Eile tuli sügis

Pihlapuud Paide raamatukogu ees ööritasid punaküpseid marju.

Rohus oli pleekinudkollast.

Vihm nõrgus rongiakendel ja tibutas juuksed käharaks.

Teksad said märjaks.

Öö oli pime ja pehme kui vatitekk.

Ja keegi läks Ilusamate Filmide maale.

 

*

/…/ Pimeduses olevad kujud hakkavad end liigutama, aeglaselt aga kindla kavatsusega. Carl Åkerblom avab silmad ja pöörab pead. Kloun on nüüd talle päris lähedal. Schubert puhastab prilliklaase, ta paistab olevat segaduses, suunurgast tilgub verist vahtu, mis määrib tema rohelise fraki ära.

ÅKERBLOM:Inimene upub. Upubki.

Ingmar Bergman, „Lärmab ja veiderdab“