Ma elan mingis teises Eestis, teiste venelastega

august 16, 2007 at 10:17 e.l. 4 kommentaari

Indrek Shcwede kirjutab Päevalehes venelaste sallimatusest. Et kuidas mitmel pool eesti keele kõnelemise peale nina kirtsutavad ja peaaegu tappa annavad. Jah, ma olen samasuguseid lugusid ka mujalt kuulnud. Et eestlane olemise eest saab ketukat Narvas ja Lasnamäel jne.  

Miskipärast ei ole ma ise iial midagi sellist kogenud, mis seda kummalisem, et elan nüüd juba neljandat aastat Paldiskis – linnas, mis ei ole mitte lihtsalt väga venekeelse elanikkonnaga, vaid oli siiski aastaid vene sõjaväelaste kinnine kindel linn ja varjupaik.  

Mis salata, eks ma sinna kolides ka kartsin ja oletasin üht kui teist. Alates sellest, et äkki ikka saab peksa kuni selleni, et oma roostes vene keele soojendan nüüd küll üles. 

Aga ei midagi. Kõik asjad saab täiesti rahulikult eesti keeles aetud. Vähemalt kõigis ametlikes kohtades nagu poed, pank, apteek ja postkontor. Tegelikult saab isegi turul hakkama vähemalt väga passiivse vene keelega, st kui kurgimüüja mammi mulle ka eesti keeles vastata ei oska, siis sellest, mida ma tahan, saab ta aru. Ja kui tekkibki kuskil mingi keeleline arusaamatus, ei sisistata mitte minu peale, vaid püütakse häbeliku naeratusega kuidagi asja parandada.  

Ja põlvepikkused vene lapsed ütlevad teinekord tänaval särasilmi: “Tere!”. Puhtas eesti keeles.  

Ausalt öelda tekkis meil isegi eesti kool lõpuks sellest, et vene kooli eestikeelne klass ujutati lastega üle. Kusjuures ajal, kui linnas eestlasi veel üldse õieti ei elanud.  

Tappa saamiseks peaks vist üldse peale maksma. Rahvusküsimus igatahes siinjuures ei aita.  

Ja kui ma pronksmässu aegu õhtul koju tulin, ei vaadanud mu venekeelsed naabrid mind mitte kui mölakat, vaid küsid uksel siira murega, kas Tallinnas oli väga hirmus ja kuidas ma julgen sinna järgmisel hommikul jälle minna. 

Ma saan aru küll, et see kõlab nagu jehoovatunnistajate paradiisi sattunud Ivan Orava päevik. Aga paraku ei ole luul, tõsi on. Meil ongi mingi hullult integreerumisaltis rahvas.  

Ja nüüd ma mõtlengi, et kas mina elan mingis eriti teises Eestis eriti teiste venelastega? Kas Paldiski ongi mingi integratsiooniparadiis? Ja kui, siis miks? 

Kas see tuleb asjaolust, et Paldiski venekeelne kamp olid algselt sõjaväelaste pereliikmed, keda ähvardas reaalne Eestist välja saatmine ja kes paigale jäämiseks tegid sada imet (lahutasid, ostsid täiskasvanud lastele eraldi kortereid ja mida iganes veel)? Neil ilmselt on algusest saati väga selge, et nad tahavad just siin elada ja see pani ka püüdma. Ja ehkki praeguseks on linna elanikkond ilmselt oluliselt muutunud, on miski sellest algmentaliteedist püsima jäänud.  

Või on asi selles, et meie venekeelne rahvas pole päris sada prossa etnilised venelased. Meie tillukeses linnas olevat kokku kolmekümne ühe rahvuse esindajaid. See, et rahvas on etniliselt kirju ja tajub seda, ei lase vahest moodustuda mingitel homogeensetel rahvuslikel (löögi)rühmadel ei eesti- ega venekeelse elanikkonna hulgas.   

Või on nüüd tõesti asi jehoovatunnistajates (seekord tõsiselt)? See kamp on nimelt linnas väga popp ja seob sealjuures inimesi rahvusest sõltumata.   

Või on lihtsalt kuidagi juhtunud, et meil on matse, jõmme ja muidu molkusi (nii eestlaste kui venelaste hulgas) vähem kui mujal? 

Või on see lihtsalt väga väikese linnakese pluss? Ükski hunt ei saa kodu lähedal murda, sest viie minutiga on kõigil teada, kes sigatses ja kus.

LISATUD: Arni samal teemal.

Advertisements

Entry filed under: mõte kiusab, minu inimesed, sotsiaalne närv.

Puhkus on amoraalne ja riigivastane. Keelake see! Miks Eestis uurivat ajakirjandust pole?

4 kommentaari Add your own

  • 1. Helle  |  august 16, 2007, 12:51 p.l.

    Käisin hiljuti Poolas, kus torkas veneviha ikka väga silma. Oli üks selline juhtum. Meil oli vene giid võetud. Äkki märkasime, et üks keskealine mees õiendab giidiga väga tigedalt. Giid seletab rahulikult, et “need pole venelased, on eestlased.”
    Kui me küsisime kohalikelt midagi vene keeles, siis meile vastati poola keeles. Mitte ühtegi prospekti ega reisijuhti polnud vene keeles. Kohtades, kus oli palju ekskursioone, polnud kusagil kuulda vene keelt.
    Eestis pole niisugust venelaste vihkamist kunagi olnudki.
    Arvan küll oma kogemuse põhjal, et eestlased on sallivamad, kui mõned tahavad näidata. Samas ei arva ma ka seda, et peaksime end milleski süüdi tundma ja ennast pooleks koogutama.

    Vasta
  • 2. Kati  |  august 16, 2007, 2:01 p.l.

    koogutama ei peaks keegi kindlasti kellegi ees.

    Vasta
  • 3. Oudekki  |  august 16, 2007, 4:03 p.l.

    Mina üritasin Narvas muide vene keelt praktiseerida, aga ei tulnud välja, sest minu aktsendist ja sõnadeotsimisest oli kohe selge, et võiks mõnes teises keeles pöörduda. Eesti. Inglise.

    Vasta
  • 4. otsija  |  august 16, 2007, 10:20 p.l.

    Väiksemates paikades on sõbralikum, hoolivam ja sallivam rahvas, seda olen minagi märganud.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

august 2007
E T K N R L P
« juuli   sept. »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

%d bloggers like this: