Munadega pihta ei saanud.Tomatitega ka mitte. Homod võisid ellu jääda.

Või noh, leht kirjutab, et mõned munaloopijad ikka olid, aga nende võim ja vägi jäi nii napiks, et marssides neid ei märganudki. Vähemalt mitte selles pundis, kus meie olime.

Meie nägime hoopis hullunud fotograafe, nii neid, kes tööl olid, kui neid, kes oma lõbuks klõpsutasid.

Marssijad ise olid igatahes nii vaiksed ja viisakad, et me kogu kupatuse juba lõõpimisi matuserongkäiguks ristisime. Aga hea tegelikult, ei saa keegi ette heita, kuidas koledad homod lärmasid ja lõhkusid. Ja sulgi ka nagu kellelgi tagumikus polnud ja midagi siivutut ka ei tehtud.

Ausaltöelda olid kõige ühemõttelisemalt nilbed anaalvahekorda kujutavad plakatid homosid pöörama tulnud kristlaste käes. Neilt me saime ka laheda lendlehe, kus hoiatati hulgisuhete eest (elav arutelu teemal, mis need on ja kas neid saab hulgilaost osta, sedasi hästi odavalt).

Aga nende plakatite peale, kus kutsuti pereväärtusi pooldama, mõtlesime, et tegelikult võiks hoopis praidilised järgmisel aastal ise minna välja sellesama sõnumiga, sest miks näiteks seda partnerlusseadust muidu tahetakse, kui ikka seepärast, et pereväärtused olulised on.

Ah, jah, hommikul oli mul veel selline totternaljakas identideedikriis, et kas ma peaks marssima toetavate heterote ridades või niisama. Selles mõttes, et puhtpraktiliselt olen ma ju kenasti hetetrosuhtes. Ja ma armastan oma kaasat, mistõttu mingi muu suhte tekkimine on enam kui väga teoreetiline.

Samas pole ka miski saladus (mulle endale vähemalt mitte), et mõni naisinimene minus aegajalt ikka mõningast armumist põhjustanud on ja küllap veelgi põhjustab, seega põhimõtteliselt… Noh, põrgu, leidsin ma, ega ühest bist ikka pärisheterot ei saa ja marssisin siis ausalt endana ja enda eest.

Aga muidu, see et kõik need inimesed julgevad ja tahavad kokku tulla ja läbi linna jalutada ja et munaloopijad on ikkagi rämedas vähemuses ja enamik pealtvaatajaid on ikkagi sõbralikud, on iseenesest nii fantastiline, et korraks on küll tunne nagu jalutaks kuskil pilveserval. Või, kui nüüd ikka mõistlikult maisemaks jääda, siis peaaegu usud, et eladki Euroopas ja demokraatlikus riigis.

See on nii ilus, et mina, kes ma reeglina massiüritusi ei talu, olen selle nimel nõus kord aastas täitsa rahuga osake massist olema.

Igal juhul, aitäh Lisette ja teised korraldajad, te olete hirmpika pai ära teeninud. (:

Ja veel läheb tänase päeva plusspoolele kindlasti, et Ivar muutus minu ja mu vanamehe jaoks blogiinimesest pärisinimeseks. Ivar, sinuga oli vahva tutvuda ja su kasspoiss oli ka armas. Trehvame ehk varsti kuskil veel. (:

Ja nüüd ma lähen vist pikaks ajaks vette elama, sest lisaks kõigele muule oli tänane päev põrgukuum ning mul on tunne, et praegu ei kleebi mitte ainult riided ihu külge vaid ka nahk luude külge nagu kuum plastik.

Muide, kui keegi pilte tahab näha siis näiteks siin ja siin on.