Armas, raisk

Kuule, Kati! Üks asi huvitab mind siiski!. Sa kirjutad:
“Volksutas ripsmeid ja väitis, et tema läheb ikka surmkindlalt Kiiviti homileetikaseminari (teate küll, see koht, kus papihakatisi jutlust ütlema õpetatakse).
Ja läkski, RAISK. Ja keeras mu lohistamisplaani kihva.”
Ja üks noormees kirjutas oma blogis:
“Sündis tütar. Oli sinine, raisk, aga armas,”
Kas selline kirjutusviis on mingi poosetamine, et näe, kuidas olen nii asjast üle, või midagi muud? Valgustad ehk mind vanainimest, kullake?!

Nõnda küsib Ants mu viimase sissekande all. Eks ma siis mõtisklesin sellest. Järgnev võiks kanda ka alapealkirja „Kõrgest ja madalast keeles või elus üldse“

Vaat selle asjaga on nüüd nii, et eestlane tikubki nõretavate tunnetega ettevaatlik olema. Mõelda võidakse, et sa mu tupsununnu mesimoosine lemmikuim lemmik, aga välja öeldakse: „Armas, raisk.“

Võib olla, et selle taga on kõige ürgsem ja elementaarsem kaitsemaagia. Ei saa head asja liigse suhkru ja siirupiga ära sõnuda, peab nhoopis selle püsimise huvides terakese pipart lisama, mis jutu justkui maa küljes kinni hoiab. Mis justkui paha tahtega piilujad eemale peletab.

Pealegi, need vandesõnad ei olegi vist mitte koguaeg ropu tahendusega olnud. Nad ongi olnud nimelt vandesõnad ehk väega sõnad vande kinnitamiseks. Nii siis võib üks „raisk“ õiges kohas töötada kui mingit liiki kinnitus, kui pitser.

Muidugi mitte teadlikult, aga kuidagi alaläviselt, koorudes välja kultuurimälu põhjast.

Võib seegi olla, et selline maa ja mulla peal kasvanud eestlane ei oska mingit teatavat piiri ületavat pateetikat päris tõsiselt võtta. Et liiga palju moosi ja ninnutamist teeb sõnumi ebausutavaks. Kellestki vaid ülivõrdes kõnelemine paneb, jällegi väga alateadlikult, kahtlema, et miks ma nii ilutsen, kas tegelikult on midagi lahti …

Nõnda on jällegi kindlam otsida üks maadligi sõna ja öelda see tasakaalustamaks suhkrut ja siirupit. Muutmaks elu usutavamaks.

Ja veel, sellised karmimad sõnad on tegelikult vahel hoopiski omamoodi hellad ja intiimsed. Ei ütle neid ju mitte igaühele. Ikka vaid neile, kes on nii lähedal, et teavad, kui armsad nad päriselt on. Noh, see on siis umbes nagu juustest sasimine, selline tutistamise moodi, aga ei iialgi valus. Selline sõbralik-ulakas vaid.

Poos? Ma ei tea, kui miski eelnevast tundub poos, siis küll. Üleolek? Seda küll mitte.

Või mida ülejäänud arvavad?