Vabandage, ma ei ole mees

Alustagem sellest, et mingi osa oma elust ma olin mees. Täitsa kogemata. Virtuaalselt.

Nimelt oli mul kunagi, väga Delfi algusaegadel, kui seal veel suhteliselt inimesejuttu aeti, vaja käbelt mingit viisakat aliast ja selleks sai spontaanse välgatuse ajel Josef Becker (Josef tuli, küll väikese mugandusega, Joseph Beuysi auks, ja Becker mingist raamatust, mida ma parasjagu lugenud olin, „Väikesest trummitüdrukust” vist. )

Eks too Josef-poiss siis ütles ja toimetas. Muide, täitsa minu mõtteid ütles, arvamuste ja ilmavaate osas ta rollimäng ei olnud.

Kõik oli kena kuni hetkeni, kui kellegagi pikemalt lobisema jäin ja kohvile pidin minema. Et parasjagu oli just hästi palju juttu olnud sellest, kuidas virtuaalne elu ongi mänguline ja puha, ei tulnud ma kuidagi selle peale, et öelda enne kohvitamist, et tead, ma olen naine. Seda enam, et ma ei olnud ka väitnud, et ma päriselt mees oleksin. Ja Josef Becker ei saa ju kõlada nagu eestlase pärisnimi.

Igatahes, see õnnetu kohvile tulnud meesterahvas sai peaaegu šoki ja muutus tagantjärele mingiks ajaks üsna solvavaks ja ründavaks. No umbes nii, et tema nendega ei räägi, kes oma identideedis kindlad pole jne.

Eks ma olin siis edaspidi targem, Josef-poiss muutus lihtsalt jb–ks ja toimetas edasi. Juba uutes foorumites ja uute inimestegagi, kes ei teadnud jb algnimest midagi.

Paraku ei saanud ma sellepärast naisemaks. Miksipärast tundus enamikele teistele, kes vaid mu teksti nägid, et jb on mees mis mees.

Ja kui tulid uued reaalsed kohtumised, mingid peod ja nii, oli suur seltskond jahmunud. Kuidas? Sa oled naine? Ja veel sihuke boheem? Teksti põhjal poleks küll arvanud …

See oleks ju iseenesest lihtsalt naljakas, kui ei oleks nii, et mõned inimesed ikka pärast oma avastust justkui pettusid või nii kuidagi. Ja mingit juttu, kui see teadaolevalt naise suust tuli, ka enam päris tõsiselt ei võtnud. See, olgem ausad, tegi tuska küll.

Aga jah, ma oleksin seda juba unustama hakanud, kuid poleks nüüd juhtunud järgmist. Nimelt tuli üks üsna vähetuttav inimene minuga skype`s lobisema ja me siis muudkui klõbistasime kirjutada, kuni ta õhtu lõpetuseks küsis, et kas ta räägib ikka Arniga.

Ja kui ma ütlesin, et ei, ikka minuga, oli temagi kuidagi nagu pettunud ja solvunud. Ainult et, erinevalt tollest õnnetust ammusest Josefi-loost, virvendas tema nina all algusest peale mu kodanikunimi ja tal ei olnud justkui ühtki põhjust arvata, et minu nime aga end hoopis mu vanamees peidab.

Ma võtaksin sedagi juhust kui midagi, mis jääb nalja ja pisukese piinlikkuse vahele, kui ma ei oleks, lähtuvalt räägitud eelloost, nüüd ise natuke segaduses.

Nimelt, kas minu kirjutamisstiilis on siis midagi nii spetsiifiliselt mehelikku, et ma isegi oma enese väga naisterahva nimega kellelegi mees tundun? Kui, siis mis see on?

Teiseks, miks paneb avastus, et ma siiski tüdruklaps olen, mõne pettuma? Mis seal vahet on, kes mida ütleb? Kas mõtted on soospetsiifilised? Minu arust mitte.

Ja üleüldse, kas on siis tõesti väga kole, kui sul on korraga tissid ja ajud?*

Aga jah, olgu siis nüüd öeldud, valjusti ja selgelt, vabandage, ma ei ole mees. Võtke või jätke.

====================

* Mõttekäik laenatud Mare Kandrelt