Tee aborti, libu!

august 14, 2007 at 3:12 p.l. 21 kommentaari

Aga lapsesaamine oli tema ainuisikuline otsus. Miks ta ootas mulle teatamisega üle kolme kuu? Abordist ei saanud enam juttugi olla. /…/ Usaldust enam pole. No nii alatult ei saa! 

Nõnda kõneleb tänases Kroonikas muusik Rein Laaneorg. Kõneleb naisest, kellega ta viis aastat koos elas. Enda ja teiste sõnul õnnelikult. Kuni selgus, et laps tulemas.  

Tõsi, mõlemad pooled kinnitavad, mehe soov ja nende omavaheline kokkulepe olnud mitte last saada.

Ometi, täiskasvanud mees peaks olema kuulnud, et apsakaid juhtub rasedusvastaste vahenditega. Ja üldse, kas mõni kujutabki ette, et aborti tehakse niisama, suvalt, härra käsu peale?  

Ma saan tõepoolest väga hästi aru, et inimesed ei plaani last oma ellu. Ma ise ka ei plaani. Vähemalt praegu mitte. Ometi, peaks see siiski juhtuma, ei oleks küll kellegi (ka mitte lapse isa) asi öelda, et ma pean aborti tegema. Selleks oleks kellelgi teisel täpselt sama vähe õigust, kui öelda, et ma mingil juhul ei tohi seda teha.  

Ma saan isegi sellest aru, et ootamatu lapsesaamine võib suhte lõhki ja lahku ajada. Aga öelda, et lapse saamine (mitte suvalise kolliga üheöösuhtes, vaid inimesega, kellega naine kenasti koos elab) on petmine ja usalduse lõhkumine, ainult manipulatsioon, see kõlab kuidagi väga väga valesti. Vähemalt minu kõrvale.  

Kindlasti ei taha ma nüüd muusikuhärra pihta kive pilduda ja niisama võõras elus sonkida. Ma ei puutuks seda lugu, kui mulle ei meenuks teised sarnased lood, kuuldud rohkem ja vähem tuttavatelt inimestelt. Kui mulle ei meenuks konkreetselt üks koolikaaslane, näiteks. Kui mulle ei tunduks, et see ongi nii mõnelgi juhul täiesti tavaline elu. 

Ja mõni räägib miskipärast ikka, kuidas abort on lõbujanuste, vastutusvõimetute naiste alatu käik kergema elu elamiseks. On ikka või?

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Targad inimesed poliitikat ei tee? Järelikult jääb see lollidele! Puhkus on amoraalne ja riigivastane. Keelake see!

21 kommentaari Add your own

  • 1. Nirti  |  august 14, 2007, 4:26 p.l.

    Mina ja aborditeema on üks vastaline teema. Ühest küljest ma räuskan, et see on naise enda otsus, kas ta tahab sünnitada või mitte ning et sessinane maailm ongi nii jube, et kui titt teada saaks kuhu ta sündimas on, siis ta sooritaks ise üsas eneka.

    Teisest küljest – kui elu juba tekkinud on, siis kas maksab seda pisikest loodet kohelda kui konnasilma või haigust, et – väike operatsioon ja asi korras? Kui ta ellu jätta, saaks ta lapsi, nutaks ja naeraks ja saaks vanaks ning elaks elu…

    Ja kolmas aspekt on see, et kui naine tahab last ja mees ei taha, siis peab laps sündima. Aga kui naine ei taha last ja mees väga, väga tahab lapsi – siis laps ei sünni.

    Aga alimente meestelt nõudma on sellised üksikemad, kes mehe taste vastaselt lapse sünnitanud on, küll varmad. Kui siin soolisest võrdõiguslikkusest rääkida, siis mees, kellele laps peale surutakse nõnda, on samaväärne naisega, kes raseduse ajaks aheldatakse seina külge ja ei lasta aborti tegema minna – sünnita sunniviisiliselt.

    Mis puutub sellesse,e t abort on lõbujanuste naiste pärusmaa, siis jälle – ühest küljest pille kasutada ja kondoomi pruukida (topeltkaitse) ei ole ju juhusuhetes kuigi keeruline, samas kui tõesti juhtub “tööõnnetus”… Kui juhtub abielus?

    Aga kuidas saab abielus pillidega tööõnnetus juhtuda? Ja kui abielus ja seega regulaarse seksielu korral pille ei kasuta vaid pruugitakse kondoome – mul on tuttav, kellel kondoom purunes REAST kaks korda ja seega see tuttav sai endale 2 kuu jooksul 2 korda Postinori sisse.

    Ega ta naisteasjad sellele ei reageerinud just hästi…

    Niisiis, minu arvamus in a nutshell: Kui üksikemade teema juures enamasti kanad kisavad, et laps saadakse ikka kahekesi, siis ka selle teema juures võiks seda öelda. Kui mees ei taha last, siis ta ei taha ja mis õigus on naisel see laps talle peale suruda? Samamoodi, mis õigus on mehel peale suruda lapsest loobumine…?

    Aga samas… Ja teisest küljest… Kuid… Aga… Sellegipoolest…

    Jne.

    Vasta
  • 2. Nirti  |  august 14, 2007, 4:35 p.l.

    No ja mis puhtalt konkreetsesse juhtumisse puutub, siis see naine käitus ikka inetult küll.

    Vasta
  • 3. Kati  |  august 14, 2007, 5:53 p.l.

    nojah, mu meelest üks asi on minna konkreetselt mingis üheöösuhtes lapse tegemisele välja ja pärast panna pahaimamatu issi fakti ette. ka siin jääb muidugi küss, et kui pahaimamatu saab olla. seda, kas kondoom on, peaks ju teadma ikka. aga siiski.

    teine lugu on, kui sa kellegagi koos elad ja on nagu armastus ja puha ja kui siis see laps kasvõi planeerimatult juhtub, siis on nagu imelikum üht või teist poolt süüdistada, et näe, mis sa nüüd tegid.

    loomulikult on siiski iga paari oma asi, mis kokkuleppeid nad sõlmivad ja seegi, mille peale nad lõppeks lahku lähevad.

    see, mis mind häiris oli vist küll eeskätt sõnavara. et kuidas sa saad öelda, et püsipartneri rasestumine on enamvöhem reetnmine?

    ja üldse,kui se laps kord ikkagi on, on ta isa oma ka ja see eeldaks nagu mingit inimlikkku lugupidamist nii lapse kui tema ema vastu. siiski.

    ja üldse, vanasti harrastatud meil sünnitusmajades naistele nähvata, et lõbutseda oskasid küll, mis nüüd karjud. vahest tahaks midagi sellist mõnele mehele ka öelda (üldsielt müeldult, mitte ilmtingimata konkreetsel juhul).

    Vasta
  • 4. hundikass uriseb  |  august 14, 2007, 6:08 p.l.

    laste elu või surma peale kokkuleppeid tegevatel vanematel ei ole vastutustunnet.
    Ja kui on nii (ma pole artilkitlugenud, pole krooniline seltsielukas) nagu Kati edastas, siis on too Laaneorg lihtsalt 1 mühakas ja kroonika maiuspala.

    Vasta
  • 5. SuurMustKass  |  august 14, 2007, 7:04 p.l.

    Ütlesin ka oma blogis mis ma asjast arvan.

    Vasta
  • 6. Mari  |  august 14, 2007, 7:16 p.l.

    Jääb üle ainult mõelda,kas kokkulepet sõlmides neil inimestel üldse oli ühine tasand ja kas nad selle olemasolust või puudumisest ka enesele aru andsid. Kumbki võis sedasi kokku leppides ju eri asja kujutleda. Igaühe enda vastutus on aru saada, kas partner on temaga ühel tasandil või ei. Kui seda aga lihtsalt näha ei taheta, siis pole ka pärast põhjust teist süüdistada.

    Vasta
  • 7. Teooria  |  august 14, 2007, 7:36 p.l.

    Minu kogemus:
    Otsustasin ise, et tahan last (lühisuhtest kogemata eostatud) ja teatasin tema isale, et kuna ise otsustasin, siis ta ei pea tundma ennast millekski kohustatud…
    sellegipoolest sain alguses täiesti tavapärase ründava solgi endale kaela (kas on ikka minu? mis sa nüüd siis loodad jne.)

    Ja endiselt on väga raske inimestele selgeks teha, MIKS ma ometigi kohtuga alimente ei nõua.
    Ei nõua midagi, sest see oli minu otsus.

    Aga antud loo puhul on küll nii, et kui oli kokku lepitud ja juhtus kogemata – siis on väga alatu mehe poolt selliseid avaldusi teha!
    Samas kui juhtus “meelega”, siis oleks nagu reetmisehõngu õhus küll…

    Vasta
  • 8. mõtteid teemal “Tee aborti, libu!”… « Meie Maailm  |  august 14, 2007, 9:35 p.l.

    […] kirjutas Kati peamiselt naise ja mehe õigustest… mind kummastas aga hoopis see, et millega see […]

    Vasta
  • 9. hundikass karmilt  |  august 15, 2007, 8:16 e.l.

    “ja juhtus kogemata – siis on väga alatu mehe poolt selliseid avaldusi teha!
    Samas kui juhtus “meelega”, siis oleks nagu reetmisehõngu õhus küll…”

    kallis rahvas, no mõelge ometi ! Laps, kes eostatud, ei ole ometi objekkt kellegi reetmist, arusaamatust ning N või M õiguste-õigustuste testimiseks. Loode juba tunneb kõike seda, mida tunneb ema. Ja ema tunded sõltuvad nii isast kui teistest, kellega ema lävib.

    niisugune oma õigust tagaajav suheteklaarimine
    kolmanda inimese juuresolekul, kes ei saa sõna sekka öelda, on alatu ja julm. Kaasaegsed vanemad on minetanud instinktid ja kui nad on mõnes vallas täiesti harimatud, sünnibki inimesi, kelle alateadvuses tiksub : reeturi sigitis

    Vasta
  • 10. juurak  |  august 15, 2007, 8:17 e.l.

    mnjah. minu lugu on pisut sarnane Teooria omale. ütlesin ka tüübile, et MINA temalt midagi ei taha, teda millekski ei kohusta. aga veider (samas tore) on see, et tüübi vanemad on meie last kohelnud kõik need 10 aastat oma lapselapsena, kuid tüüp ei ole mitte kunagi mitte kordagi huvi tundnud/minuga lapsest rääkinud. ma ei ole kunagi temalt rahalist abi tahtnud. aga ma ei suuda aru saada, kuidas ta suudab ignoreerida isaks olemist. ta näeb oma last suht tihti. kuidas ta saab ignoreerida tükikest iseendast? no ja õige pea saab ta uuesti isaks. loodan, et mu tütre tulevane poolõde/poolvend ei pea oma isast puudust tundma.

    Vasta
  • 11. Kati  |  august 15, 2007, 8:41 e.l.

    hundikass,
    seda minagi kipun mõtlema, et kui kolmas inimene on mängus, siis ta lihtsalt on mängus. ja temaga tuleb ka arvestada. kasvõi niipaljukest, et ta ei peaks kunagi kuulma: “ma ei tahtnud sind!”

    seda küll, et kui inimene tunneb, et ta ikka selle lapsega kuidagi koos oldud ja teda kasvatatud ei saa, siis on ausam ja parem lahku minna vist küll, kui hambad ristis edasi vegeteerida. aga valimatud kommentaarid, saati avalikult, pole küll kuidgi OK.

    juurak,
    ma tean tüdrukut, kes oma kunagisest mehkast lahku minnes ohkas, et saaks ta ometi poisi ema endale kuidagi ilma poisita ämmaks. nii et vahel ongi vist ämmad-äiad mõistlikumad.

    Vasta
  • 12. ahaa  |  august 15, 2007, 12:02 p.l.

    nimetada oma elukaaslast lapsesaamise pärast reeturiks on veidi imelik. või noh, kui oli kokkulepe, et lapsi ei taheta… ja naine ootas teatamisega 3 kuud, siis on ka imelik.

    s.t. tegelikult hämmastab mind selle loo juures kõige enam see, et inimesele, kellega oled 5 a koos elanud ja keda eeldatavasti armastad, ei ütle 3 kuu jooksul NII olulist asja…. ja et see inimene 3 kuu jooksul ise midagi ei märka ega millestki aru ei saa. miks nad üldse koos olid, kui olulistest asjadest ei räägita, kui usaldust pole?

    Vasta
  • 13. Siiri  |  august 15, 2007, 2:03 p.l.

    Elasin kunagi ühe mehega mõned aastad koos. Tema lapsi ei tahtnud ja mina tahtsin. Seega läksime lahku.
    “Miks sa endale last teha ei lasknud? Oleksid võinud temalt vähemalt lapse saada.” küsisid teised naised. “Tema ei tahtnud last,” vastasin mina. “Miks sa, loll, tema käest üldse küsisid?” imestasid teised naised. Jah, naised.
    Aga mina ei tahtnud last, keda tema isa ei tahaks.
    Selle mehega lahkusime sõpradena ja mingit vaenu meie vahel pole. Saame ilusti edasi suheldud.

    Vasta
  • 14. koduloom  |  august 16, 2007, 9:52 e.l.

    what ahaa said.

    ehk siis kogu seltskond kisab hooga mehe pihta, et sellel lapse vastu midagi on ja nagu tahaks kohe sundida aborti tegema.

    tähelepanuta jäetakse pisikene fakt, et naisterahvas ootas meesterahvale ütlemisega 3 kuud. noh, läks meelest ära või nii.

    Vasta
  • 15. Kati  |  august 16, 2007, 10:23 e.l.

    või siis ei julenud, et ei sunnitaks aborti tegema.

    sest see, et tulevane issis raudkindlalt otsustab, et tulevane emme ikkagi teeb aborti, on meil ka väga tavaline.

    aga räägitakse meil miskipärast ikka, et see on puhtalt naiste valik ja otsus.

    Vasta
  • 16. Tiina  |  august 16, 2007, 3:43 p.l.

    No mina ei tea. Kui mees ikka üldse last ei taha, siis saab ta eostamise võimaluste puudumise eest ka ise hea seista.

    Jälle süüdi naised ja jälle salatsevat.

    Vasta
  • 17. otsija  |  august 16, 2007, 9:48 p.l.

    Ma ei võta suud täis kahe konkreetse inimese asjus, kelle suhe peaks olema nende kahe asi.
    Küll aga ei saa üle ega ümber sellest, et naised teatavast ei saa lapsi pühast vaimust. Paratamatult on lapse eostamisel KAKS osalist: mees ja naine. Seega on vastutus ka mingil moel siiski jagatud.
    Kui mees kohe üldse endale lapsi ei taha, siis selle jaoks on olemas operatsioon. Vasektoomiaks vist nimetatakse.
    Rasestumisvastased vahendid ei taga ükski sajaprotsendilist garantiid, küll ja küll on kuuldud lugusid, kus on rasestutud spiraalile või antibeebipillidele vaatamata. Kondoomi purunemise korral saad vähemalt apteegist postinori, aga pillide puhul ei pruugi ikka päris kaua taibata, sest isegi päevad võivad edasi käia.
    Kuna ma antud loo üksikasju ei tea, siis ei hakka spekuleerima ka küsimuses kas naine alles kolmandal kuul taipas või varjas hirmust, et sellest tõuseb tüli ja aetakse aborti tegema või varjas veel mõnel muul põhjusel või mida iganes. Küll aga tean oma kunagise kolleegi juhtumit, kus naine tõepoolest ei taibanud, et on rase, enne kui viiendal kuul kõht ette kasvama hakkas. Tundis end imelikult ja teistmoodi, väsis ruttu, natuke vahel iiveldas, käis arstide vahet, uuriti-puuriti, aga kuna päevad muudkui käisid, siis keegi ei tulnud selle peale, et ta günekoloogile suunata või soovitada rasedustest osta. Päris julm, kui ta mees oleks teda meelega varjamises ja reetmises süüdistama hakanud.

    See reetmisesüüdistus on tiba kummaline tõesti. Kokkulepe kokkuleppeks, aga kui asi on kogematasti juhtunud, siis pole ju tegu reetmisega, vaid sellega, et asjad juhtuvadki vahel teisiti kui inimesed arvavad, tahavad, planeerivad, kokku lepivad jne. Reetmine oleks asi siis, kui oleks kellegi teise mehe laps, mida talle pähe määrida tahetakse.
    Janoh, viie aastaga võib ju suurem armastus üle ka minna… mis seal imestada, vähema ajagagi läheb mõnedel. Iseasi, kas seda tervele ilmale kuulutama peab tormama ajakirjanduse vahendusel. Aga juu siis mõned peavad.

    Vasta
  • 18. karem  |  august 17, 2007, 9:00 e.l.

    Mnjahh, lugu on tegelikult lihtne. KUI sa juba naisega magad, siis pead sa olema valmis ka selleks, et VÕIB juhtuda, et naine jääb rasedaks (jajaah, ka kaitsevahenditega). Ja seega – KUI mees ikka üldse last ei taha, siis steriliseerigu end ära ja asi on 100 protsenti kindel. Et minu nägemust mööda on tegemist ikka absoluutse matsiga selle mehe puhul. Ja uskumatu, et talle tundub, et tal jääb veel õigust ülegi.

    Vasta
  • 19. ellom  |  august 19, 2007, 12:30 p.l.

    Ja kolme kuuga tõesti ei pruugi naine ise kindlalt aru saada, et last ootab. Mingid kahtlused tõenäoliselt tekkivad, aga nende mittejagamine tundub küll loomulik, enne kui päris kindel oled ja endale on see fakt täielikult kohale jõudnud, arvan ma. Mõtteid on kole palju, aga kuna seda konkreetset lugu ei tea, ei hakka parem pikalt pajatama.

    Vasta
  • 20. morgie  |  august 23, 2007, 11:07 e.l.

    kui mees otsustas, et üldse lapsi enam ei taha, siis pidanuks ta vasektoomia tegema ja asi ants igaveseks. lihtne.
    tänapäeva meditsiini taseme juures viljakuse vältimisel on nagu eriliselt labane tänapäeva meedia võimalusi kasutada oma pettmusest pasundamiseks.

    lahkuminek oli okei, inimesed kes ei suuda sellistes asjades konsensusele jõuda, ei peaks koos elama. mehega, kes oma kaasat abortidest säästa ei suvatse endale väikest operatsiooni tehes, ei peks ammugi koos elama.
    naise panuse eiramine ühise kodu rajamisel ei olnud okei. müstiline oli asjaolu, et naise lapsega tolle eelmisest suhtest suutis vanamehepäss koos elada küll. oma isikliku tite peale pandi jeeriku pasunad hüüdma.

    Vasta
  • 21. mary  |  september 1, 2007, 8:05 e.l.

    miks ajate segi kõige tähtsama?rasestumine on üks asi , aga naine kahtlustas ja sai teada ,et on rase. Mehele teatas ta sellest aga 2 kuud hiljem ,kui ise teada sai. Selles on point. Ja oli ka enne lepitud kokku, et mees pole perinimene,ometi leppis võõra lapsega. kuid igal inimesel on piir. Austage seda. Viimased andmed, et naine pressib kohtu kaudu raha välja. Nii on lood siin eesti maal.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

august 2007
E T K N R L P
« juuli   sept. »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

%d bloggers like this: