Kuidas ma linnapealt Vanamehe leidsin ja kaasaks kosisin

“Kas ta ütles sulle, et sul on väga tundelised silmad, ja sa oled kõige kaunim olevus, keda ta iial näinud on?”

Karikate Emand kirjutab, et nõnda küsis Väike Tüdruk, kui uuris, kuidas emmet-issit esimest korda kokku said. Jäin minagi siis mõtlema, et kuidas meie Vanamehega tuttavaks saime.

Eks see, nagu kõik olulised asjad elus, oli juhus mis juhus. Tegelikult läksin ma linna laaberdama koolikaaslasega, kes oli korda mitu mult raha laenanud ja lubas ometi kord kompensatsiooniks õhtusööma ja-jooma välja teha.

Kuskil Saiakangi manu (oli vist ikka seal) kohtas aga too piiga mingeid oma sõberpoisse ja otsustas kiirelt, et välja teevad hoopis nemad. Igal viiel muul juhul ärganuks minus vist juba tollal femmar ja selline šovinistlik väljategemine poleks mulle väga meeldinud, kuid et ma olin justkui arvestanud oma pidevate laenude mingisuguselgi kujul tagasisaamisega, siis ma jäin.

Kes see üks poiss oli, ei suuda ma enam meenutada. Aga teine, see tumedake ja hallisilmne oli päris kobe. Tõsi, tal oli küll üks kohutav puudus, nimelt ostis ta mulle järjekindlalt munalikööri, mida ma toona jälestasin (ega praegugi ei armasta, kusjuures). Aga, mnjah, ma ei tahtnud teist nagu väga solvata ka ja jõin siis. Pealegi, jutt meil istus. Kusjuures peamiselt rääkisime me vist teoloogiast.

Igatahes ma vaatasin, et täitsa kobe poiss ja otsustasin astuda samme teise ära lohistamiseks. Vihjasin nii ja naa, et läheks nagu edasi ja et mis plaanid tal on ja üldse …khmm…. Tema aga vaatas mind oma suurte ja, ma ei tea kas tundeliste, küll aga lõpmata selgete silmadega nii süütult, nii süütult. Volksutas ripsmeid ja väitis, et tema läheb ikka surmkindlalt Kiiviti homileetikaseminari (teate küll, see koht, kus papihakatisi jutlust ütlema õpetatakse).

Ja läkski, raisk. Ja keeras mu lohistamisplaani kihva.

Pärast on ta igatahes järjekindlalt väitnud, et ta tõesti ei saanud mu teatavasuunalistest vihjetest mitte muhvigi aru. Ei tea, äkki ma peaksingi teda uskuma. (:

Meie pärisloo pärisalgus oli igatahes mõned kuud hiljem. Siis kui ma oma Vanamehega (kes siis polnud ju veel ei minu ega vanamees) Rahvusraamatukogus kokku jooksime. Ma ei tea, kas oli ta mind, hoolimata oma süütukesest tähelepanematusest, siiski ka ise esmakohtumisel väheke noolinud, või mõjus mu jänesekasukas veenvalt, aga ta vaatas mind nii pool minutit pika pilguga ja siis kutsus kontserdile.

Nojaa, ma läksin. Oli 1993. aasta Nyyd-festival. Ja seesinane poisiraisk, kellest sai Vanamees küsis kontserdi vaheajal arglikult, et kas ta tohiks mul kätt hoida. Tohtis.

Siis tulid juba igasugused asjad. Jalutamised. Avastamised. Vanemate taltsutamised. Piiride kompimised ja paika panemised. Vihastamised ja harjumised. Teineteise lõhna ja puudutuste külge kasvamised. Ja rääkimised ja vaidlemised ja vaidlemised ja rääkimised. Need, mida ma siiani naudin ja armastan.

Aga munalikööri, seda ei salli ma siiani. Ah, vist juba ütlesin.