Koeratargad, palun koeraabi
august 22, 2007 at 8:18 e.l. 15 kommentaari
Kui siia peaks lugema sattuma keegi, kel koertega põhjalikke kogemusi, siis kas oskab ehk keegi mulle natuke nõu anda, palun?
Nimelt küsis Kuriloom öösel õue, aga kui me siis minema hakkasime, keeldus üle ukseläve trepikotta astumast. Ajas käpad vastu, niuksus, lasi end maadligi, nuhutas paaniliselt trepikoja põrandat, tiris kõrvad lidusse ja käitus üldse nagu oleks tal kabuhirm.
Ei saanudki muidu, kui pidime looma, kel samas ilmselgelt ka häda õiendada oli, trepist alla tassima. Õues aga käitus koer täiesti normaalselt. Tagasi tulles sai trepist krõbinal üles, ei mingit hirmu. Ja hommikul ei olnud ka trepikojaga probleemi.
Ma ei saa millestki aru, sest midagi sellist pole kunagi varem olnud. Alguses kahtlustasime, et äkki oli trepikojas mõni kole lõhn. Mõni võõras suur peni käinud või midagi.
Siis aga meenus mulle, et ust lahti lükates oli trepikoda kottpime. Suisa pimestavpime, sest minulgi lõi pimedusest hetkeks pildi eest.
Kas võib olla, et Kuriloom on hakanud pimedust pelgama? Auväärses eas, nagu ta on, pole ehk ta silmanägemine enam kõige parem ja see midagi-ei-näe-pime ehmatas ta nii ära, et tule põlema panemine ei aidanud?
Kui selline lugu nüüd kordub, küsin muidugi arstitädidelt ka, aga ehk on keegi sarnast kogenud ja oskab miskit tarka öelda.
Entry filed under: elu (pole vajagi osta).
15 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
otsija | august 22, 2007, 10:03 e.l.
Äkki oli väljas äikeseilm ja kuskilt kostis nats kauget müristamist? Noil puhkudel lähevad koerad hirmu täis.
2.
Kati | august 22, 2007, 10:09 e.l.
äikest ta kardab küll ja ma tean seda ka. aga polnd seda äikest tol hetkel kuskil.
pealegi, äikesehirmuga ta käitub teistmoodi, jookseb tagatuppa kappi ja punkt. nüüd ei olnud kapp teema.
3.
Metsapiiga | august 22, 2007, 10:11 e.l.
Koerad pimedust kui sellist karta ei tohiks… Pigem oli mängus mingi lõhna emotsioon. Samas on kogemus kaukaaslasega, kes pimeduse saabudes erilist agressiivsust hakkas ilmutama, valveinstinkt öisel ajal teatud isenditel kindlasti teravneb, sest paljud loomakesed lähevad alles siis liikvele-uued lõhnad jms. Ma ei tea kahjuks ta tõugu, jahikoertel on haistmine eriliselt tugev ja võimalik, et mingi “signaal” tema jaoks trepikotta kandus.
4.
Kati | august 22, 2007, 10:18 e.l.
tõuga on nii et “nõmme must” ehk krants mis krants. väga tõenäoliselt sisaldab lambakat ja aluskarva vaadates on arstid kunagi pakkunud ka tiigerbokserit. keda veel, ei tea.
lõhna trepikotta kandumist ma kahtlustasin ka. aint miks ta siis väljas ei kartnud, see lõhn pidanuks ju seal tugevam olema? või mine tea.
5.
Metsapiiga | august 22, 2007, 12:08 p.l.
Üks seik meenub veel. See pisut õudukas, kuulub sarja “uskuda või mitte”:)
Olime just ostnud oma praeguse elukoha ehk siis 19.saj lõpus ehitatud rehielamu, ent sisse polnud veel kolinud. Tegin remonti: pintseldasin ja vahetasin tapeete ja ühel õhtpoolikul jäin nii hiljapeale, et otsustasin ööbima jääda. Ei ühtegi hingelist peale minu ja mu emase kaukaaslase. Täielik vaikus. Ja äkki hakkas koer kurjakuulutavalt urisema, vahtides lähedalasuvasse toanurka. Polnud seal mitte midagi, mida minu silm oleks eristanud. Aga ta urises siiski ja suisa tegi hüppe selle nurga suunas. Mõne aja pärast rahunes ta maha ja minagi suutsin hoolimata kõhedusest uinuda. Rääkisin oma lugu kunagi hiljem ja keegi teadis rääkida, et loomad näevad ka inimsilmale varjatud maailmu… Eks ta ole.
6.
Kati | august 22, 2007, 12:18 p.l.
ega seal nurgas (põranda all ntx) ei võinud mõni rott või hiir olla?
või mingi häiriv vari?
meil kuriloom ntx ründab vahel edukalt tühje kilekotte, puunotte jms asju, mis talle eemalt elusad paistavad.
mitte et ma need muud maailmad välistaksin, aga mu nõiamooriloogika ütleb, et enne peaks kõik ratsionaalsed variandid läbi proovima.
7.
Metsapiiga | august 22, 2007, 5:58 p.l.
Rotid ja hiired enne põrandate korrastamist kõik läbielatud.. Hiirvaikselt nad just oma eksistentsist ei teavita, aga võimalik muidugi, et koer kuulis või haistis midagi rohkemat kui minu silm seletas.
Sama võis olla ju Kuriloomaga – ärevus, mis hiljem taandus. Jälgi teda. Igaks juhuks veel uurin, et kas marutaudisüstid on tehtud?
8.
Lee | august 22, 2007, 6:07 p.l.
Meie Lessa kardab ka pimedat…:)
Ja siis on veel see võimalus, et veidi enne teie koridoriminekut juhtus seal midagi, mille lõhn oli seal alles ja mis teda pelutas: läks mõni suur ja kuri koer sealt läbi või mõni inimene, kes temas hirmu tekitas vmt. No näiteks on naabrinaisel koerapüüdjast armuke, kes enne koridorist läbi läks, endal kinnipüütud loomade ahastuse lõhn sabas vmt.
9.
triangel | august 22, 2007, 7:46 p.l.
Minu krantz kardab ka pimedat. Või vähemalt tunneb end pimedas ebamugavalt. Talvel, kui rakette lastakse, ei taha ta õhtuti majauksest üldse kaugemale minna (ka siis, kui parajasti rakette ei lasta).
Arvan ka, et võis mõni lõhn olla, mis teda hirmutas. Meie seisame mõnikord koeraga viis minutit ukse juures, kuni ta ümbrust nuusutab ja kontrollib, et kõik ohutu oleks. Sel ajal on teda võimatu paigalt liigutada, nuustutab ära ja on valmis edasi liikuma.
10.
Vassilissa | august 22, 2007, 9:08 p.l.
minu elukaga oli kord üsna sarnane lugu. käin nimelt alati varahommikuti ajalehte ostmas putkast, mis jääb meie jalutustrajektoori lõpuotsa, niiet mugav ju. aga ühel päeval elukas lihtsalt keeldus putkale lähenemast. järgmisel päeval keeldus isegi putkani viivast teeotsast keerama. ja täpselt samuti, jalad vastu maad, kõrvad lidus ja silmaga näha et paanika. ja nii ehk nädalajagu. miks, ei tea ma siiani. ei osanud seostada ühtegi halba kogemust putkaga, teised koerad tulid ilusti putka juurde, mis välistas peletavad lõhnad vms. muidugi, elukas on varjupaigast ja ma ei tea, mis tema minevikus kõik võib olla, millised hirmud jne.
aga ühel hetkel (ka kanapallidega premeerides) saime sellest paanikast üle.
niiet soovitada oskan ainult kannatust – kas koorub põhjus välja, või saate sellest hirmust üle…
olge tublid.
11.
Kati | august 23, 2007, 8:19 e.l.
täh kõigile mõu andmast.
süstid on kõik kenasti tehtud, ussirohi antud, kaks kuud tagasi kompis arstitädi ta igalt poolt üle, vaatas kõrvu ja hambaid ja puha.
ja oli päevotsa normaalne koer, aint öösel, umbes samal ajal sama jama. kusjuures pärast oli jälle kõik ok.
ja kui ma eksperimendikorras õuest tulles kohe otsa ümber pöörasin, et vaadata, kas ikka koridor hirmutab, polnud hirmu ollagi. niisiis see hirmutas ainult ühel korral ja kümme mintsa hiljem mitte.
täiesti segane lugu.
kui see ka täna kordub, hakkan arstile helistama.
12.
hundikass | august 23, 2007, 8:57 e.l.
Kui tavaliselt pole trepikoda nii pimestavpilkaselt pime olnud, suiis tekkiski vanal loomaksel tunne, et ta on pimedaks jäänud.
Vaata, kuis on sis, kui paned repikoja tule põlema enne kui koer sinna astub.
Kui tr-kotta oli tekkinud midagi uut, enne seal olematut …
Võimalik ka, et, kui see oli ainus kord, tajus koer teravalt mingit ohtu (ka loomadel on vahel raskusi oma instinktide töötlemisega:) Koerad võivad nagu inimesed kogeda irreaalseid hirme.Eriti pärast äkk-ärkamist.
13.
hundikass | august 23, 2007, 9:08 e.l.
ah jaa. Kassid ei tohtivat pimedust karta. Koerad kardavad seda just samavõrd kui inimesed, st. kuidas keegi. Nad küll näevad pimedas paremini kui inime, aga samas näevad siis ka ROHKEM, nt igasuguseid varje, meile hoomamatut liikumist… Kui koeral on nohu, või midagi ninna sattunud, siis kardab ta üldse paljusid asju, sest põhiline infoallikas – haistmine – töötab tõrgetega. Vana koer on kui vana inime, esineb igasuguseid ootamatuid (tihti ajutisi) aistimis- ja tajuhäireid.
14.
Sakinah | august 23, 2007, 1:34 p.l.
Äkki nägi Kuriloom midagi hirmutavat unes? Meie koeraga vahel juhtus nii, et unes niuksus ja vehkis jalgadega ja kui siis äkki üles ärkas, siis oli natuke nö. segamini.
Pimedus võis muidugi ka hirmutada.
15.
Kylli | august 23, 2007, 6:19 p.l.
Minu kuts (ka vanake) ei taha ka viimastel aastatel kottpimedas trepist alla käia. Koerad ilmselt ei näe täielikus pimeduses ja ilmselt mu sell kartis seetõttu komistada ja kukkuda. Kui tal yhe käega kaelarihmast võtan, astun ise paremal diagonaalis ees ja ei kiirusta allaminekuga, siis nõustub ta meelsasti ise trepist alla tulema – ju on nii piisavalt turvaline.
Kui aga on tegu vana koeraga, siis tuleb muidugi eriti valvas olla ja iga uue nyansi tekkel pyyda välja nuputada, milles asi, sest paraku erinevad tervisehädad võivad enam kylastama hakata.
Mu kutsil näiteks on viimase paari aasta vältel aeg-ajalt esikäppades valud, ilmselt liigeste jama, mida vanaduses tihti juhtub. Ka see on meil väljendunud selles, et ta keeldub trepist käimast ja siis olen syles tarinud. Juhtunud on ka nii, et keset jooksmist järsku hakkab tohutu karjumine, järgmiseks viskab end siruli ja siis juba keeldub karku alla võtmast. Siis olen oodanud, silitanud, rahustanud ja sylle võtnud, kui suurem valuhoog möödas ning vedanud siis, kuhu vaja. Õnneks juhtub selliseid tõsisemaid valuhooge suht harva, enamus elust on valuvaba (veel).