Meie, ebanormaalsed

august 17, 2007 at 9:00 e.l. 26 kommentaari

Ja see paistab olevat põlvkonnahaigus. Et me kõik tahame olla nii hirmsasti erilised, omanäolised, veidrikud – ja mis kõige tähtsam! – ebanormaalsed, et oleme üldise kuvandi normaalsest elust enda jaoks täiesti maha kandnud. 

Kirjutab Daki.

Ja mina jäin mõtlema, et kas on siis põlvkonnahaigus. Sest minu meelest meie tahtsime ka.  

Me lugesime “Stepihunti” (“Ainult hulludele”, mäletate, eks?). Meile ei sobinud korralikud riided (tavalised, või muidu moes). Pikad mustad pitsiga seelikud pidid olema ja kellukesed kottide küljes või kirjuksvärvitud dressipüksid, vms.  

Me kondasime kummalistes kohtades, kummalises seisundis (on mõni kaineriauto juhiga šampanjatki joonud, kui üks vaene viinanina samas kongis lõugas).

Me ei maganud palju. Muudki oli teha. 

Meie suhted olid teinekord keerulised, et mitte öelda segased, sest me pidime ju ometi vabameelsed olema.   

Me idealiseerisime kummalisi asju. Skisofreenia oli üksvahe peaaegu moehaigus, mis siis, et keegi tegelikult ju ei teadnud, mis ja kuidas see päriselt on. Aga tibake hull olla oli igatahes popp. 

Ja ega me ennast ei hoidnud, sest me ei olnud ju mingid kuradima väikekodanlased (mida iganes see siis tähendas). 

Ajapikku, tuleb tunnistada, on see mingis mõttes üle läinud. Enesehävitajalik pool on kuidagi tagasi tõmmanud. Nüüd tahaks und ja et kopse välja ei suitsetaks ja et igal hommikul pohmakas poleks. Ja külma ilmaga käib müts pähe. Ja mõnest peost ütled ära, sest, kurat, koju tahaks. 

Aga ma ei tea, kas see tuleb sellest, et me oleme  kuidagi seesmiselt normaliseerunud. Võib olla hoopis sellest, et me oleme oma ebanormaalsust sügavalt aktsepteerinud.  

Ehk oleme me lihtsalt hakanud uskuma, et meie oleme meie, et me ei pea olema maailmas kellegi meeleheaks, et normi ehk üldkehtivat inim(elu)mõõdikut ei olegi olemas. Ja kuna eripära ei pea koguaeg rõhutama, ei pea seda ka (koguaeg) destruktiivsusega rõhutama. Me keegi ei ole rohkem, aga ka mitte vähem veidrad, kui me õhtul kummeliteed joome ja kaheksa tundi magame. (: 

Aga tegelikult, tegelikult tahaks ma päris tõega teada, kuidas on teistel, erinevast vanusest inimestel suhted normide ja normaalne olemisega? Olete te tahtnud kunagi erineda, veidrad olla, mitte sulanduda. Ja mis sellest nüüdseks saanud on?

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Isariik ja alaealised kodanikud Tõmbaks elule joone alla

26 kommentaari Add your own

  • 1. daki  |  august 17, 2007, 9:42 e.l.

    Ilus. Ilus.

    Ja ma arvan, et kõik põlvkonnad on vist sellised. Tahavad olla mässumeelsed. Noorus on ju alati hukas. Alati. Lihtsalt hukka minnakse erinevalt, natuke. Igal põlvkonnal on oma narkootikum, oma rinnahoidjad, mida põletada.

    Vasta
  • 2. katkiste inimeste paraad | daki.elab.siin.  |  august 17, 2007, 9:44 e.l.

    […] Kati kirjutas. Ilusasti. Ehk oleme me lihtsalt hakanud uskuma, et meie oleme meie, et me ei pea olema maailmas kellegi meeleheaks, et normi ehk üldkehtivat inim(elu)mõõdikut ei olegi olemas. Ja kuna eripära ei pea koguaeg rõhutama, ei pea seda ka (koguaeg) destruktiivsusega rõhutama. Me keegi ei ole rohkem, aga ka mitte vähem veidrad, kui me õhtul kummeliteed joome ja kaheksa tundi magame. […]

    Vasta
  • 3. notsu  |  august 17, 2007, 10:05 e.l.

    Kui ma mõtlen oma tutvusringkonna koolikiusamisstatistikale – et leidub väga vähe kedagi, keda ei oleks kiusatud – siis on ju parem otsustada ise olla eriline ja ebanormaalne, sest normaalsena nagunii ei aktsepteerita. Omal ajal arvasin, et on olemas mingi nõme normaalne enamus, kes teisi kiusab ja huvitav ebanormaalne vähemus, keda enamus kiusab, aga kuna mul ei ole õnnestunud pea ühtegi sellist enamuse esindajat päris elus kohata, olen hakanud kahtlema, kas see on üldse kunagi eksisteerinud.

    Vasta
  • 4. Kati  |  august 17, 2007, 10:09 e.l.

    notsu,
    mul sama lugu.

    ka mina pole elus kohanud kedgai, kes teaks, et tema ongi see täisti normaalne.

    Vasta
  • 5. Mari  |  august 17, 2007, 4:39 p.l.

    Minu ebanormaalsus oli ilmselt destruktiivsuse puudumine, sel ajal kui see oli enam-vähem seltskondlik norm. Kõigepealt üritasin seda muuta, et teiste sekka kuuluda, siis avastasin, et ei suuda ja leppisin iseenesega. Hiljem on teised ka leppinud-kiiksuga tüüp aga oma.

    Vasta
  • 6. otsija  |  august 17, 2007, 9:44 p.l.

    Mina olen lapsest peale püüdnud kuidagi sootsiumi sobituda ja võimalikult normaalne olla. Viimasel ajal ma selle nimel enam ei pinguta. Õnneks.

    Vasta
  • 7. Oudekki  |  august 18, 2007, 6:30 e.l.

    Me kõik oleme oma sootsiumis normaalsed. Kool on lihtsalt see koht, kuhu inimesed on suvaliselt kokku pandud, kus igalühel on normi mõiste erinev. Hiljem sa valid, kus sa oled.

    Vasta
  • 8. 18. august, laupäeva hommik « osakond c  |  august 18, 2007, 8:45 e.l.

    […] kohustus olla midagi! Midagi, mis meid hallist massist eristab. (sellest on juttu ka siin ja siin ). Eks, keegi on geniaalne, keegi teine on andekas, keegi on hästi ilus ja teistel ei jää üle […]

    Vasta
  • 9. Lee  |  august 18, 2007, 9:32 e.l.

    Iga põlvkond on teatud arenguetapil agressiivsem (normide, iseenda, jne suhtes). See on seotud, teate, hoopis bioloogiaga 🙂

    Vasta
  • 10. analyytik  |  august 18, 2007, 12:55 p.l.

    “Aga tegelikult, tegelikult tahaks ma päris tõega teada, kuidas on teistel, erinevast vanusest inimestel suhted normide ja normaalne olemisega?”

    Eks ikka ole olnud need “suhted”. Selle kuulsa “ühiskonnas üldlevinud arvamusega”. No pidevalt on olnud. A ma ei tea… Mõnes mõttes nagu protest … seda vast ka.

    Aga jah… Vot see normatiivsus… Mulle isiklikult on see kogu aeg kuidagi nagu jama tundunud. Misjauks ma pean täitma mingit normi, ettekirjutust? Misjauks? Seda enam, et see on tobe ja igav ja mis kõige hullem – need normitäitjad ei tunne ju ise ka ennast TEGELIKULT hästi seejuures. Korralik väikekodanlik sünnipäev… kardulasalat… ja viin… ja IGAV. Ja siis räägitakse normatiivset juttu. Autudest peaasjalikult. Astakümneid. Veerand sajandit. Pool sajandit. Kolmveerand sajandit? Läilaks läheb nagu. Tead, ma ei usu sellesse värki.

    No näide oleks nüüd selline poliitiline küll (lihtsama vastupanu tee minu poolt), aga jah – seda AA-režiimi (hetkel) poolt lubatavat asja – seda ei tule tegelikult. Seda ei tule mitte kunagi. Ja üldse, kõik see värk, mida räägitakse, et ‘hakkab olema’… Ei HAKKA! See on pettus. See on olemas PRAEGU – palju ilusamal ja paremal kujul kui paljud üldse ette kujutadagi suudavad. See on märkamis/tajumise asi peamiselt. Aga kodanikud ei taju ega märka. Sest nad on mingite “ühiskonna poolt üldaktsepteeritud seisukohtade” poolt hämatud … tuimestatud.

    Nojah. Ja siit see vastuseis nendele normidele. Jah, mitte niivõrd protest isegi, aga … jah … ma nagu loobun sellest jamast. Milleks ma peaksin täitma neid mingite lollpeade poolt välja mõeldud norme. Ei pe tegelikult.

    “Olete te tahtnud kunagi erineda, veidrad olla, mitte sulanduda. Ja mis sellest nüüdseks saanud on?”

    Kas nüüd tahtnud “erineda”…? Ei oska öelda. Pigem vast nii, et ma ei tee midagi selleks, et erineda. Ma teen seda, mis minu meelest on huvitav, oluline, jne & etc, mitte seda, mida norm ette näeb.

    Vasta
  • 11. analyytik  |  august 18, 2007, 1:22 p.l.

    3. notsu | August 17, 2007 at 10:05 am
    “Omal ajal arvasin, et on olemas mingi nõme normaalne enamus, kes teisi kiusab ja huvitav ebanormaalne vähemus, keda enamus kiusab…”

    ?!
    Vot jah. Selle ‘enamuse’ ja ‘vähemusega’… Paganama keeruline on see asi vist tegelikult. Morris Berman kasutas kusagil mõistet “aggressive subgroup” – või umbes nii. No teises kontekstis küll. Vähemalt mõneti teises kontekstis.

    St. seda “ühiskonnas üldlevinud arvamust” esindav seltskond on küll olemas – kindlasti on. Aga kas see on ka statsitilises mõttes enamus – see on kohati kahtlane. Ikka väga kahtlane lausa.

    No et võib-olla asi selles, et neil on lihtsalt kõige kõvem hääl. Ja siis lihtsalt “tundub” nii, et neid on enamus. Ja siis neil õnnestub see oma värk kuidagi kõigile (peaaegu) peale suruda.

    Ma ei oska protsente küll öelda, aga no ehk siis miski umbes 20-60-20. Näiteks. Et 10-20% on see aggressive subgroub, 60-80% vaikiv osa ja 10-20% dissidendid.

    Eks dissidendid ole ka sõnakad kohati, aga see on teistmoodi kuidagi, nemad siis kutsuvad mõistusele või nii. (Vähemalt praeguses Eesti ühiskonnas, tundub.)

    No ja vot selle agressiivse seltskonna motiiv – see on tegelikult hirm. Ja siis nad rapsivad kõigest jõust muidugi. No dissidendid jälle siis loogiliselt võttes oleks need, kellel seda hirmu ei ole (vähemalt mitte nii palju) ja seepärast neil EI OLE VAJA tingimata rapsida ja nende hääl on siis vaiksem või see ei “vea kaasa” nii öleda. Seda vaikivat osa.

    3. notsu:
    “…aga kuna mul ei ole õnnestunud pea ühtegi sellist enamuse esindajat päris elus kohata, olen hakanud kahtlema, kas see on üldse kunagi eksisteerinud.”

    Vot jah. Eks ta nii kipub olema. See on nüüd see massipsühhoosi efekt ilmeslt küll. Et iga üksikisik eraldi – et tema isiklikult muidugi ei ole see “enamuse esindaja”. A pane neid näit. 5 tk kokku ja kohe ongi valmis enamus. kes mõtleb nii nagu “õige” ja nii nagu “peab” ja nii nagu “kõik” arvavad.

    Oo-jah. Jama küll, aga poliitiline näide vist jälle kõige lihtsam ja käepärasem. No et ca 25-35 a tagasi näiteks, et mingi 80-90% astus nagu üks mees komsomoli. No ja pragu jälle ligemale sama protsent toetab AA-režiimi. Kas on mingit vahet? Mitte eriti mu meelest.

    Vasta
  • 12. analyytik  |  august 18, 2007, 1:29 p.l.

    9. Lee | August 18, 2007 at 9:32 am
    “See on seotud, teate, hoopis bioloogiaga”

    Teate, jah, kõik on tegelikult ainult bioloogia. Inimene on nahkott, täis konte, liha, verd, kust ja sitta.

    Ja kõigis on süüdi halvad kemikaalid. Inimesel on lihtsalt mingit ainet puudu või jälle üle ja siis tuleb lihtsalt seda tabalade näol jurde anda või kuidagi mingi keemiaga neutraliseerida.
    Nii lihtne see ongi tegelt 🙂

    Aga, teate, mingid jutud psüühikast, see, jah, teate, see on mingi ananlyytiku pseuditeadus. See ei loe muidugi.

    Vasta
  • 13. notsu  |  august 18, 2007, 1:36 p.l.

    Aga ikkagi tean ma kokku kõigest umbes nelja-viit inimest, keda EI oleks koolis kiusatud või kes EI oleks autsaideritd olnud, ja ei tea, mida ma peaks sellest järeldama – kas kõigil on mingil ajal tulnud autsaider olla või on mul imelikud tuttavad.

    Vasta
  • 14. analyytik  |  august 18, 2007, 2:22 p.l.

    to: 13. notsu

    Kas see repliik oli kuidagi mulle suunatud, reageering minu jutule? Ei saanud aru täpselt.

    Ma lähenesin vist sellele asjale pisut teise vaatenurga alt. Nii et võib-olla on pisut möödarääkimist siin.

    Aga see koolikiusamine siis.
    No seda peaks vast pisut konkreetsemalt vaatama muidugi. Et mida siis selle kiusamise all täpselt mõeldakse. Ja … No eks seda vast muidugi, et praktiliselt igaüks on ikka mõnikord koolis kiusamise objektiks sattunud. Iseküsimus midugi, et kui palju. Ja kas nüüd igat väikest asja saaks, noh, selleks ‘päris’ koolikiusamiseks kohe tõlgendada.

    A need neli-viis inimest, kas nende puhul on siis tõesti nii, et mitte kunagi pole olnud mitte ühtegi episoodi. See on jälle kahtlane pisut. Nii et tõlgendamise küsimus, seda vist jah.

    Hüva. Need sissekanded sel teemal olid siin üsna napid ja nende põhjal midagi arvata on raske. Ja need koolikiusamise asjad – need on ikka sellised üsna individuaalsed/personaalsed.

    No ja küllap sõltub see ka küsijast ja küsimusest. Küsimusele: “Kas sind kooli ajal kiusati?” võib ju vastata erinavalt, olenevalt olukorrast, hetkemeeleolust, igasugustest asjaoludest.

    Jah. Ma pole selle asjaga spetsiaalselt tegelnenud ja ei oska seepärast öelda ka praegu. Aga nojah, päris palju on seda koolikiusamist igal juhul, see on selge.

    Vasta
  • 15. indrek  |  august 18, 2007, 2:22 p.l.

    Ei see AA-toetamine ja komsomoli astumine on ikka erinevad asjad. AA-toetamine on ikkagi toetaja arvates mingi positiivne valik. Sest valida ju on ka vaenlased on välja joonistatud.

    Komsomoli astuti 35 -25 aastat tagasi enamusel juhtudel nii, nagu hommikul astutakse voodist välja. Ei mingit mõtlemist, asjade loomulik käik. Varasematel aegadel ntx 50 aastat tagasi oli see tõepoolest valik. Ja leidus ka 25 aastat tagasi neid, kes mõtestasid seda tegevust.

    Vasta
  • 16. analyytik  |  august 18, 2007, 3:19 p.l.

    15. indrek | August 18, 2007 at 2:22 pm
    “AA-toetamine ja komsomoli astumine on ikka erinevad asjad.”

    On-on! On-on! 🙂
    Loomulikult võib endale valetada, mida iganes. Aga massikäitumine konjunktuursetel kaalutlustel – see ON alati ja igal pool üks ja seesama.

    Vasta
  • 17. notsu  |  august 18, 2007, 3:53 p.l.

    Noh, komsomoli astumisega oli umbes nii nagu Soomes luteri kirikuga – sa pead vaeva nägema selleks, et sinna _mitte_ sattuda, vaikimisi oled sees. AA toetamine ei käi vaikimisi.

    Vasta
  • 18. ahaa  |  august 18, 2007, 7:51 p.l.

    hmh
    ma ise olen küll alati normaalne olla tahtnud 🙂

    s.t. ma olen noorena küll mässanud ja vastandunud… aga mitte enesehävituslikult. selles mõttes olen ma ennast külll alati armastanud, et endale kahju teha ei ole mitte hea olnud. ja ma pole seda seepärast tahtnud ka. s.t. ma ei tea, kas ma olekski niisama ei ipso mässanud, ma lihtsalt tahtsin teha neid asju, mida ma teha tahtsin ja kui mul ei lastud, siis ma protesteerisin ja tegin ikka. nii kodus kui ka koolis ja mujal. ma pole kunagi kartnud teha seda, mis mulle meeldib…..ja selle tõttu olen ma pidanud päris palju piike murdma ja sõdima…. aga ma pole kunagi vastandunud lihtsalt seepärast, let vastanduda. palju parema meelega ma kolaks vaikselt metsas või pikutaks mere ääres või sõidaks ratttaga või jooks keset linnulaulu klaasi veini või kolaks mööda linnu ja riike või uitaks mööda rannajoont või mäeserva või istuks hubases kohvikus või…. jne 🙂

    Vasta
  • 19. ahaa  |  august 18, 2007, 7:54 p.l.

    s.t. minu tegemised, mõtlemised ja sõnad pole olnud seotud sellega, kas see kellelegi meeldib v mitte, vaid ikka ja ainult selllega, kas see mulle meeldib v ei. vastandumine või sulandumine oli lihtsalt kaasnähe.

    mde, mind ei ole koolis kiusatud. s.t. mingil ajal 1 klassis vist lühikest aega mõned korrad narriti, ma enam isegi ei mäleta. pigem olen ma alati (eriti keskkoolis) olnud klassi liidrite hulgas.. ja seda vaatamata ülekaalule ja prillidele.

    Vasta
  • 20. ahaa  |  august 18, 2007, 7:56 p.l.

    komsomolis olin ka, see oli kuidagi nii iseenesestmõistetav, et ma isegi ei vaevanud oma pead sinna mittteastumisega. meil oli terves koolis 1 õpilane, kes ei astunud komsomoli…. ja teda vintsutati ikka omajagu. ma poleks ilmselt viitsinud selle pärast seda jama taluda – täiesti mõttetu ju… mis vahet seal oli, ega siiis südames ju keegi mingi eriline leninlane polnud 🙂

    Vasta
  • 21. analyytik  |  august 18, 2007, 10:08 p.l.

    17. notsu | August 18, 2007 at 3:53 pm
    “Noh, komsomoli astumisega oli umbes nii nagu Soomes luteri kirikuga – sa pead vaeva nägema selleks, et sinna _mitte_ sattuda, vaikimisi oled sees. AA toetamine ei käi vaikimisi.”

    Ma ei ole selles nii väga veendunud. Sinna astuti ikka, mitte ei ‘satutud’. Ja … ja sageli astuti ikka päris selgelt konjunktuursetel kaalutlustel. No näiteks kutid, et tuleb astuda komsomili, et saada kõrkooli ja mitte minna sõjaväkke. Nii inimlik ju. Ja eks tüdrukutega oli ju põhimõttelöiselt sama asi, kui tahtsid kõrgkooli saada. Lihtsalt seda sõjaväe ähvardust ei olnud.

    Ja üleüldse. Kui oli loodud konjunktuur, et kõik ‘normaalsed’ noored astuvad komsomoli, siis iseenesestmõistetavalt ka astusid.
    No nagu praegu. Rõhuv enamus inimesi on valmis toetama (ja ka toetavad) ilmselgelt ultranatsionalistlikku, et mitte öelda fašistlikku režiimi – sest KÕIK EESTLASED ju arvavad nõnda. Ja see ei käi mitte ‘vaikimisi’ see on selge valik ja otsus. Sest “ei saa ju mõelda teistmoodi kui teised.”

    ***
    Teate. Ikka veider mõneti. Ma olen aru saanud, et nii see blogi kui ka mitmed nii öelda sõbralikud blogid – et need on sihukesed vabameelsed-intellektuaalsed. St. blogiülemad on vabameelsed-intellektuaalsed. No ja ma siis kuidagi eeldan, et neid siis külastab ka vastav kaader. (Hüva. Mõned ilmselged natsinärakad välja arvata, kes on neis kommentaariumides teatud eesmärgiga.) Aga teised. Ja siis ma üllatusega märkan, et sellised ‘teistimõtlejad’ ja ‘vabamõtlejad’ ja muu selline staff – kuidas see pealkiri oligi siin – ‘meie, ebanormaalsed’ – no et see seltskond siis mõnigi kord korrutab kohe mõnuga neid ‘ühiskonnas üldlevinud eelarvamusi’. Ja siis teisel. kolmandal ringil, siis hakkab veel neid oma tüüpilisi väikekodanlikke statemente üsna aktiivselt kaitsma ka.

    (!!! See viimane oli nüüd selline üldine jutt siiski, see ei oolnud rünnak siinse blogi ja siinkirjutajate vastu. A mingid sellised assotsiatsioonid tekkisid. Pisut.)

    Vasta
  • 22. hundikass analyytikule  |  august 19, 2007, 6:51 e.l.

    Imelik, mina sain kõrgkooli ilma komnoor olemata. Meie kursusel oli neid pldse vähe. Klassikaaslasist komnoored jälle nii mõnedki ei pääsenud.
    Mul on kahtlus, et mõned lorud lihtsalt lohutavad ennast niisuguse myydiga.
    Teisalt tean aga mitmeid kommunistiks hakanuid, et nad tegid seda nimme selleks, et organisatsioon ei venestuks ja et saaks kehtiva partei kaudu natukenegi oma joont ajada. Mille taasiseseisvumist olnuks meil tähistada kui kõik oleksid katlakytjateks hakanud või ookeani taha pagenud ?!

    Vasta
  • 23. hundikass analyytikule  |  august 19, 2007, 7:08 e.l.

    “Olete te tahtnud kunagi erineda, veidrad olla, mitte sulanduda. Ja mis sellest nüüdseks saanud on?”

    Kas nüüd tahtnud “erineda”…? Ei. Sellist eesmärki pole mul kunagi olnud. Periood (millele siin LEE asjalikult viitas) mil pidanuks vallanduma äärmine kriitilisus ja vastuhakk möödus mul adrenaliini andvate ettevõtmiste tulvas, millest ükski ei olnud ei ennasthävitav ega teisi mahategev. Lihtsalt oli meeletult palju energiat ja samas piisavalt fantaasiat, et ennast maruliselt rakendada.
    Pigem vast nii, et ma ei tee midagi selleks, et erineda. Ma teen seda, mis minu meelest on huvitav, mida tahan ja oskan teha. Minu jaoks on normaalne mitte mõelda vastandumisele või jälle – jätta protestimata selle vastu, mis mulle ei tundu õige või õiglane.
    Nii näiteks olen siiani veendunud, et inimene funkab normaalselt kaines olekus ja muutub joobes olles ebanormaalseks :))

    Vasta
  • 24. Vastanduda või mitte? « Ramloffi teine kodu  |  august 19, 2007, 7:18 e.l.

    […] või mitte? Filed under: Sotsiaalia, Mõtisklused — Ramloff @ 10:18 am Kati blogis on jälle jutuks normaalsuse teema, mis tekitas mõtteid, mida tahan pikemalt kirja panna kui […]

    Vasta
  • 25. analyytik  |  august 19, 2007, 11:21 e.l.

    to: 22. hundikass analyytikule | August 19, 2007 at 6:51 am

    Kõik õige!
    Aga point selles, et ma rääkisin niisugusest asjast nagu “massikäitumine konjunktuursetel kaalutlustel”. Massikäitumisest kui sellisest. See on pisut nigu eri asi. Või õigupoolest pisut selline rohkem üldistavam-abstraheerivam tasand. No ja niisugusel juhul need üksikfaktid, need ei kinnita ega lükka ümber.
    Kas läks liiga keeruliseks? 🙂

    “Mille taasiseseisvumist olnuks meil tähistada kui kõik oleksid katlakytjateks hakanud või ookeani taha pagenud ?!”

    Tead. Ma ei kiusaks siin õigupoolest nii pikalt … aga näe … no kui on kohe selline tore näide. No ikka täiesti KLASSIKA kohe. Vot seesama tsiteeritud lause, see on siis üks VÄGA TÜÜPILINE näide lausest, mida inimesed siin maal üksteisele korrutavad. Ja keegi ei mõtle, et kuidas sellega ikka tegelikult on/oli.

    Ärga hakake nüüd jälle mingit vastupunnimise strtateegiat rakendama. Ma ei sea kahtluse alla selle lause ÕIGSUST. Küsimus ei ole selles. Küsimus on nii öelda ‘stampmõtlemises’. See lause ja selle korrutamine üksteisele – see on tüüpiline stampmõtlemise näide. Mis õigupoolest ei ole üldse mõtlemine muidugi.

    Vasta
  • 26. gilbert  |  august 21, 2007, 12:16 p.l.

    nyyd jälle pisut teemast mööduv komment. aga. olen mina oma elu jooksul kohanud päris mitut särasilmset, keskmisest intelligentsemat ja enama lugemusega tytarlast, kes 17. aasta vanuses kõrgilt deklareerivad, et “olen nii hull, et mind kyll ykski mees/kaaslane/you-name-it välja ei kannata” ja nii edasi, ja nii edasi. nad on nii omapärased, revolutsiooilised, teistmoodi, ideaalidega ja tahtega maailma paremaks teha.
    ja siis neid uuesti 10 aasta pärast näinud.
    ja siis möelnud, et oh, miks te küll siis ei jäänud selliseks, nagu 17.aastaselt ideaal paistis. noh, et enamik ei jää. ja moodustabki seda keskmist halli massi, kes on oma 10 aastat vanad sloganid ammu unustanud.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

august 2007
E T K N R L P
« juuli   sept. »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

%d bloggers like this: