.
Aga äkki alguses ikka magatakse ja siis mõistetakse, et meist pole kunagi ainulti sõpru olnudki.
Või kui üks tunneb ainult sõprust, aga teine ei taha ilma armusuhteta koos olla. Teine inimene ei taha teda kaotada ja lihtsalt ”kannatab” need intiimsemad hetked välja.
5.
K. | juuli 24, 2007, 10:10 e.l.
St kannatab see, kes tahab sõprust alles hoida.
6.
Kati | juuli 24, 2007, 10:15 e.l.
ma hästi ei usu, et üks hea ja ilus sõbarsuhe sellisel väljakannatamisel kaua püsida saaks.
muidugi, kõik lähemad suhted eeldavad tolerantsi ja mõne koha pealt silma kinni pigistamist, aga suhted, kus lähedust ja seotust väga erinevalt tajutakse, ei tundu küll jätkusuutlikud.
7.
Ramloff | juuli 24, 2007, 10:32 e.l.
Tegelikult on see huvitav teema kui seda võtta veidi laiemalt.
Selleks, et meie elu oleks meile võimalikult kergesti ja mugavalt käsitletav loome me endale rollid ja nende piirid, teisalt aga takistavad needsamad piirid meid tihti elus edukalt hakkama saamast, sest mida kitsamad ja täpsemad me need piirid endale seame, seda raskem on meil leida või luua nähtust, mida me nende piiridega olema määratlenud. Mida selgemalt ja ühesemalt me tajume sõprust või armastust, seda suurem on tõenäosus, et me jääme sellest ilma või kogeme seda vähe, sest paljud olukorrad lihtsalt ei mahu meie seatud piiridesse.
8.
Kati | juuli 24, 2007, 10:35 e.l.
jah, ja teisest küljest kui meil ei ole üldse piire või erinevad meie piirid väga suurel määral teiste omast, on meil kardetavasti jälle võimalik kõigest ilma jääda.
niisiis, kus on mõistlik kompromissikoht?
9.
Ramloff | juuli 24, 2007, 10:47 e.l.
Kui ma seda teaks, oleks ma sotsiaalselt üliedukas 😉
Praegu pean aga nentima, et minu enda piirid on vägagi ebaadekvaatsed ning (vähemalt tänapäeva ühiskonnas) ei tundu eriti hästi toimivat.
10.
hundikass | juuli 24, 2007, 10:50 e.l.
noh, mina magan oma parima sõbraga juba aastakymneid
11.
Kati | juuli 24, 2007, 10:58 e.l.
njah, hundikass, ma võiks ju ka nii öelda. teisalt, vanamees on siiski midagi (kedagi) nii mõõtmatult kallist olulist ja lähedast, et mõiste “sõber” seda suhet küll päriselt ei hõlma.
kusjuures, see ei tähenda, et sõbrad ei oleks mulle olulised. ikka väga on. aga vanamees on ikkagi vanamees, noh.
12.
killozap | juuli 24, 2007, 11:18 e.l.
pseudoprobleem maailmas kus mind ümbritsevad vaenlased ja kolmandad isikud, keda oma eesmärkide saavutamisel abivahendina ära kasutada ning kes püüavad igal võimalusel mind samal eesmärgil kasutada.
13.
otsija | juuli 24, 2007, 11:43 e.l.
Kui üks osapool hakkab millegipärast kannatama, siis muutubki suhe õudusunenäoks. Sest ühe poole kannatust tajudes hakkab teine end süüdi tundma. Enamasti. Ja see ei saagi muudmoodi lõppeda kui suure jamaga. Eriti kui ei suudeta asju ausalt selgeks rääkida. Kartuses teisele haiget teha või kartuses ise haiget saada.
Piirid on igal inimesel väga erinevas kohas. Nende kompamine on omal moel vajalik, aga ka riskantne värk. Vähemalt mina vist olen selle käigus ühe lähedase ja armsa sõbra kaotanud küll. Kumb meist oma piiride määramisega eksis, ei teagi, võibolla mõlemad. Teist korda ma sellist eksperimenti enam ette võtta igatahes ei taha.
Aga sõbrale helistada või kirjutada, et ma igatsen su järele on normaalne minu meelest. Võibolla mõne teise meelest ei ole, see on juba täiesti individuaalne.
14.
Aga äkki just sõpradega magataksegi ehk taevane ja maine armastus « Ramloffi teine kodu | juuli 24, 2007, 11:48 e.l.
[…] ehk taevane ja maine armastus Filed under: Isiklik, Mõtisklused — Ramloff @ 2:48 pm Väike Nõid kirjutab oma blogis väga huvitaval ja intrigeerival teemal – nimelt sõpruse ja armastuse […]
15.
otsija | juuli 24, 2007, 12:29 p.l.
Sõbrale lojaalne olemine on teatud piirini normaalne. Oma sõpradele me olemegi lojaalsed, mis sõprus see muidu oleks. Aga kuskil on ka lojaalsusel piir. Ka vist igal inimesel erinevas kohas. Minu jaoks ei ole normaalne see, kui näiteks sõbraga koos kurja tegema minnakse ainuüksi sellepärast, et olla lõpmatult lojaalne. Siis ei ole tegu enam lojaalsuse vaid roomamise ja pugemisega või siis üle mõistuse piiri imetlemisega, mis on juba isikukultus.
16.
Draakon | juuli 24, 2007, 8:11 p.l.
Põhimõtteliselt… minu lühike elukogemus on suutnud juba korduvalt näidata, et väga lähedane sõber saab olla kas enne või pärast, aga kui mees ja naine ikkagi on väga lähedased siis varem või hiljem tõuseb seks päevakorda.
Kusjuures seks võib päevakorda tõusta ka täiesti vabalt siis kui sellega ei kaasne palavaid tundeid ja armastust. Lihtsalt mingil hetkel on seks ja on sõprus. Fuckbuddy on hea inglisekeelne sõna selle mõiste otseses tähenduses. Pealegi tunnevad lähedased sõbrad üksteist läbi ja lõhki ja teavad ka seda kui nad suhtes kuidagi ei klapiks. Aga ega see seksi ei takista.
Hoopis teine teema on sellise suhte jätkusuutlikkus. Seda pole ma oma lühikese elu jooksul veel piisavalt testida jõudnud.
Ja vastus teisele küsimusele: intiimsuse piir, kust tuleb üle tulla, et lähedaseks sõbraks saada, on pihtimine. Rääkimine asjadest, millest igaühele ei räägi. Ja samal ajal läheduse otsimine – teadmine, et teisel ei ole ükskõik sellest mida sa räägid või tunned.
Ja last, but not least – üksindus on see, mis tegelikult inimesi üksteisele lähendab.
17.
märtsijänes | juuli 24, 2007, 8:43 p.l.
this is a topic for discussion in real time 🙂
18.
Liis | juuli 25, 2007, 7:56 e.l.
Parim sõber on see, kellega on igasugused piirid ületatud… ja ikka sõpradeks jäädud. Ta teab kõike ja on alati.
19.
Kati | juuli 25, 2007, 8:12 e.l.
hm, jänku, jätame meelde 😉