Üliemotsionaalne kokkuvõte ühest kaks päeva kestnud (mõttetust?) vaidlusest

Vahest on mul tunne, et kõnelen seintele.

Et seinad kukuvad mulle peale.

Et varinguprügi topib mu suu kinni. 

Et ma räägin mõttetut juttu.

Mõttetus kohas.

Et ma raiskan end ära.

Et pillan end tükkideks.

Asja eest teist taga. 

Ja ma luban, et jään vait.

Et ma ei räägi enam.

Et pole minu asi, kuidas maailm on.

Et see võib minutagi persse minna.

Et ma nii kui nii ainult mölisen.

Ja mida muudab üks sõna?

Üks sõna?

Mitte sittagi!

Või kaks? Või kolm?

Ikka mitte sittagi. 

Jah, ma hoolitsen edaspidi ainult oma perse ja oma kõhutäie eest.

Minu särk ja minu ihu, muu polegi ju oluline. 

Aga siis tuleb mulle meelde…

Et seinte taga võivad olla kõrvad.

Et seintelgi võivad olla kõrvad. 

Et kõrvad võivad oodata sõna.

Seda ühte sõna. 

Et sõna, see üks ja niru ja väike ja vilets,

On parem öeldult

Kui ütlematult. 

Kui ma seda sõna ei ütleks,

Veaksin ma iseennast alt. 

Aga maailmas on ju ometi üks inimene keda alt ei veeta?

Augusti virtuaalne söömaklubi ehk öelge üks ilus kuupäev

Nõndaks, armas rahvas. Oleks vist aeg kokku leppida, millal virtuaalne söömaklubi võiks taas kokku tulla ja millist kena tähtpäeva võiks söömise kõrvale tähistada.

Praegu on igatahes kõigil võimalik oma lemmikpäev üles anda, et pärast ei oleks külalised ja muud sada asja. Jah, ahaa, see käis küll sinu kohta ka (: 

Teadmiseks ainult nii palju, et mulle enesele ei sobi augustikuust 3, 4, 5, 11, 18 ja 25 kuupäev ja Larkole jälle kuupäevad pärast 25. augusti. Kõik ülejäänud on vabalt saadaval.  Igatahes oleks tore, kui paneksite oma lemmikuima söömiskuupäeva kirja 1. augustiks.

Ja me ähvardame (hirmsa näoga ja puha), et kui te ise midagi ei ütle, siis pärast 1. augusti otsustame me kuupäeva ise ära ja see edasikaebamisele ega ümberleppimisele ei kuulu. Ja ma ei pane siia ühtegi naeratavat emotikoni, sest see on praegu väga tõsine jutt, vat. Ettepanekuid seonduva tähtpäeva osas võib vaadata Larko juurest. Veel paremad ja loovamad tähtpäevaideed on mõistagi teretulnud.  

Kui te juhtumisi ei tea, mis üritusest jutt või soovite lihtsalt teada, mis eelmisel korral juhtus, võib vaadata siia või siia või siia.

Seda, et oodatud on kõik, nii need, kes eelmisel korral osalesid kui ka täitsa uued näod, ei pruugi mul vist öelda. See on ju enesestmõistetav, eks.

Kiusatustele tuleb igatahes järele anda

Kui miski kerkib mälu ja teadvuse põhjast. Kui miski kummitab su peas. Kui miski kudiseb su kõrvus. Kui miski nühib end su vastu, nagu kass mööda jalasääri. Kui see miski, tuleb ja tuleb ja keeldub lahkumast. Kui see poeb su suhu ja sunnib end välja ütlema rongis ja tänaval ja keset töist telefonikõnet. Kui sa hammustada selle tagasihoidmiseks huulde, ja kardad seda korrata näiteks liftis, siis on parem kiusatusele järele anda.

Parim viis järele anda, on kirja panna.

See miski on siin:

 

Die Fingur

Es lacht die Nachtalp-Henne,

es weint die Windhorn-Gans,

es bläst der schwarze Senne

zum Tanz.

Ein Uhu-Tauber turtelt

nach seiner Uhuin.

Ein kleiner Sechs-Elf hurtelt

von Busch zu Busch dahin…

Und Wiedergänger gehen,

und Raben rufen kolk,

und aus den Teichen sehen

die Fingur und ihr Volk…

Eelneva eest on, mõistagi vastutav, keegi Christian Morgenstern. Kes teda suuremas koguses fännata tahab, leiab lisa näiteks siit 

Üksiti vabandan keelelise diskrimineerimise eest. Tõlget ei tule, sest, isegi kui seesinane on põhimõtteliselt tõlgitav nii, et kogu lugemislustist veel miskit alles jääb, siis mina seda ei suuda, paraku.

Aga ehk see kuradima luuletus ei kummita mind enam kui meelesegast. Lootkem.