Aitaks Nirtil kirjutada ehk koledad naised ja vana Lev
august 24, 2007 at 2:24 p.l. 9 kommentaari
Nirti kurtis eile, et ei tea, mida peaks Anna Kareninast kirjutama. Ma siis mõtlesin pool ööd, et mida mina kirjutaksin.
Minu suhe Tolstoiga on üldse selline kahetine. Ma loen (või pigem olen lugenud) tema raamatuid meelsasti ja käbedasti. Ja ma olen üsna nõus teise kirjaniku Milan Kunderaga, kes on (kui ma väga valesti ei mäleta) väitnud midagi sellist, et Tolstoi romaanid justkui kirjutavad end ise. Tõepoolest, need lood hargnevad kergelt ja nendega on huvitav.
Ainult et, vastukaaluks on minu meelest täiesti jäle ja jõle seesinane moraal, mida Tolstoi lahkelt jagada üritab. Nõretavkristlik patriarhaat tükis eriti jubedata naisekujudega.
Tolstoi suhtumine naistesse tundub igatahes olevat täiesti perversne. Pole ka imestada vist, tema enda untsu läinud abielu taustal.
Kõige säravamalt jubedad on naisetüübid “Ületõusmises.” Otsustage ise. Üks on küll väga ilus, aga põhimõtteliselt neitsi, teine on abielus ja truukene aga seevastu väga inetu ja kolmas, see enam-vähem inimesemoodi olend, on lits ja kurjategija. ‘
Või võtkem see kuis “Sõja ja rahu” Natašakene muutub abielludes lihtsalt viljakaks emaseks, kes enam klaveritki ei mängi. Oli ju nii kuidagi?
Nõnda siis on Tolstoi jaoks naine, iseäranis abielunaine, mitte inimene vaid lihtsalt emane asi. Sealjuures soovitavalt inetu või inetuks muutuv asi.
Ja nüüd siis Anna, kes on kirjutatud ju üsna lihast ja verest naisterahvaks ja kenakeseks. Aga selle liha ja vere ja ilus eest ta ka maksab. Enesetapuga, mis talle eneselegi mõttetu ja vale tundub.
Ja otse loomulikult ei jää vastukaaluks tulemata tubli patriarhaalse mehe triumf ehk see kuis Levin (väidetavalt suuresti Tolstoi enese alter ego) tähti vaadates vagalt elu mõtte avastab.
Lugeja peab ju neid kaht kõrvutades mõistma, kuivõrd on see tubli mees nüüd kõrgemal ühest tühisest, kergemeelsest, truudusetust ja hüsteerilisest moorist.
Ah, ja omaette rõve teema on Levinil ka Kittyga. Mäletate kuidas ta talle oma varasematest seksuaalkogemustest kõneleva päeviku lugeda annab? Nimetatagu seda nüüd aususeks pealegi, sisuliselt on see puhas sadism. Sest poleks olnud mingit võimalust, et toona Kitty sugune neiu sellisest asjast vapustust poleks saanud. Nagu poleks olnud ka võimalik, et Levini taolisel mehel oleks igasugu kogemused puudunud. Igasugune “hingelt ära rääkimine” oli seega ju jumalast mõttetu ja selle ainumas eesmärk saanuks olla haiget teha.
Ma ei tea, mida tänapäeval lastele koolis “Anna Kareninast” räägitakse. Meile õpetati, kuidas Tolstoi kujutab Anna vabadusjanu ja puha. Ja kuidas Anna on jube positiivne tegelane tema jaoks jne. No tuhka ta kujutab ja tuhka ta on, mõtlesin ma juba siis. Miks nõukogude kirjandusteadus, vähemalt kooliprogrammi piires, selle Anna vastukaalu ehk Levini ja tema ideed justkui ära unustas, on omaette teema. Küllap seepärast, et loo maik natuke nagu liiga religioosseks kiskus.
Igatahes, kui ma nüüd oleksin Nirti nahas ja saaksin end sel teemal välja elada, kirjutaksin ma küll, et Tolstoi oli kole pervo, naistevihkaja ja sadist ja elab neid omadusi välja kõigis oma tekstides, ka kõnealuses.
Vaat nõnda.
Aga ilmselt peaksin lisama, et ärgu võetagu mu nõu kuulda, kui ei soovita õpetajalt tappa saada (:
Entry filed under: mõte kiusab.
9 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
otsija | august 24, 2007, 2:57 p.l.
Nojaa, lugesin seda siin ja muhelesin. Vaene Pakslõvi… kui ta seda loeks!
Aga eks tegelikus elus ongi nii, et inimestel kõigil on oma head ja vead. Mõni on ilus nigu lill, aga kui suu lahti teeb, siis tahaks vaikselt ära hiilida. Mõni pole väljanägemiselt suuremasi, aga tal on see va sisemine ilu (mis olla ainult koledate inimeste lohutamiseks välja mõeldud). Mõni on emana super, aga abikaasana igav, mõni tark ja edukas, aga pereloomana täiesti väljakannatamatu jne jne.
Kui ma loeks Tolstoi (või kama kelle) romaanidest naistest, kes on ilusad, südamlikud, viisakad, targad, aatelised, head pereemad, ideaalsed abikaasad… no ma ei usuks, et selline naine on tegelikkuses ka olemas. Omad konksud, teravikud ja kiiksud on meil ikka kõigil küljes jumal paraku.
2.
Nirti | august 24, 2007, 6:37 p.l.
Kusjuures, taolisi mõtteid olen mina ka mõelnud. Ma ei pea Anna Kareninat halvaks raamatuks, oh ei, ma lugesin ta üsna ühe ropsuga läbi, kuid ma ei taha sel teemal esseed kirjutada.
Rääkisin just MSNis ühe tuttavaga sel teemal ja rääkisi, et Tolstoi oli ikka ka emo – kõik ta tegelased olid mingid õnnetu eraeluga ning muidu ebameeldivad inimesed. Ainult Levin koges katarsist oma Jumala ja Kittyga,
Huvitav, kas Kitty oli Tolstoi ideaalnaine – roosasse mähkunud blondiin, õrn ja süütu…? Ta oma naist arvestades oleks selline malbe neiuke tundunud küll õnnistusena.
Mida ma esseesse kokku kirjutan, ma ei tea, aga kui valmis saan, kopeerin mõne fragmendi oma ajaveebi.
Kui ma kirjutaks esseesse, et Tolstoi oli rõve pervert, siis mu õpetaja nüliks mu elusalt 😛
3.
Mari | august 24, 2007, 7:37 p.l.
Mina kirjutasin kunagi oma koolikirjandis Nataša kohta midagi sarnast. Õpetaja pani sinna suure küsimärgi ja seetõttu olen seda küsimärki enesega kaasas kandnud. Aja jooksul olen mõelnud selle suhte positiivseks-kujutlenud vaimusilmas neid kahte tegelaskuju, ja kuidas võiks nende kahe vahel olla selline suhe, mida mina hindan. Kas sellel ka tegeliku Tolstoiga midagi ühist on, pole teada. Peaks oma tänase olemisega raamatu üle lugema, siis teaks ütelda.
4.
Kati | august 25, 2007, 5:56 e.l.
Nirti,
miski inglisekeelne kirjanduskriitik, keda ma eile silmasin, väitis, et ideaalnaine oli Nataša. no siis, kui ta juba abielus ja kole ja mõttetu oli.
otsija,
seda küll, et elus on inimestel kiiksud. aga kui kõik kättesaadavad naised, peavad olema koledad, kõik ilusad absoluutselt kättesaamatud ja need, kes pole ei üht ega teist langenud hinged, siis mu meelest on küll nii, et mees paaniliselt kardab naisi ja üritab neid kuidagi elu eest mingitesse sobivatesse lahtritesse toppida nii, et tal endal veel mingi kontroll maailma üle säiliks.
5.
Ramloff | august 25, 2007, 10:10 e.l.
Jah, tekib mõte, et Tolstoi sai ilusate naiste käest nii palju valusaid õppetunde, et tahes-tahtmatult hakkas endale sisendama, et just inetud on need, keda tegelikult tahta tasuks.
Ilmselt lihtsalt halb karmat tal armastusasjades 🙂
6.
otsija | august 25, 2007, 7:14 p.l.
Paljudel meestel, neil unistajahingedel eriti, ongi sedasi, et kuni naist kätte saanud pole, ülistatakse ta imeliseks kaunitariks, vooruslikuks, ideaalseks, veatuks… Aga kui kätte saadakse, siis selgub, et tegu on täiesti tavalise inimesega ja imestatakse mõne aja pärast, mida ilusat temas küll oli.
See seletaks vist Tolstoi naisekujudki: kõik, kes kätte saadud on igavad ja ilutud ja ilusad vaid need, kelle poole õhatakse. 😛
7.
ahaa | august 25, 2007, 8:11 p.l.
selle peale on mul tunne, et ma lähen ja loen anna karenina uuesti läbi :)))
8.
Kati | august 26, 2007, 9:59 e.l.
otsija,
mu meelest Tolstoil on pigem see igavus ideaal. kes käes, see peabki igav olema. mulle kipub selline mulje jääma, et tegemist oli niisuguse punastava mehikesega, kes end naiste juures koguaeg halvasti tundis. ja siis oli vaja need, kellega lähemalt läbi käia sai, inetuks unistada, et mingi kontroll olukorra üle säiliks.
9.
otsija | august 28, 2007, 9:38 p.l.
Küllap see oli selle aja stereotüüp. Naise tee oligi saada õitsvast lillekesest vilja kandvaks puuks, kuid peale viljumist langetas ta lehed ja vajus unne.