Kuidas ma linnapealt Vanamehe leidsin ja kaasaks kosisin

juuli 27, 2007 at 4:45 e.l. 19 kommentaari

“Kas ta ütles sulle, et sul on väga tundelised silmad, ja sa oled kõige kaunim olevus, keda ta iial näinud on?”

Karikate Emand kirjutab, et nõnda küsis Väike Tüdruk, kui uuris, kuidas emmet-issit esimest korda kokku said. Jäin minagi siis mõtlema, et kuidas meie Vanamehega tuttavaks saime.

Eks see, nagu kõik olulised asjad elus, oli juhus mis juhus. Tegelikult läksin ma linna laaberdama koolikaaslasega, kes oli korda mitu mult raha laenanud ja lubas ometi kord kompensatsiooniks õhtusööma ja-jooma välja teha.

Kuskil Saiakangi manu (oli vist ikka seal) kohtas aga too piiga mingeid oma sõberpoisse ja otsustas kiirelt, et välja teevad hoopis nemad. Igal viiel muul juhul ärganuks minus vist juba tollal femmar ja selline šovinistlik väljategemine poleks mulle väga meeldinud, kuid et ma olin justkui arvestanud oma pidevate laenude mingisuguselgi kujul tagasisaamisega, siis ma jäin.

Kes see üks poiss oli, ei suuda ma enam meenutada. Aga teine, see tumedake ja hallisilmne oli päris kobe. Tõsi, tal oli küll üks kohutav puudus, nimelt ostis ta mulle järjekindlalt munalikööri, mida ma toona jälestasin (ega praegugi ei armasta, kusjuures). Aga, mnjah, ma ei tahtnud teist nagu väga solvata ka ja jõin siis. Pealegi, jutt meil istus. Kusjuures peamiselt rääkisime me vist teoloogiast.

Igatahes ma vaatasin, et täitsa kobe poiss ja otsustasin astuda samme teise ära lohistamiseks. Vihjasin nii ja naa, et läheks nagu edasi ja et mis plaanid tal on ja üldse …khmm…. Tema aga vaatas mind oma suurte ja, ma ei tea kas tundeliste, küll aga lõpmata selgete silmadega nii süütult, nii süütult. Volksutas ripsmeid ja väitis, et tema läheb ikka surmkindlalt Kiiviti homileetikaseminari (teate küll, see koht, kus papihakatisi jutlust ütlema õpetatakse).

Ja läkski, raisk. Ja keeras mu lohistamisplaani kihva.

Pärast on ta igatahes järjekindlalt väitnud, et ta tõesti ei saanud mu teatavasuunalistest vihjetest mitte muhvigi aru. Ei tea, äkki ma peaksingi teda uskuma. (:

Meie pärisloo pärisalgus oli igatahes mõned kuud hiljem. Siis kui ma oma Vanamehega (kes siis polnud ju veel ei minu ega vanamees) Rahvusraamatukogus kokku jooksime. Ma ei tea, kas oli ta mind, hoolimata oma süütukesest tähelepanematusest, siiski ka ise esmakohtumisel väheke noolinud, või mõjus mu jänesekasukas veenvalt, aga ta vaatas mind nii pool minutit pika pilguga ja siis kutsus kontserdile.

Nojaa, ma läksin. Oli 1993. aasta Nyyd-festival. Ja seesinane poisiraisk, kellest sai Vanamees küsis kontserdi vaheajal arglikult, et kas ta tohiks mul kätt hoida. Tohtis.

Siis tulid juba igasugused asjad. Jalutamised. Avastamised. Vanemate taltsutamised. Piiride kompimised ja paika panemised. Vihastamised ja harjumised. Teineteise lõhna ja puudutuste külge kasvamised. Ja rääkimised ja vaidlemised ja vaidlemised ja rääkimised. Need, mida ma siiani naudin ja armastan.

Aga munalikööri, seda ei salli ma siiani. Ah, vist juba ütlesin.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Blogijaid tööle ei võta? Armas, raisk

19 kommentaari Add your own

  • 1. Karikate Emand  |  juuli 27, 2007, 5:22 e.l.

    🙂

    Vasta
  • 2. Trash  |  juuli 27, 2007, 10:18 e.l.

    Häh! Kätt hoidis, kätt hoidis. Tekstides tuleks rohkem rõhku panna ikka põhkupugemisele, see teema hoiab blogimaailma elus.

    Vasta
  • 3. Kati  |  juuli 27, 2007, 10:21 e.l.

    äh, ma poolenisti seksiteemaga alles vallutasin blogiilma, ega koguaeg ka kepist rääkida ei saa, eks ole.

    Vasta
  • 4. hundikass mängib  |  juuli 27, 2007, 10:29 e.l.

    Põhkupugemisele e. põhkumisele rõhumine pakub huvi põhupeadele.
    … ja mis sel kepiga pistmist oo?

    Vasta
  • 5. Karikate Emand  |  juuli 27, 2007, 11:09 e.l.

    See põhkupugemise-teema meenutab, et tol peol, kus mina oma tulevast meest kohtasin, ajas talle hirmsasti ligi üks teine tütarlaps.
    Mäletan, et ta hüppas seisvale mehele ootamatult sülle.
    Pärast mees porises, et kui keegi talle ilmtingimata sülle peab hüppama, siis võiksin seda teha pigem mina, kuna silma järgi hinnates olevat ma tubli 15 kilo kergem. Tõenäoliselt olingi – see oli pikk tüdruk.
    Lisaks lükkas see tüdruk mu minu tulevase kõrvalt minema, kui mingiks suudlemist sublimeerivaks mänguks läks ja puges talle ise külje alla 🙂 See aga ei viinud sugugi põhkupugemiseni. 😉

    Vasta
  • 6. Kati  |  juuli 27, 2007, 11:11 e.l.

    mina, muide, olen tähedanud, et on kahte sorti mehi (nii laias laastus). ühedele mõjubki jube hästi kui kohe sügavale sülle istuda ja nigu kissell mööda külgi alla nõrguda, teised kipuvad nii agressiivse rünnaku peale kabuhirmus põgenema.

    Vasta
  • 7. Punane Hanrahan  |  juuli 27, 2007, 11:20 e.l.

    Mina olen täpselt see tüüp, et:
    1)Kui mulle viisakalt ja diskreetselt külge lüüakse, ei pane ma seda tähele (ei saa aru).
    2)Kui mulle agressiivselt külge lüüakse, põgenen kabuhirmus.
    3)Ise ei võta initsiatiivi niikuinii üles.

    Nii-et ma ikkagi ei tea, 13 aastat hiljemgi, kuidas sul üldse õnnestus mind “rajalt maha” saada. Oma käitumismustri järgi oleks kõige tõenäolisem olnud, et ma vanapoisiks oleks jäänud:) (Veel hämmastavam on see, et kuidagimoodi oli mul isegi enne sind paar suhet olnud).

    Vasta
  • 8. Punane Hanrahan  |  juuli 27, 2007, 11:22 e.l.

    Tänapäeval põgenen ma muidugi igasuguste lähenemiskatsete peale kabuhirmus, sest inimesed, kes löövad külge inimesile, keda nad teavad kindlas suhtes olevat, äratavad minus, pehmelt öeldes, kahtlust.

    Vasta
  • 9. Kati  |  juuli 27, 2007, 11:37 e.l.

    nojah, aga kuna sa ei saa aru, et nad lähenevad, ei saa sa ka enamasti põgeneda. 🙂

    Vasta
  • 10. Punane Hanrahan  |  juuli 27, 2007, 12:04 p.l.

    Aga siis pole põgeneda tarviski, kuna ma neist lähenemiskatseist niikuinii välja ei tee (sest ei märka):)

    Vasta
  • 11. notsu  |  juuli 27, 2007, 12:22 p.l.

    Issake, küll tuleb tuttav ette… mina vihjan nagu emerson ja mees ütleb selle peale süütult “ma nüüd harjutan natuke omaette (!!!) seda tantsu, mis sa näitasid”. Ja paar kuud hiljem, kui ma olen ta lootusetuks juhtumiks liigitanud, teeb ise palju otsekohesema ettepaneku ja pärast kokkukolimist selgub, et ta tõesti ei saanud midagi aru.

    Vasta
  • 12. Larko  |  juuli 27, 2007, 2:02 p.l.

    Seesinane sissekanne omab kuluuriajaloolist väärtust ja tuleks seal kus vaja vastavalt arhiveerida. 🙂

    Rahvatarkus ütleb et iga asi omal ajal. Ainult Saare õlut võib vabalt igal ajal tarvitada. Rahvatarkus kehtib ka munalikööri kohta. See pole kurameerimise mõju tugevdamisek sobiv ravim, küll aga pohmelli eemale peletamiseks oivaline.

    Vasta
  • 13. ynry  |  juuli 27, 2007, 2:18 p.l.

    vahvad päälehakkavad inimesed siin 😉
    minu abistav kaaslane käis pool aastat kannul (kõiksugu trikke tegi ikka), enne, kui ma üleüldse pilgu tema poole pöörasin.. mitte, et miskit oleks valesti olnud, kuid ma lihtsalt ei otsinud suhet. mingisugustki. a mees siiani kiitleb, et ajas tema taga, mis ajas, kätte sai, mis tahtis. ja et – oli väärt see vaev 😉
    endal mul takkajärgi ka ülimalt hää meel, et ta jonni ei jätnud 🙂

    Vasta
  • 14. Kati  |  juuli 27, 2007, 2:19 p.l.

    pohmelli ravin mina tavaliselt ohtralt pipardatud tomatimahlaga.
    aga ma võin ju teinekord munalikööri proovida.
    vana tallinnat juba õpetas vanamees mind jooma (tõsi, kokteili koostisosana), võibolla leiab siis sinu mahitusel ka munaliköör minu menüüs koha 🙂

    Vasta
  • 15. ants  |  juuli 28, 2007, 5:29 e.l.

    Igatahes on see olnud üks parim asi, mis teie mõlemaga siis juhtus. Ja kui seda poleks juhtunud, siis mine tea veel, mis juhtunud oleks 🙂

    Vasta
  • 16. Kati  |  juuli 28, 2007, 5:43 e.l.

    eee…mis siis oleks?

    aga hea juhtumine oli see muidugi. 🙂

    Vasta
  • 17. ants  |  juuli 28, 2007, 9:29 e.l.

    Kuule, Kati! Üks asi huvitab mind siiski!. Sa kirjutad:
    “Volksutas ripsmeid ja väitis, et tema läheb ikka surmkindlalt Kiiviti homileetikaseminari (teate küll, see koht, kus papihakatisi jutlust ütlema õpetatakse).
    Ja läkski, RAISK. Ja keeras mu lohistamisplaani kihva.”
    Ja üks noormees kirjutas oma blogis:
    “Sündis tütar. Oli sinine, raisk, aga armas,”
    Kas selline kirjutusviis on mingi poosetamine, et näe, kuidas olen nii asjast üle, või midagi muud? Valgustad ehk mind vanainimest, kullake?!

    Vasta
  • 18. hundikass icitab  |  juuli 28, 2007, 4:20 p.l.

    loen mina sealt parempoolsest veerust “on hiljuti öeldud:” “Kuidas ma linnapealt Vanamehe …

    ja mõte lõpetab lause omavoliliselt: “… kohta aru pärisin”

    *linnapealt kui meerilt siis 😉

    Vasta
  • 19. Armas, raisk « Väikese nõia teemaja  |  juuli 28, 2007, 8:25 p.l.

    […] küsib Ants mu viimase sissekande all. Eks ma siis mõtisklesin sellest. Järgnev võiks kanda ka alapealkirja „Kõrgest ja […]

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

juuli 2007
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

%d bloggers like this: