Archive for juuli, 2007

Kontorierootika: keda erutab krokodill?

Minu meelest pole meil ammu mitte kontor, vaid hullumaja. Siin siis viimane asjakohane näide.  

Mina, juukseid sõlme keerates, üle laua kujundajale: “Krokodilliga* vist hästi ei seisa.” 

Meesinimene toa teisest nurgast: “Mida?” 

Mina, süüdimatult: “Ma räägin, et krokodilliga ikka ei seisa.” 

Meesinimene, peale pooleminutilist vaikust: “Kedagi konkreetset mõtled vä?”  

_____________________________________________

* krokodill on teatav juukseklamber, et teie ka ei arvaks siin…

juuli 19, 2007 at 12:30 p.l. 4 kommentaari

Kuidas ma kümme aastat valenimega elasin

Lee räägib nimevahetusest seoses abiellumisega. Mulle põhjustab  see teema ikka palju nalja ja segadust, sest kolmteist aastat pärast abiellumist ei tea ma ikka päris täpselt, mis mu nimi on. 

Et kuidas nii? Oodake, ma räägin.   

Abielludes olin ma ju teadupoolest hästi nooruke ja kõiki ajsu ka väga põhjalikult läbi ei mõelnud. Igatahes kui tuli ankeeti kirjutada, kas edaspidi jääb mulle minu või mehe pereniminimi, kirjutasin kuidagi automaatselt, et mehe oma. No et nii need asjad justkui käivad, eks ole.  

Paraku avastasin ma käbedalt, et abielu on muidu tore asi, aga võõra nimega ma hästi ei harju. Ka ei olnud mul, arvestades minu tibake seebiooperlikku abiellumisdraamat. erilist tahtmist Paide passilaua muttide puurivaid pilke taluda.  

Nõnda ma siis lihtsalt ei läinud seda kuramuse passi vahetama. No ei olnud muidugi kena tegu nii kodanikukohuste vaatepunktist, aga kummalisel kombel  toimis kõik edukalt edasi.

Käisin neiupõlvenimega pool Euroopat läbi, lõpetasin ülikooli, sain passi aegudes uuegi. Käsin isegi Harju Uudiste vastu kohtus ära. Keegi ei küsinud, et mis värk mul selle nimega on.

Kuni sättisime korterit ostma ja oli vaja ka abielutunnistus esitada. Siis  hakkas notari kenasti koolitatud ja tähelepanelik abiline dokumente võrdlema ja talle enam üldse ei sobinud, et passis on üks ja abielutunnistusel teine nimi. Ei jäänud mul muud üle, kui sammud KMA poole seada, häbelik nägu pähe teha ja pass õigenimeliseks vahetada.  

Aga nüüd on õudne jama. Kogu mu teadlik ja töine elu seostub tegelikult olematu neiupõlvenimega, ametiasju tuleb ajada vanamehenimelisena.  

Kuhugi CVd saata on väga tüütu. Peatoimetaja saab paari kuu tagant raamatupidajalt tappa, et olematule inimesele honorari maksab. Puhkuseavaldust kirjutades läheb mul endal sassi, mis nimi mul on. Kooliga on ka vahepeal üsna jantlik suhelda. Rääkimata sellest, et kuhugi helistades pean ma alati mitu korda mõtlema, olen ma nüüd Kurik või Alandi. 

Nojah, ma peaksin tegelikult minema ja ametlikult liitnime taotlema, aga alati on seitsmesaja krooniga (või mis see riigilõiv sel puhul oligi) midagi targemat teha ja nii see jääb ja jääb.  

Ainuke lohutus, et mu kolleegi, kes on passi järgi Sirje on tegelikult eluaeg Silleks kutsutud. Nõnda on temaga alati samalaadi segadus, kui minuga, ainult et kurja juureks ees- mitte perenimi.  

Me ikka vahel irvitame, et identiteedikriisis naiste partei tuleks luua. (:

juuli 19, 2007 at 11:14 e.l. 4 kommentaari

Pullerits on provokaator igal juhul

Auväärne Priit Pullerits räägib meile, kes on provokaatorid ja miks. Loomulikult homod, see ju kuum teema praegu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda, vaid sellest, et minu arvates on isand Pullerits ise üks suurimaid provokaatoreid, keda ma tean. 

Mis salata, oli aeg, kus ma teda enam-vähem tõsiselt võtsin ja seetõttu ikka aegajalt tema mõtteavalduste peale vihastasin.  

Siis juhtus, et sattusin mingile Pulleritsu koolitusele. Vaatasin, kuidas ta tuli, tegelikult kiitsuke, halli olemisega, nats närviline vunts. Käratas kõigile, et istutagu esimestesse ridadesse, et tema küll karjuda ei viitsi ja hakkas oma new journalismi juttu ajama (mis, tuleb tunnistada, pole ju üldse rumal jutt, ainult tiba naljaks ehk, et seda veel aastal kaks tuhat midagi nii koolipingikorras rääkima peab). 

Aga siis ma nägin, kuidas üks ja teine keskealine toimetajaproua natuke ärritus ja solvus, kuidas Pullerits ka üsna teadlikult (minu meelest) solvas ja reaktsioone (vististi) ka nautis. Kuidas teine jagu andunult kõrvu liigutas ja kuulas. Kuidas segadus süvenes. 

Ja ma tabasin end mõttelt, et, kurat, see mees on ju ehe provokaator. Ta teab, mis osad tema lugejad vaimustusest kaasa kiljuma ja teise osa vihast hambaid kiristama ajab. Ta produtseerib täiesti teadlikult ainult selliseid tekste, mis oleksid hea maitse piiril, mis sunniksid emotsioone lakke laskma ja poolt valima. Kütab kirgi, norib tüli. Ja saab ilmselt üheksal juhul kümnest oma tahtmise ehk lugejad pöördesse ning võib rahulikult kohvitassi taga käsi hõõruda.   

Sealjuures pole tegelikult üldse oluline, kas ta ise ka usub, mida kirjutab. Ma küll arvan, et pigem usub. Aga see ei ole tähtis. Oluline on, kui hästi tema jutu peale veri lendama hakkab. Naljaks, aga just sellest hetkest tunnen ma mehe vastu, keda ennemalt ühemõtteliselt mölakaks arvasin, midagi lugupidamise taolist. Sest, mis salata, seda, mida ta teeb, teeb ta ju hästi.   

Teisalt ei suuda ma sest hetkest saati ühtki tema mõttevaldust tõsiselt võtta. Ma loen neid küll, siirast huvist, et millist bensiini, mis lõkkesse ja mil moel seekord kallatakse, aga … jah, tahtsin öelda, et ükski lihas selle peale küll ei liigu. Aga mõni ikka liigub. Need muigamise omad.  

Muide, võiks olla hullult huvitav, kui Provokaator-Priit kunagi kellegi PR-loomaks läheks. Aga ta, sunnik, ei lähe ju. Tal Postimehes niigi hea elu.

juuli 18, 2007 at 10:42 e.l. 7 kommentaari

Kuidas ma ennast lõikuda ja veristada ei suuda

Sattusime ühel õhtul Vanamehega rääkima, et igasugune eneselõikumine ja –veristamine näikse noorte inimeste hulgas hullusti levinud tegevus olevat. Et peaaegu iga teine ümmarguselt kahekümneaastane on seda rohkem või vähem kordi teinud. ‘

Edasi läks jutt muidugi sinna, et miks nii ja mida see kellelegi tähendab. Et kellele maailmavalu ja olemisängiga toimetulekut, kellele (võib olla) osakest popkultuurist (umbes sama, mida kanep, tableti jms). 

Ja siis läks asi minu jaoks isiklikuks. Sest ma jäin korraga mõtlema, et mina ei suuda(ks) enesele mingil kombel haiget teha või üldse kuidagi oma keha vastu natukenegi agressiivne olla. Eriti veel siis, kui mul muidu paha olla on.   

Olen sel põhjusel kõrvarõngaaukudestki ilma jäänud. Nimelt tuli üks rõngas kõrvast just siis, kui mul tõsiselt deprekas oli. Ja ma ei suutnud seda tagasi panna. Mõte, et ma pean midagi endast läbi (Endast? Läbi?) torkama, oli täiesti talumatu. Ikka nii talumatu, et noppisin teisegi rõnga kõrvast ja lasin aukudel rahus kinni kasvada.  

Igatahes, kui kujutlen, et võiksin võtta žileti ja hakata ennast nüsima, läheb mul süda totaalselt pahaks ja ületamatu võikusvärin roomab selgroogu mööda kuklani.  

Kusjuures, asi pole selles, et ma kardaksin valu. Mul on üsna kõrge valulävi. Valuvaigisteid sööma hakkan tavaliselt alles poolenisti surmahädas. Valust minestanud pole kordagi, ehkki mõned korralikult valusad traumad olen elus saanud küll.  

Samuti ei karda ma verd. Võin väga rahulikult vaadata, kuidas veri minu veenist süstlasse saab, näiteks. Ei mingit maoläigatust ega peapööritust.  

Aga endale teadlikult haiget teha? No ei! 

Huvitav, mida ma pean sellest järeldama? Kas seda, et Mamma Loodus pole pidanud vajalikuks mulle grammigi masohhismi pärandada?

juuli 18, 2007 at 8:01 e.l. 17 kommentaari

Jumal, sa oled petis

Vahest võib isegi Delfist juhuslikult tera leida. Seekordne terake kõneleb mehest, kes jumala kohtusse kaebas.

Olgu juriidiliselt, kuidas on, aga teoloogiliselt on mehel ju päris põnev seisukoht. (:

juuli 16, 2007 at 2:35 p.l. 2 kommentaari

Emoseebiooper Mustamäel

Kui arvate, et ooperifännid on vaiksed ja viisakad inimesed, siis te lihtsalt eksite. Me oleme verbaalsed koletised. 

Ooperiklubi üks peamisi omadusi näikse igatahes olevat, et seltskond ei suuda ühtki ooperit tõsiselt ja häbemataste kommentaarideta ära vaadata. Seekord me igatahes avastasime, et vabalt võib panna võrdusmärgi ühe õige barokkooperi ja korraliku seebiooperi vahele. Nalja sai palju. Eks otsustage ise. 

On kaks venda. Üks on surnud, teine on Emo (mustas, meigitud ja roomab aegajalt dramaatiliselt lavapõrandal). Emo teeskleb (poliitilistel põhjustel), et on ka surnud ja käib oma haual, kus on väga kurb ja pakib seal miskipärast kohvrit. Emol on veel sõber, Kastraat Valges.  

Veel on Emol õde Daam Valges, abikaasa Daam Mustas, kes hiljem osutub Teiseks Daamiks Valges, kes on vahepeal jõusaalis käinud. Mees Frakis on kihlatud Emo Õega, aga tahab hoopis abielluda Emo Naisega, kellega koos saaks Emo kuningriigi ka.  

Emo Naisel on Emoga Poeg, kes näikse olevat väike narkoleptik, sest jääb igal võimalikul ja võimatul juhul magama. Emo Naine ütleb, et abiellub Mehega Frakis, kui see tapab tema silme alla Emo Poja, sest ta ei saa libavalitsejaga abielus olles õige valitseja last kasvatada või midagi sellist.

Mees Frakis, kes, olgu öeldud, kasvab hiljem ümber, hakkab juba natukene heaolemise märke ilmutama ja ei saa tapmisega hakkama. Ehkki Lurjus ehk Ohvitser Valges üritab seletada, et mees ära jama, lihtne asi teha ju.  

(Arutame, et kui EV Kaitseväkke minnes tuleb täita test, kus küsitakse, kas te olete kunagi tahtnud oma ema tappa, nagu söömaklubis kõneldi, siis peaks lisama ka küsimuse, kas teie ema on tahtnud, et teie potentsiaalne võõrasisa teid ära tapaks.) 

Vahepeal maskeerub Emo pimedaks (näeb välja nagu kass Basilio) võtab kaasa Kastraadi Valges ning annab end mingi aia taga Õele ja Naisele tunda. Emo jääb Naisega ameledes vahele Mehele Frakis ja lohistatakse vangikongi. Emo Õde orgunnib talle sinna relvi, mille käigus käperdab võluvalt kohvilauas viibivaid ohvitsere. 

Kastraat Valges läheb Emo päästma, aga relvastatud Emo on ohtlik ja tulistab Kastraati Valges. Kastraat on käest haavunud, kuid lahkub Emoga salakäiku pidi. Põrandale jääb vedelema Emo verine vammus. Saabuvad Emo Õde ja Emo Naine ja leinavad Emot, kelle nad arvavad sootuks veristatud olevat. Väike narkoleptik magab taas.  

Emo maskeerub taas, vahetades seekord mantleid (kokku proovib viit). Kahjuks ei näidata, kui kaua kulub Emol aega meigi tegemisele.  

Mees Frakis on jõudnud Emo hauasamba alla, hakkab veel rohkem ümber kasvada ja igatseb Lihtsa Elu järele (tahab Triinu ja Sille karjaseks saada, ütleb Eerika). Seepeale tahab Lurjus ehk Ohvitser Valges möku Mehe Frakis maha lasta, kuid õigel ajal tormab nurga tagant välja Emo ja laseb hoopis Ohvitseri Valges maha. 

Mees Frakis kasvab päriselt umber, annab ühe kuningriigi Emole, endale jätab ainult teise kuningriigi ja abiellub ikkagi viksilt Emo Õega, kellega ta ju kihlatud ongi.  

Rõõmutrall käib peaaegu üle laval vedeleva Valge Ohvitseri laiba. Lõpuks puistakse sellegi roosilehti pähe, mispeale viimane surnuist üles tõuseb ja koos parasjagu ärkvel narkoleptik-lapsega kõigile jooke serveerib.  

Nõndasugune sai siis meie ehk minu, Vanamehe, Ati, Abele, Ranloffi, Märtsijänku, Mardi, Olevi ja Eerika tõlgendus Händeli “Rodelindast.” Klõpsake julgelt linki, saate teada, mis seal tegelikult toimus. 

Kui nüüd katsuda natukenegi tõsine olla, siis oli muidugi ilus kuulamine-vaatamine ja see kahekümnendate filmide-piltpostkaartide mustvalge maailm ning lõpustseenide taustaks justkui Riefensthalilt maha viksitud dramaatiline taevas sobis Händeli “Rodelindale” päris hästi. “Aariast”, mis ka vaadatud sai, katsun üks teine kord pikemalt ja tõsisemalt kirjutada.  

Muide, katke Emo-ooperist on juba varasemast nähtav-kuuldav Ramloffi juures. Emo on see, kes pistoolitorude ees kenasti kõõritab. Emona astub üles Andreas Scholl. 

PS Ati, aitüma võõrustamast seekord.

PPS Jaan, raisk, järgmisel korral ei ole haige, sest ilma sinuta pole ikka see, pole see, pole see. Meil Liinakesega ei olnudki ju kedagi, kellega põrandal ja mujal aeleda. Me küll kaalusime võimalust, et Eerika sind ses osas asendab, aga miskipärast ei saanud sest ikka seda õiget nahka. (((:

juuli 16, 2007 at 7:44 e.l. Lisa kommentaar

Kogu tõde blogi-ja muiduõgarditest ehk mis söömaklubis tegelikult juhtus

No nii, loodetavasti närite ikka põnevusest küüsi ja mõtlete, et kuidas meil läks.

Murphy seadustest olete te muidugi kõik kuulnud ehk kui miski saab untsu minna, siis ta ka läheb. Seekord läks siis tehnika. Nii et kui keegi nüüd tehnilistel põhjustel ukse taha jäi, siis meil on tõeliselt kahju ja me teeme oma pisikeste käpakestega kõik, et järgmisel korral asjalugu parem oleks.

Aga see kõik ei tähenda, et söömaklubi ise oleks untsu läinud. Ikka vastupidi. Nimelt oli Larko tubli ja nutikas, orgunnis kähku konverentskõne ja loba võis alata.

Kas revolutsiooni tegemine on ravimatu haigus?

Kui hästi oskavad oma riigi hümni laulda eestlased? Aga soomlased?

Kui hästi me tunneme oma poliitikuid? Aga IT-gurusid või ajakirjanike? Ehk siis mitut vihjet on mängijatele vaja, et õige isik ära arvata.

Mida või pigem keda head on saksakeelses blogiruumis?

Kas suitsusaun on enesepiinamise viis ja kas jumal on olemas?

Kuidas õllega suppi teha?

Kas kolmekümne telekanali jälgimise kõrvalt jõuab tööl ka käia, või söömas?

Kui küla on Eesti Läämere äärne maailmake, ehk kes on kelle vanemate juures õppinud?

Ahjaa, muidugi, et mida me siis ikkagi Prantsuse revolutsioonist arvame…

Umbes sellised teemakatked jäid vestlusest mulle meelde. Eks teised või täiendada.

Virtuaalse söömalaua äärde kogunesid peale minu ja Larko, minu Vanamees, Ramloff, Abele, Liisu, kes vist ei öelnud kas ja kes ta blogiilmas on ja Eerik Soomemaalt.

Söödi kotlette, juustufondüüd, tomatisuppi, midagi head veel. Joodi rakit, valget veini, õlut, Ilvese nimelist viina, kohvi ja teed. Ramloffi kass sõi liblikat. Mõtlesime, et millal ta mikrofoni haarab ja rääkima hakkab. Ei hakanudki. Ju me siis polnud tema jaoks piisavalt head. (:

 

Pärast reaalis, koera jalutades, silmasime üle mere ilutulestikku. Ju nad selle ikka meie söömaklubi auks korraldasid. (:

Igatahes aitäh kõigile söödikutele ja kohtumiseni järgmisel korral nii teiega, kui ka nendega, kes veel lauda istuda soovivad.

PS Eriti aitäh Larkole, kes minu napakast ideest kinni võttis, sellest korraliku klubiürituse teha aitas ja kangelaslikult jonnivat tehnikat taltsutas.

PPS Kui eelnevas tekstis on väga palju kirjavigu, andestage mulle. Täna. Mõistate ju…

 

 

juuli 14, 2007 at 9:01 p.l. 7 kommentaari

Laupäeva õhtuks plaane on?

Kui ei ole, siis olgu meelde tuletatud, et homme, alates kella seitsmest õhtul teeb uksed lahti meie revolutsiooniline söömaklubi.

Kõik karvased ja sulelised on oodatud.

juuli 13, 2007 at 11:49 e.l. 11 kommentaari

Mul läheb süda väga pahaks…

kui ma selliseid asju loen. Igatahes ma loodan, et see inimene enam kunagi kuskil Maarjamaa Risti kanda ei saa.

Ja Lang-poiss saab ehk ka selle kõige taustal aru, et tema sünnipäevapeo mõte ei olnud just kõige nutikam. Muidugi ei ole ta ilmselt, erinevalt sellest Teinonenist, mingi tõsimeelne nats, aga et ta nii tulihingeline antifašist on, et seda kohe oma sünnipäeval kuulutama peab, ma ka ei usu miskipärast. Tal kukkus lihtsalt lollisti välja.   

juuli 13, 2007 at 8:27 e.l. Lisa kommentaar

Pean ikka veel pedeblogija olema

Ma mõtlesin, et ma nüüd natuke aega ei viitsi seda juttu ajada, aga näe, lugesin mõttevahetust Nirti juurest ja suu ei seisnud koomal.

Seal öeldakse:

“ma ei saa sellest poindist aru, põmst on see sama, kui kümmekond mustanahalist lähevad pirogovi natsismi ja rassismivastaste plakatitega, kui pirogov on täis kandilisi ja mõtlemisvõimetuid natsihakatisi.”

Kurat võtaks, mina ei taha, et terve Eesti olekski niisugune Pirogov, kus domineerib kandiliste ja mõtelmisvõimetute arusaam elust. Ma ei taha, et on ja jääbki nii, et kui sellised kandilised sulle asja eest teist taga tappa annavad, siis oled sina süüdi, sest sina provotseerisid ju, kuna julgesid olla nii nagu neile ei meeldi. Ma ei taha, et kandiliste hirmus, keelatakse ära suu pruukimine ja ürituste korraldamine kõigile, kes kandilised ei ole.

Ma tahan, et meil oleks normaalne riik, kus kedagi ei häiri kui karvane ja suleline sa oled ja kus sa parasjagu marsid, eksole.

Ja ma arvan, et kui inimesed (tavalised, eesti) näevad ühelt poolt krillis silmadega rusikad rullis kandilisi ja teisalt täiesti normaalseid sõbralikke ja korralikke suudlevaid praidilisi, siis neile saab päris hõlpsalt selgeks, kes tegelikult provotseerivad ja mölakatena käituvad.

Muide, ma usun, et neid mölakaid ei ole üldse eriti palju, aga nad on kole lärmakad, lehekommentaarides, tänavanurkadel jaurates ja nii. Selleks, et need teised (normaalsed, vaiksed, viisakad) inimesed römisejate seast välja paistaks, ongi neil ka vaja aegajalt midagi kirjut ja märgatavat korraldada.

juuli 12, 2007 at 12:56 p.l. 9 kommentaari

Vanemad postitused Newer Posts


Inimestele meeldib

Kalender

juuli 2007
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031