Archive for august, 2007

Suhted, tõde, reeglid virtuaalis ja reaalis. Jagaks kogemusi?

Moodne tehnika tekitab inimeste vahele kummalisi suhteid.  Selliseid, millest ei tea, kui palju neis on tõde kui palju näitemängu. 

Me kooserdame foorumites, jututubades, blogiilmas. Ja suhtleme ilmselt aina enam inimestega, keda me tegelikult kunagi näinud pole. Enamgi veel, kellest me ei tea midagi muud, kui see, mida ta klaviatuuril klõbistades endast teada annab.  

See võib olla tõde, puhas siiras elu. Aga see võib olla ka rollimäng. Kas Hundioru Nirti on päriselt radikaalne noortibi? Kas Daki on ikka bipolaarne? Kas Marta ja Potsu on Marta ja Potsu või kirjutab nende blogi igavlev Rakvere pesnionär? Kui punane on Punane Hanrahan? Ja kes, kurat, üldse on see Kati alias Väike nõid ja mis tema jutust on tõde või vale? Jne, jne, jne.

On inimesi, kes väidavad, et kogu netielu ongi üks suur mäng. Et seda ei saa üldse tõsiselt võtta. Need, kes virtuaalis oma pärismina kriipsugi paljastavad, olevat lollid või fantaasiavaesed. Ja seetõttu ei kehti netis ka päriselu ja pärissuhtlemise mängureeglid. Et virtuaalis on lubatud ükskõik millised käigud, sest seda ei saa tõsiselt võtta. 

Ja on teised, kes ütlevad, et olgu või mäng, mängijad on ikka inimesed ja nende vahel arenevad reaalsed suhted, sõltumata võetud rollidest. Ja et elul läbi helendava ekraani polegi vahet eluga, mis käib ekraaniväliselt.   

Esimesed kasutavad  netielu selleks, et tegelda omamoodi psühhodraamaga, mängida neid, kes nad pole, ega avalikusta oma reaalisikut kunagi. Teised (vist) kasutavad virtuaalelu pigem reaalsete inimestega tutvumiseks.  

Aga millised on teie kogemused ja arvamused päris- ja virtuaalelu suhetest ja reeglitest?  Tulge, jagage neid meiega täna õhtul virtuaalses söömaklubis. Klubilistega saab liituda ajavahemikus 17.00 – 20.00. Liitumiseks tule siia. 

Vajalikku eelinfot on Larko juures. 

Eelmise sööma-ja jutuklubi ürituse lühikokkuvõte on siin.

august 31, 2007 at 7:49 e.l. 8 kommentaari

Millal need unistused täitusidki?

Kui ma väike olin, meeldis mulle hullupööra valgustatud aknaid vaadata. Eriti kui kardinaid ei olnud ees.

Mulle meeldis näha, kuidas inimesed oma pesades toimetasid. Ühes korteris triikis naine pesu. Teises sõi pere lõunat. Kolmandas luges keegi. Teistel mängis telekas ja tuba hüples hallikassinises valgusesäbrus. Keegi kasvatas hoopiski aknal kurke-tomateid.

Ma vaatasin ja peaaegu tundsin, kuidas niiske pesu lõhnab, kuidas praad taldrikul aurab.  

Ja mõtlesin, et need suured hallid paneelkarbid on nagu kärjed, millesse mahuvad üksteise kõrvale erinevad maailmad (mikrokosmosed, oleks ma öelnud, kui oleksin toona seda sõna teadnud). 

Vahel meeldis mulle mõelda neist inimestest igasugu lugusid. Et mis nad veel teevad ja mis suhted neil on. Aga enamasti ma lihtsalt vaatasin. Ja imesin edasse seda paljude kodude soojust ja turvalisust. Seda argitegemiste imelist püsivust.  

Ja unistasin, et kui minul on ükskord kodu … 

(Ei, ei, ma ei olnud kodutu, aga ma mõtlesin päris oma kodu ja et kui ma ise olen suur ja täiskasvanu ja turvaline). 

Ükskord hiljem unistasin ma sellest veel. Siis, kui käsin koolis ja elasin mingil suvalisel pinnal. Siis jalutasin siselinnas ja mõtlesin taas hästi intensiivselt erinevatest maailmadest ja kodudest. 

Aegajalt jään nüüdki aknaid silmitsema. Naabermajal. Või niisama ette jäävail hooneil, kui tänavail jõlgun. Ja mõtlen jälle, et oleks mul kodu… 

Ja siis avastan, et tegelikult mul on. Tõesti? Nojah.

Huvitav, miks me küll ei märka, et oleme saanud selle, millest unistasime? Või kui, siis vahel harva.

august 30, 2007 at 2:17 p.l. 8 kommentaari

Teletorni sulgemise juhtum: tõmbame kultuurile vee peale

Hommikune Päevaleht kurtis, et turistid ei taha enam Eestis käia, sest neil on siin igav ja pole nagu ühtki just neile mõeldud atraktiivset kohta.

Õhtul kirjutab seesama leht, et Tallinna teletorn suletakse külastajatele.

No mida, mida, mida?

Teletorn võiks ju nimelt olla koht, kus turistil põnev oleks.

Mitte ainult, et ilus ehitis ja kena kõrgelt linna panoraami kaeda. Seda ka. Aga torni ümber saaks ehitada legendi missuguse.

Kuidas ta olümpiamängudeks ehitati. Mida see toona tähendas. Kuidas teda 1991. aasta augustis heroiliselt kaitsma mindi.

Selles tornis, selles loos saaks kokku see natuke õõvastav, salapärane ja jabur nõukogude eluolu ja meie oma rahvuslik eneseteadvus, meelekindlus, vabadusiha.

See hoone peaks olema külalistele väga lahti. See peaks sisaldama igati tasemel näitust 1991. aasta augustisündmustest. Fotosid, filmijuppe, mälestusi. Neid peaks ju olema. Ja asjakohast kraami peaks saama kaasa osta. Raagi „August 1991“ peaks küll näiteks saadaval olema.

Ja miks ka mitte paralleelselt ekspositsioon sellest, kuidas me enesele televisiooni saime ja mida see üldse tähendas. Teletorn siiski.

Kusjuures, sama palju kui turistidele, peaks see koht olema oluline meile endale, kui me millestki oma aja-ja kultuuriloos üldse peame.

Aga meie paneme teletorni kinni ja asi mutt.

Ma saan aru, et Levirat ei huvita. Aga riiki, linnavalitsust, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust, turismiametit? No kedagigi?

Äkki oleks siinkohal aeg appi minna ja lahendusi leida?

Ja Päästeamet on ka hea. Muidugi, nad peavad oma tööd tegema ja tagama, et inimestel seal ohutu oleks. Ega Ostankinot ei ole vaja teha.

Aga ehk oleks seekord natuke enam kui lihtsalt ametnikud? Äkki, selmet teha vaid ettekirjutusi, aitaks mõelda ja lahendusi leida? Ohtusnõudeid peaks ju saama parandada, kui vaid…

…jah, kui vaid keegigi tahaks. Aga ei taha vist.

Ausalt, mõnikord ma mõtlen, et Eesti võiks ikkagi olla üks nõme Venemaa provints. Sest et me tegelikult ei armasta oma ajalugu, kultuuri ega väärtusi mitte halli tuhkagi. Neid on meile vaja vaid siis, kui saab vaenlasele vastanduda. Niipea kui kurja härra jalg tagumikust ära võtta, oleme me valmis kõik maha lõhkuma.

Ongi nii või?

PS Teletorni sulgemise uudis Postimehelt ka.

august 29, 2007 at 6:57 p.l. 15 kommentaari

Raamatutest ja libudest

I.                    Raamatuid ja libusid saab voodisse kaasa võtta.

II.                  Raamatud ja libud ristavad aegu. Nad valitsevad ühtviisi nii öö kui ka päeva üle.

III.               Raamatutest ja libudest ei paista, et iga minut oleks neile kallis. Alles siis, kui seod end nendega lähemalt, märkad kui kiire neil on. Sel ajal kui meie neisse tungime, loevad nad minuteid.

IV.               Raamatuid ja libusid seob igavesest ajast igavesti õnnetu armastus teineteise vastu.

V.                 Raamatud ja libud – igaühel neist on oma kindel tüüp mehi, kes nende najal elavad ja neid ahistavad. Raamatutele kriitikud.

VI.               Raamatud ja libud avalikes majades – tudengitele.

VII.            Raamatud ja libud – harva näeb keegi, kes on neid omanud pealt nende lõppu. Neil on kombeks kaduda enne, kui nad otsa leiavad.

VIII.          Raamatud ja libud jutustavad nii meelasti lugusid, mis on niisama valelikud kui nad ise. Tegelikult ei pane nad seda tihtipeale tähelegi. Aastaid antakse muudkui “armastusest” järele, ent siis ühel kaunil päeval seisab sinu ees matsakas ihu, mis “stuudiumi” ajal oli ikka hõljunud kusagil pea kohal.

IX.               Raamatutele ja libudele meeldib olla teie poole seljaga, kui nad end näitavad.

X.                 Raamatud ja libud teevad nooremaks.

XI.               Raamatud ja libud – “vanad palveõed – noored hoorad” . Kui paljudel raamatutel, millest tänapäeva noored peavad õppima,  on kunagi olnud halb kuulsus!

XII.            Raamatud ja libud tülitsevad otse inimeste silme all.

XIII.          Raamatud ja libud – mis ühtedel joonealused märkused, see teistel rahatähed sukasääres. 

Walter Benjamin, NR. 13, “Ühesuunaline tänav”. Saksa keelest tõlkinud Katrin Kaugver.

august 29, 2007 at 8:52 e.l. 3 kommentaari

Ärge elage, hakake muretsema

Raha peab muretsema. Lapsi peab muretsema. Tööd peab muretsema. Takkaotsa, kui muresid ei ole, peab muresid muretsema! 

Nõnna kirjutab Märt Saar tunnistades, et tema on üks kõva muretseja. 

Oooo jaaaaa! See kõik tuleb nii tuttav ette. Ka mina olen olnud muretsemisgeenius.

Ma muretsesin, kuidas minul tööl läheb. Ja kuidas vanamehel tööl läheb. Mida naabrid arvavad või vanemad või kolleegid või see mutt liinibussis. Ja kas ma saan ikka selle ja tollega hakkama ja mis siis, kui ei saa (ei, see ei lugenud, et ma teadsin end kõnealust asja oskavat). Jne, jne, jne.   

Muretsemiseks oli ikka põhjust. Jõudis üks mure lõppeda, ajas teine teda taga. Iga päev. Õhtuks oli selg krambis, pea ja lihased röökisid valust, und ei tulnud. Keskendumisvõime hakkas muretsemise alla sootuks ära kaduma ja minu “kallis”  ärevushäire sai aina uut toitu.  

Kui ma kõiki oma suurepäraseid muresid psühholoogile kirjeldasin, soovitas tema, et heakene küll, kui just peab muretsema, siis võta endale selleks päevas kindel aeg. No ütleme poole ühest kella üheni. Istu maha ja muretse kohe kõik mured ära. 

Ma siis proovisin (nii kui nii olin sel hetkel nõus proovima mida iganes, et kuidagi ellu jääda). Aga midagi ei tulnud välja. Sest niipea kui kõik oma hirmsad mured ühekorraga ja teadlikult ette võtsin, katsudes neile pool tundi keskenduda hakkas asjalugu mind pööraselt lõbustama. Mureseansist sai täiesti lõõgastav ja vabastav naeruseanss.  

Tänaseks ütlevad inimesed mu ümber, et ma olla selline elurõõmus pohhuist, kes ilmselt üldse millegi pärast ei muretse. Päris tõsi see muidugi ei ole, aga selline murekott ma ka enam pole nagu vanasti.  

Nii siis, loo moraal, hakake muretsema. Suurejooneliselt. Põhjalikult. Ja teil võib kergem hakata. * (: 

 _______ 

* Tõe huvides pean siiski mainima, et seesinane psühholoog tunnistas, päris sellist efekti ta ei plaaninud. Ta tahtnud tõepoolest lihtsalt minu muretsemisele kuidagi ajaliselt piiri panna, et see kogu elu ei hõlmaks. Järelikult, moraal nr 2, vahel kukuvad asjad välja palju paremini, kui kavandatud.  

august 28, 2007 at 9:20 e.l. 19 kommentaari

Kas sina oled ka läbi kukkunud?

Sünnipäevaliste tutvustusringi tehes avastasime, et meie hulgas on kolm läbikukkunud teoloogi, kaks läbikukkunud kunstiajaloolast, mõned läbikukkunud õpetajad ja kedagi-midagi samas vaimus veel.  

“Läbikukkunud” ei tähenda ses kontekstis küll mitte paduluuserit, kes oma eluga hakkama ei saa, vaid et inimesed on nimetatud erialasid õppinud, kuid ei tööta neil, ega kavatsegi seda tegema hakata. 

Igatahes oli selliste läbikukkujate protsent seltskonnas märkimisväärselt suur. Ma ise ka üks neist. Käin sildi alla läbikukkunud kunstiajaloolane või täpsemalt kunstiteadlane. Kusjuures, ma ei kahetse, et õppisin, mida õppisin, kuid ei kahetse ka, et täna hoopis muud tööd teen. 

Läks lihtsalt nii, et sattusin oma elu esimesele ja erialasele tööle kollektiivi, mis oli jubedus kuubis. Intriigid, ärapanemised, võõrastamine, lauskontroll jne, jne, jne. Mul oli vaja põgeneda ja ruttu. Ja et ma kooliajal üht kui teist kirjutavat haltuurat olin teinud, siis ma lihtsalt hüppasin pea ees kirjutama hoopiski elektrist (põhivõrk, jaotusvõrk, voldid ja vatid ja põlevkivi ja hinnad, hinnad, hinnad).

Ja edasi on tulnud juba igasugu asju. Ja ma olen selgeks saanud, et armastan sõnu ja selgitamist, kuid veel rohkem inimesi. Mis omakorda on pannud mind praeguseks hoopiski organisatsioonikäitumist õppima.  

Küllap oleks selleni või millegi lähedaseni jõudnud ka kuidagi teisti. Lihtsamalt. Lühemalt. Või äkki veel pikema ringiga? Või mine tea.

Igatahes, ma jäin mõtlema, et kui paljudest meist on üldse saanud neiks, kelleks mingite plaanide järgi pidanuks? No mitte just lapsena unistatud lenduriks, baleriiniks või trammijuhiks, vaid just asjapulkadeks, kelleks me justkui õppinud oleme.  

Kas teie, kes te lugema juhtute, töötate õpitud erialal? Kui mitte, siis mitu korda on teie tööelu end jalgadelt pea peale keeranud? Kui palju karjäärimuutusi ja ümberõppimist on elus üldse võimalik? Ja kas põhjalikud muutused on pigem head või halvad? Või ei saa nii üldse küsida?

august 27, 2007 at 9:01 e.l. 43 kommentaari

Vaarao unenägu

Mustvalge filmilint. Natuke ülevalgustatud. Natuke kraabitud. Lindil noor poiss. Üheksateist või kakskümmend aastat vana. Pigem üheksateist. Poiss on vaarao. Ta vaatab silmi kissitades päikesesse, naeratab õnnelikult ja viskab midagi lahkelt rahva sekka. Võib olla vilja. Aga võib olla midagi muud. See ei paista hästi.  

Sinipruunikas värvigamma. Akna all, pooliti valguses, pooliti varjus seisab seesama vaarao. Nüüd umbes neljakümnene. Vaatab filmi ja mõtleb: “Mis see on, mida ma nii lahkelt jagan? Mida mul sellises külluses on? Miks ma ei mäleta? Kuhu ma selle panin?” 

See vaarao olen mina minu unenäos. Ja on veel kolmas vaatlev mina (pärismina), kes tõdeb pooliti irooniliselt: “Ja-jah, vaarao unenägu.” 

Märgiliselt tiinemat lugu annab otsida. Aga huvitav küll, mida tahab mu ajukene mulle sellega öelda, mis infot ta nii kokku paneb? 

Võiks ju öelda, et varakeskealise kasvuraskused. Aga ma justkui ei tunne end praegu mingist küllusest ilma jäänult või nii, et oleksin nii viieteistkümne aasta taguse endaga võrreldes midagi väga ära kaotanud.

Joosepit leidub, palun?

august 27, 2007 at 8:08 e.l. 3 kommentaari

Poliitiline ooper “Don Ansip”

Peaosas Don Ansip, poliitiline võrgutaja.

Kivist külalise asemel tuleb teda needma ja põrguleekidesse viima Pronkssõdur.

Donna Elvira osas astub üles Kristiina Ojuland või Liia Hänni.

Kes moodsaks Leporelloks võiks sobida, jäi esialgu lahtiseks. Keit Pentus?

Kui meie kaasaegne ja sotsiaalselt tundlik „Don Giovanni“ tõlgedus peaks kellelegi meeldima hakkama, võib ideed kasutada ja autoritasu selle eest kanda võrdselt mulle, Liinale, Toomale ja Ruudule. (:

Süüdi on sellistes loomingulistes palangutes mõistagi sünnipäev ja alkohol.

august 26, 2007 at 10:29 e.l. Lisa kommentaar

Tõde või jõhkrus?

Tiia küsib, kas mõne asja mitte rääkimine on valetamine. Mina küsiks seepeale, kas kõik asju on üldse vaja rääkida? Enamgi veel, kas kõike ikka tohib rääkida?

Kujutlege näiteks, et kandideerite kuhugi tööle ja olete, mitte esimene, vaid teine või kolmas valik, aga mingil põhjusel kukuvad need esimesed ära ja tööle võetakse ikkagi teid. Kuidas oleks, kui teile öeldaks: „Noh meil oli ikka palju paremaid kandidaate, kui teie.“ Valus eks? Ja mitte eriti motiveeriv.

Või, võttes veel ühe tööteema, kui olete kusagil mõnd aega töötanud ja saate inimestega hästi läbi ning tulete oma ülesannetega kenasti toime, ütleb keegi teile süüdimatult mingis sünnipäevalauas või nii, et me alguses vaatasime küll, et sa sihuke imelik. Või et me algul ei tahtnud sind, sest see, kes enne sinu tööd tegi, meeldis meile. Ega pole ka asi, mille välja ütlemine aitaks edaspidi häid suhteid hoida. Mis siis, et kinnitatakse, nüüd on kõik OK.

Või siis isiklikust elust. Ütleme, et ei teie elukaaslane on parasjagu natuke armunud kellessegi, kes ei ole teie. Ei midagi tõsist. Ikka juhtub ja iga armumine ei tähenda ju mingit suhtekriisi. Aga kuidas oleks, kui ta nüüd teile kuulutaks, kuidas ta ikkagi armunud on?

Või siis juhtub teie elukaaslane, ütleme suvalisel peol suvalise inimesega …khm … intiimselt aega veetma. Ka ei midagi tõsist, isegi mitte armumist. Aga kas sellest oleks ikka vaja ilmtingimata kodus rääkida?

Meile on õpetatud, et ausus on hea. Ongi. Aga ma ei ole kindel, et aus olemiseks on alati vaja kõigest valimatult plärada.

Kõigi eelnimetatud kaasuste puhul näiteks oleks minu meelest lambist ära rääkimine täiesti tarbetu, sest see a) ei muuda olnuT olematuks ja b) juhtunu ei oma vähimatki mõju edasisele elule. Küll aga võib röökima hakates teisele haiget teha ja suhted üldse sassi keerata.

Sestap ma mõtlengi, et võib olla on vahel kõige rääkimine mitte niivõrd ausus, kuivõrd aususe sildi taha peidetud jõhkrus? Vahest on mõnede asjade välja ütlemises paras annus tahet torgata ja ära panna?

Ma ei taha küll ka öelda, et midagi peaks elu eest varjama. Eriti kui otse küsitakse. Siis on igatahes mõistlik ka otsekohene vastus anda.

Ja muidugi on ütlemata jätmisel ka üks rusikareegel: kui ei räägi, siis ei räägi üldse. Kõige jubedam on ebamäärane vihjamine. Selle viimase ma kuulutaks üldse kõigis suhetes peaaegu kriminaalselt karistatavaks.

Pildil olev elektripirniga (?) daam on isand Jules Joseph Lefebvre`i arusaam tõest.

august 25, 2007 at 10:23 e.l. 32 kommentaari

Aitaks Nirtil kirjutada ehk koledad naised ja vana Lev

Nirti kurtis eile, et ei tea, mida peaks Anna Kareninast kirjutama. Ma siis mõtlesin pool ööd, et mida mina kirjutaksin.

Minu suhe Tolstoiga on üldse selline kahetine. Ma loen (või pigem olen lugenud) tema raamatuid meelsasti ja käbedasti. Ja ma olen üsna nõus teise kirjaniku Milan Kunderaga, kes on (kui ma väga valesti ei mäleta) väitnud midagi sellist, et Tolstoi romaanid justkui kirjutavad end ise. Tõepoolest, need lood hargnevad kergelt ja nendega on huvitav.

Ainult et, vastukaaluks on minu meelest täiesti jäle ja jõle seesinane moraal, mida Tolstoi lahkelt jagada üritab. Nõretavkristlik patriarhaat tükis eriti jubedata naisekujudega.

Tolstoi suhtumine naistesse tundub igatahes olevat täiesti perversne. Pole ka imestada vist, tema enda untsu läinud abielu taustal.

Kõige säravamalt jubedad on naisetüübid “Ületõusmises.” Otsustage ise. Üks on küll väga ilus, aga põhimõtteliselt neitsi, teine on abielus ja truukene aga seevastu väga inetu ja kolmas, see enam-vähem inimesemoodi olend, on lits ja kurjategija.

Või võtkem see kuis “Sõja ja rahu” Natašakene muutub abielludes lihtsalt viljakaks emaseks, kes enam klaveritki ei mängi. Oli ju nii kuidagi?

Nõnda siis on Tolstoi jaoks naine, iseäranis abielunaine, mitte inimene vaid lihtsalt emane asi. Sealjuures soovitavalt inetu või inetuks muutuv asi.

Ja nüüd siis Anna, kes on kirjutatud ju üsna lihast ja verest naisterahvaks ja kenakeseks. Aga selle liha ja vere ja ilus eest ta ka maksab. Enesetapuga, mis talle eneselegi mõttetu ja vale tundub.

Ja otse loomulikult ei jää vastukaaluks tulemata tubli patriarhaalse mehe triumf ehk see kuis Levin (väidetavalt suuresti Tolstoi enese alter ego) tähti vaadates vagalt elu mõtte avastab.

Lugeja peab ju neid kaht kõrvutades mõistma, kuivõrd on see tubli mees nüüd kõrgemal ühest tühisest, kergemeelsest, truudusetust ja hüsteerilisest moorist.

Ah, ja omaette rõve teema on Levinil ka Kittyga. Mäletate kuidas ta talle oma varasematest seksuaalkogemustest kõneleva päeviku lugeda annab? Nimetatagu seda nüüd aususeks pealegi, sisuliselt on see puhas sadism. Sest poleks olnud mingit võimalust, et toona Kitty sugune neiu sellisest asjast vapustust poleks saanud. Nagu poleks olnud ka võimalik, et Levini taolisel mehel oleks igasugu kogemused puudunud. Igasugune “hingelt ära rääkimine” oli seega ju jumalast mõttetu ja selle ainumas eesmärk saanuks olla haiget teha.

Ma ei tea, mida tänapäeval lastele koolis “Anna Kareninast” räägitakse. Meile õpetati, kuidas Tolstoi kujutab Anna vabadusjanu ja puha. Ja kuidas Anna on jube positiivne tegelane tema jaoks jne. No tuhka ta kujutab ja tuhka ta on, mõtlesin ma juba siis. Miks nõukogude kirjandusteadus, vähemalt kooliprogrammi piires, selle Anna vastukaalu ehk Levini ja tema ideed justkui ära unustas, on omaette teema. Küllap seepärast, et loo maik natuke nagu liiga religioosseks kiskus.

Igatahes, kui ma nüüd oleksin Nirti nahas ja saaksin end sel teemal välja elada, kirjutaksin ma küll, et Tolstoi oli kole pervo, naistevihkaja ja sadist ja elab neid omadusi välja kõigis oma tekstides, ka kõnealuses.

Vaat nõnda.

Aga ilmselt peaksin lisama, et ärgu võetagu mu nõu kuulda, kui ei soovita õpetajalt tappa saada (:

august 24, 2007 at 2:24 p.l. 9 kommentaari

Vanemad postitused


On hiljuti kirjutatud

Kalender

august 2007
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031