Armas, raisk

juuli 28, 2007 at 8:25 p.l. 14 kommentaari

Kuule, Kati! Üks asi huvitab mind siiski!. Sa kirjutad:
“Volksutas ripsmeid ja väitis, et tema läheb ikka surmkindlalt Kiiviti homileetikaseminari (teate küll, see koht, kus papihakatisi jutlust ütlema õpetatakse).
Ja läkski, RAISK. Ja keeras mu lohistamisplaani kihva.”
Ja üks noormees kirjutas oma blogis:
“Sündis tütar. Oli sinine, raisk, aga armas,”
Kas selline kirjutusviis on mingi poosetamine, et näe, kuidas olen nii asjast üle, või midagi muud? Valgustad ehk mind vanainimest, kullake?!

Nõnda küsib Ants mu viimase sissekande all. Eks ma siis mõtisklesin sellest. Järgnev võiks kanda ka alapealkirja „Kõrgest ja madalast keeles või elus üldse“

Vaat selle asjaga on nüüd nii, et eestlane tikubki nõretavate tunnetega ettevaatlik olema. Mõelda võidakse, et sa mu tupsununnu mesimoosine lemmikuim lemmik, aga välja öeldakse: „Armas, raisk.“

Võib olla, et selle taga on kõige ürgsem ja elementaarsem kaitsemaagia. Ei saa head asja liigse suhkru ja siirupiga ära sõnuda, peab nhoopis selle püsimise huvides terakese pipart lisama, mis jutu justkui maa küljes kinni hoiab. Mis justkui paha tahtega piilujad eemale peletab.

Pealegi, need vandesõnad ei olegi vist mitte koguaeg ropu tahendusega olnud. Nad ongi olnud nimelt vandesõnad ehk väega sõnad vande kinnitamiseks. Nii siis võib üks „raisk“ õiges kohas töötada kui mingit liiki kinnitus, kui pitser.

Muidugi mitte teadlikult, aga kuidagi alaläviselt, koorudes välja kultuurimälu põhjast.

Võib seegi olla, et selline maa ja mulla peal kasvanud eestlane ei oska mingit teatavat piiri ületavat pateetikat päris tõsiselt võtta. Et liiga palju moosi ja ninnutamist teeb sõnumi ebausutavaks. Kellestki vaid ülivõrdes kõnelemine paneb, jällegi väga alateadlikult, kahtlema, et miks ma nii ilutsen, kas tegelikult on midagi lahti …

Nõnda on jällegi kindlam otsida üks maadligi sõna ja öelda see tasakaalustamaks suhkrut ja siirupit. Muutmaks elu usutavamaks.

Ja veel, sellised karmimad sõnad on tegelikult vahel hoopiski omamoodi hellad ja intiimsed. Ei ütle neid ju mitte igaühele. Ikka vaid neile, kes on nii lähedal, et teavad, kui armsad nad päriselt on. Noh, see on siis umbes nagu juustest sasimine, selline tutistamise moodi, aga ei iialgi valus. Selline sõbralik-ulakas vaid.

Poos? Ma ei tea, kui miski eelnevast tundub poos, siis küll. Üleolek? Seda küll mitte.

Või mida ülejäänud arvavad?

 

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab.

Kuidas ma linnapealt Vanamehe leidsin ja kaasaks kosisin Vabandage, ma ei ole mees

14 kommentaari Add your own

  • 1. ants  |  juuli 29, 2007, 2:40 e.l.

    Kummaline! Väga kummaline! Nii et kui ma Sulle ‘Kallis Kati’ asemel ütlen *Kati raisk”, siis olen ma tegelikult öelnud Sulle komplimendi? 🙂

    Vasta
  • 2. Oudekki  |  juuli 29, 2007, 7:33 e.l.

    Mulle ütles kunagi üks kaasüliõplane mu õppejõust ema kohta: “kurat, mulle meeldib su ema, raisk” ja see ilmselgelt oli kompliment. Seega “Kati, raisk” võib ka vabalt kompliment olla.

    Mu ema oli väga meelitatud, kui ma seda talle rääkisin 🙂 Eks need kuradid ja raisad on ju ka lihtsalt emotsioonitugevdamise sõnad. Ning kontekstist on selge, millist emotsiooni parasjagu tugevdatakse.

    Aga eesti keeles kasutatakse neid ikka vähe. Itaallased mult ikka aegajalt küsivad, et kuidas on “porco dio” või “porca miseria” või mida iganes seesugust eesti keeles. No kuidagi ei ole, me ei kiru ju.

    Ma üritan just üht raamatut tõlkida, kus neid kirumissõnu on omajagu, nii karme kui pehmeid. Vist jätangi lihtsalt tõlkimata ja selgitan eraldi.

    Vasta
  • 3. Kati  |  juuli 29, 2007, 9:02 e.l.

    ants, eks kõik sõltub sellest, kes ütleb, kus ütleb, ja kuidas ütleb.

    üks mu sõber ütleb oma väga armastatud kassile vahel “kassiraisk” sellise hellusega, et kui mulle samal toonil öeldaks “Kati-raisk” oleksin ma kui sulavõi.

    ja ise ütlen ma vahel ntx väga tunnustavas toonis “poisiraisk”, kui keegi on veel vägaväga noor aga tundub juba hästi asjalik.

    samas, kui võhivõõras inimene mu ropult läbi sõimaks, oleks see just ropp sõim, ei muud, eks ole.

    ehk siis, sõnad ei oel ka midagi iseenesest vaid sõltuvad kontekstist, nagu oudekkigi arvas.

    iseasi, muidugi, kui kellegi keel ainult madalamat sorti sõnadest koosnebki, siis see inimene on harimatu.

    aga muidu need paar pipratera, mis teevad jutu vürtsiseks on ehk ikka lubatud. õigel ajal ja kohas muidugi.

    Vasta
  • 4. ants  |  juuli 29, 2007, 9:57 e.l.

    Nii et ikkagi kompliment! No mis teha!! Oh ajad, oh kombed!
    Nii et vürts ja et oleks ägedam, siis vanamoodi enam ei kõlba? Aga on ju veelgi vütrsikamaid meelitussõnu, kas neid ka võib? Mis oleks, kui ma kellegi mitmekülgsust imetledes ütleksin – “Oh mu väike hooraplika vms”? Kas Sulle või näiteks Ousekkile? Kas sedasi võib, kui südamlikult öelda? Ja kuidas aru saada, et ei ole pahasti öeldud? Ja kas mingi piir on ka olemas? Igatahes, kui vähegi võimalik, siis paluksin minutaolisi küll säästa. Põle nigu arjund 🙂
    Siiski luban endale kõige lõppu öelda, et pean pisikest naeru! Aga see on juba minu mure!

    Vasta
  • 5. Kati  |  juuli 29, 2007, 10:18 e.l.

    ants,
    ma ei tea küll, milllist mitmekülgust sa peaksid siis imetlema, kuigi võib ju olla, et mingil paaril on mingi isiklik mäng, kus see on aktseptaabel väljend. siis pole ehk ka teiste asi seda arvustada.

    sina mulle ei või kindlasti öelda ei seda ega muid sedasorti sõnu, plikaraisk ka mitte. sel lihtsal põhjusel, et sa oled mulle siiski täiesti võõras inimene.

    selsamal põhjusel ei oleks sul aga asja mulle ka mingeid eriti moosiseid komplimente öelda, mis teatavast isiklikkuse ja intiimsuse piirist üle lähevad. aga see on juba rohkem see teema, et mida sõbrad, tuttavad, võõrad üldse võivad. teha ja öelda.

    mida sa mõtled, on muidugi absoluutselt sinu asi 🙂

    Vasta
  • 6. ants  |  juuli 29, 2007, 11:56 e.l.

    Hea küll, Kati! Mis me ikka vaidleme! Eks see ole lõpuks igaühe oma asi, kuidas ta oma abikaasat ja sõpru kutsub. Üks mu kunagine ülemus nimetas oma naist krokodilliks (aga mitte siis, kui viimane kuulmas oli) Nii et laskem käia ja olgem rõõmsad 🙂

    Vasta
  • 7. Kati  |  juuli 29, 2007, 6:39 p.l.

    mulle meenus nüüd lugu vanapaarist, kes üksteist isekeskis elu läbi kiisuks ja kutsuks olid hüüdnud ja sinna juurde ka vastavaid hääli teinud, ikka njäu ja auh.

    aga et nad juba päris vanad olid, hakkasid neil mõned asjad natuke segi minema. ja kord sugulaste pool külas olles, ütles tädi onule:”Kuule, kutsu,” ja onu vastas; “Auh! Auh!”

    eks ümberkaudsetel oli palju nalja ja asjaosalistel piinlik.

    samas, see nende elupõline mäng oli ju tegelikult nunnu.

    Vasta
  • 8. Mari  |  juuli 29, 2007, 7:46 p.l.

    Kui see Sulle korda läheb, siis minu arvates oskad Sa erakordselt hästi sõnadega ümber käia, pannes isegi ropud sõnad nõndamoodi lausesse, et Sinu distants roppusest ja labasusest märgatav on. Ja isegi kui läheb noateral käimiseks, on see pigem võetav väikese ülemeeliku vallatusena. 🙂

    Vasta
  • 9. Kati  |  juuli 29, 2007, 7:50 p.l.

    jah, kui aus olla, siis ega ma mingi paduropendis ju pole kah nüüd 🙂

    Vasta
  • 10. notsu  |  juuli 29, 2007, 9:50 p.l.

    Ants, ae, meenutaks kirjandusklassikat: mis ajast pärineb teos, kus öeldi hellitavalt “oh sa mu väike sitavaresekene” (kui seal nüüd ikka oli “väike”, mitte “vaene”)?

    Vasta
  • 11. otsija  |  juuli 30, 2007, 1:09 e.l.

    Lugesin viidatud jutu läbi ja leidsin, et see raisk oli ju absoluutselt omalkohal. Sest eks see üks raiskuläind äralohistamine oligi ju, kui teine läks Kiivitit kuulama selle asemel et tüdrikuga kuskile mujale minna.
    Mis aga puutub igasugu kõvemate sõnade kasutamisse, siis kõik oleneb sellest, mis tooniga neid öeldakse.
    Kui veste moodi jutus kasutatakse sõna “raisk”, siis kõlab see pigem sellise rahvapärase jutustamisviisi loomuliku osana. Võta või Lutsu Kapsapea, kus perenaine külalisele valgust sättides toriseb : “Lambiraisk ka nigu lõpnud sea silm, ärgitan teist ammu ära visata, aga kahju hakkab”. Ehk siis vana lamp on pernaisele armas, ei raatsi äragi visata, ja ikkagi ütleb lambiraisk.

    Vasta
  • 12. Liis  |  juuli 30, 2007, 4:39 p.l.

    Raisk on täitsa vabalt komplimendi staatuses ka minu keelekasutuses. Jajaa – olen ebaõpetajalik ja sellist tänavpoisi keelepruuki ja nii edasi… Aga isegi mu usklik vanaisa teab, et kui muu ei aita, siis üks südamest tulev “Kurat võtaks!” ikka aitab 😉

    Vasta
  • 13. Kas “neeger” PEAB ütlema? « Väikese nõia teemaja  |  august 1, 2007, 1:58 p.l.

    […] 1, 2007 Ma, nagu siitki näha, olen pigemini selle vastu, et keelest kõik karusemad sõnad välja […]

    Vasta
  • 14. ahaa  |  august 6, 2007, 8:24 p.l.

    mnjah, üldjuhul vägisõnade (liig)pruukimine ei meeldi
    samas vahel saab teisi ise ka kasutatud

    aga eks see vist sõltub igaühe isiklikust suhtumisest mingisse konkreetsesse sõnasse ka. ntx sitavares on täitsa ok… samuti see, kui vahel on nii jama, et on suisa perse majas :D… ka mõni sarvline
    samas raisk tundub mulle isiklikult nii räige, et seda kuidagi üle huulte ei saa… krt küll, ma ütlen 😛

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

juuli 2007
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

%d bloggers like this: