Tõde või jõhkrus?
august 25, 2007 at 10:23 e.l. 32 kommentaari
Tiia küsib, kas mõne asja mitte rääkimine on valetamine. Mina küsiks seepeale, kas kõik asju on üldse vaja rääkida? Enamgi veel, kas kõike ikka tohib rääkida?
Kujutlege näiteks, et kandideerite kuhugi tööle ja olete, mitte esimene, vaid teine või kolmas valik, aga mingil põhjusel kukuvad need esimesed ära ja tööle võetakse ikkagi teid. Kuidas oleks, kui teile öeldaks: „Noh meil oli ikka palju paremaid kandidaate, kui teie.“ Valus eks? Ja mitte eriti motiveeriv.
Või, võttes veel ühe tööteema, kui olete kusagil mõnd aega töötanud ja saate inimestega hästi läbi ning tulete oma ülesannetega kenasti toime, ütleb keegi teile süüdimatult mingis sünnipäevalauas või nii, et me alguses vaatasime küll, et sa sihuke imelik. Või et me algul ei tahtnud sind, sest see, kes enne sinu tööd tegi, meeldis meile. Ega pole ka asi, mille välja ütlemine aitaks edaspidi häid suhteid hoida. Mis siis, et kinnitatakse, nüüd on kõik OK.
Või siis isiklikust elust. Ütleme, et ei teie elukaaslane on parasjagu natuke armunud kellessegi, kes ei ole teie. Ei midagi tõsist. Ikka juhtub ja iga armumine ei tähenda ju mingit suhtekriisi. Aga kuidas oleks, kui ta nüüd teile kuulutaks, kuidas ta ikkagi armunud on?
Või siis juhtub teie elukaaslane, ütleme suvalisel peol suvalise inimesega …khm … intiimselt aega veetma. Ka ei midagi tõsist, isegi mitte armumist. Aga kas sellest oleks ikka vaja ilmtingimata kodus rääkida?
Meile on õpetatud, et ausus on hea. Ongi. Aga ma ei ole kindel, et aus olemiseks on alati vaja kõigest valimatult plärada.
Kõigi eelnimetatud kaasuste puhul näiteks oleks minu meelest lambist ära rääkimine täiesti tarbetu, sest see a) ei muuda olnuT olematuks ja b) juhtunu ei oma vähimatki mõju edasisele elule. Küll aga võib röökima hakates teisele haiget teha ja suhted üldse sassi keerata.
Sestap ma mõtlengi, et võib olla on vahel kõige rääkimine mitte niivõrd ausus, kuivõrd aususe sildi taha peidetud jõhkrus? Vahest on mõnede asjade välja ütlemises paras annus tahet torgata ja ära panna?
Ma ei taha küll ka öelda, et midagi peaks elu eest varjama. Eriti kui otse küsitakse. Siis on igatahes mõistlik ka otsekohene vastus anda.
Ja muidugi on ütlemata jätmisel ka üks rusikareegel: kui ei räägi, siis ei räägi üldse. Kõige jubedam on ebamäärane vihjamine. Selle viimase ma kuulutaks üldse kõigis suhetes peaaegu kriminaalselt karistatavaks.
Pildil olev elektripirniga (?) daam on isand Jules Joseph Lefebvre`i arusaam tõest.
Entry filed under: mõte kiusab.
32 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
tiia | august 25, 2007, 12:41 p.l.
kirjutan kahe käega alla sellele mõtteuperpallile.
lisaksin veel isikliku elu kogemuste põhjal, et tõde võib teha valu, vaikimine rahu.
ja
vaikimine on mõnikord ka ellujäämise strateegia.
kahjuks niipidi võib ka olla.
2.
Nirti | august 25, 2007, 2:49 p.l.
Oot, ma jään nagu selle juurde hetkel, et kui elukaaslane mingil peol kedagi paneb, siis see on täiesti okei, peaasi, et teada ei saa…?
3.
otsija | august 25, 2007, 7:30 p.l.
Vahel võib vaikimine olla palju valusam kui tõe rääkimine.
Vahel vaikitakse sellepärast, et tahetakse teist säästa, mõistmata, et just seesama teise säästmine on kõige julmem teguviis.
See on koht, kus tuleb kuulata oma sisehäält. Ja ka siis võib eksida.
4.
Kylli | august 25, 2007, 8:56 p.l.
No kui tõtt hakatakse välja paiskama eesmärgiga teisele haiget teha, demob see ytleja enese väärastumust. Ma arvan, on hulgi tõerääkijaid, kes ei lähtu nii perverssetest motiividest.
Yldiselt mulle meeldib, kui mulle mind puudutavates asjades räägitakse tõtt, et ma saaksin ennast ja oma elu kujundada tõesele alusele tuginedes. Valedele tuginevalt oma sammude seadmist tajun enese elu raiskamisena. Ma pean inimese õiguseks teada tõtt teda puudutavas.
Ma ei kujuta ette, kui näiteks arst avastab, et mu koeral on vähk, aga ta vaikib selle mu säästmise eesmärgil maha.
Samas leian, et inimesel on täielik moraalne õigus teistele näkku lausvaletada enda ja teiste privaatsfääri kaitsmise eesmärgil. Õigemini, oma privaatsfääri kaitseks on õigus, teiste privaatsfääri kaitsmine on aga lausa kohustus.
5.
otsija | august 26, 2007, 12:12 e.l.
Ei pea ju valetama. Sel juhul oleks ausam küsimuste peale öelda: ma ei saa rääkida. Ja kogu moos.
6.
Kati | august 26, 2007, 6:12 e.l.
Nirti,
ma ei mõtle nüüd päris nii.
kindlasti ei ole minu jaoks OK, kui käiaksegi eesmärgipäraselt panemas. olgu siis pidevalt üht inimest (see oleks topeltsuhe, milliseid ma üldse ei talu) ega ka pidevalt kuskil peo peal kedagi lohistamas (see jälle oleks nõme tonskujaanlus).
ja ma ei mõtle ka, et ilmtingimata ei tohiks sellest teada saada.
ma mõtlen, et inimese elus juhtub igasugu asju vahel, tõesti poolkogemata. no ütleme, et suudled peol jüri (mari), pärast oma mitmendat kokteili, eksole. on siis ilmtinimata vaja tulla koju ja kuulutada uksel dramaatiliselt, et ma nüüd suudlesin mari (jüri)? mida see annab?
ma mõtleks ise küll, et nojah, suudlesid, aga miks sa seda mulle praegu nii hoolega räägid, hõõrud nina alla või?
samas, kui niisama, kuskil jutu sees selguks, et kui me..jne. nojah, no mis siis ikka.
otsija,
otsestele ja ausatele küsimustele peaks nii kui nii ausalt ja otse vastama. nende peale jama ajamine on ikka selgelt valetamine mu meelest.
7.
hundikass | august 26, 2007, 7:45 e.l.
sada sadakymmend tuhat % Katiga anumas !
8.
hundikass | august 26, 2007, 8:01 e.l.
Kylli
Vahet pole, kas see tõekuulutaja ( tõde on teiste inimeste eluseik vaid kuulutaja enda arvates) soovib head v halba. T u l e m u s (info mõju ) ei sõltu tegija motiividest.
Ma ei usu mitte mingil juhul, et halva info edastaja saaks ennast mingisugusegi õilsuse ilminguga õigustada. Negatiivsete tundmuste tekitaja tapab teistetervist. Üsna otseselt. Nii ka need meedikud, kes kangesti tahavad avaldada kogu kohutava tõe ja soovitavad kiiresti pärijad kokku kutsuda.
Ma tean, millised on selgi juhul vastuväited, aga need pole siiski piisavad argumendid . Sest iga fakti tõlgendamine on subjektiivne. Subjektil on 70-protsendiline tõenäosus eksida.
9.
hundikass | august 26, 2007, 8:01 e.l.
Kylli
Vahet pole, kas see tõekuulutaja ( tõde on teiste inimeste eluseik vaid kuulutaja enda arvates) soovib head v halba. T u l e m u s (info mõju ) ei sõltu tegija motiividest.
Ma ei usu mitte mingil juhul, et halva info edastaja saaks ennast mingisugusegi õilsuse ilminguga õigustada. Negatiivsete tundmuste tekitaja tapab teiste tervist. Üsna otseselt. Nii ka need meedikud, kes kangesti tahavad avaldada kogu kohutava tõe ja soovitavad kiiresti pärijad kokku kutsuda.
Ma tean, millised on selgi juhul vastuväited, aga need pole siiski piisavad argumendid . Sest iga fakti tõlgendamine on subjektiivne. Subjektil on 70-protsendiline tõenäosus eksida.
10.
hundikass | august 26, 2007, 8:03 e.l.
vabandan. topeltklikki ma ei teinud, ajan tehnika syyks 😉
11.
Kylli | august 26, 2007, 9:02 e.l.
5. otsija
“Ei pea ju valetama. Sel juhul oleks ausam küsimuste peale öelda: ma ei saa rääkida. Ja kogu moos.”
Kui on võimalik, et kysija sellisest vastusest oma kindlaid järeldusi ei tee, siis kindlasti. Alati see siiski võimalik pole ja siis eelistan eos valetamist garanteerimaks, kelle iganes siis, privaatsfääri kaitse.
12.
Kylli | august 26, 2007, 9:37 e.l.
8,9 hundikass
Jään teisele arvamusele.
Mulle on põhimõtteliselt tähtis, et inimesena oleks mul võimalus oma elu võimalikult teadlikult elada; langetada oma otsused, võtta oma seisukohad, sättida oma sammud, valida enese arengusuunad teadlikult, mingile infole tuginedes. Kui nyyd mind yritatakse kaitsta tõe eest (mis iganes põhjusel), on mult automaatselt võetud võimalus oma elu, suhtumisi, samme jne kujundada tõesele infole tuginevalt. Paratamatult baseerun siis valele, mis mu silmis muudab mu elu konkreetses osas farsiks.
Mul on vaja tõest alust. Muidugi teeb tõde tihti haiget ka, vahel vägagi, aga ma leian, et selle valuga pean ma siis kuidagi hakkama saama ja valule vaatamata, mul on tungiv vajadus saada tugineda tõesele infole – see annab mulle vabaduse ise otsustada oma elu, olemuse, arengute yle. Väärinfo jagaja võtaks yhtlasi mult mu õiguse ja vabaduse ise otsustada. Selliseks teise inimese ellu sekkumiseks aga, ma leian, inimesel õigust ei ole, sest mulle antud elu, on mulle antud kingitus ning vastutus oma elu eest lasub anyway minul.
Ka “kõrvalhypete” näidete puhul.
Kui minul või mu abikaasal miskit analoogset peaks juhtuma, siis pean õigeks, et oma abikaasat informeeritakse juhtunust võimalikult ausalt, kuna see puudutab otseselt ka teist abielupoolt. Ma suhtun kuidagi oma abikaasasse ja (oma) abiellu paljudel põhjustel, aga mu suhtumised on mõjutatud ka sellest, mis mu abikaasa oma olemuselt on, millised on tema suhtumised ja suhtumine (meie) abiellu jne. Samuti, ma käitun kuidagi mingitel põhjustel, ma otsustan midagi mingitel põhjustel, valin arengusuundi, teen konkreetseid tulevikuplaane mingitel põhjustel ja pole võimalik, et mu abikaasa oma elu ja olemusega ei mängi mu valikutes ega suhtumistes mitte vähimatki rolli. Kui aga mu pilt temast oma tegemistega on vale või tugevalt puudulik, ehitan ju automaatselt ennast ja oma elu valele, olematule infole.
Siiani olen kogenud, et eelistan alati põhimõtteliselt ykskõik kui karmi tõde, ykskõik kui ilusale valele. Ma tunnen, et tõe teadmine avardab mu vabadust, milleks leian enesel õiguse ja ka lausa kohustuse olevat, sest see loob võimaluse elada oma elu teadlikumalt ja mõttestatumalt. Tundub, ma tajun teravalt end puudutava tõe teadasaamisvajadust just seepärast, et olen inimene, teadlik ja syydiv olend, kes on vastutav ja kellele on antud palju vabadust ja valikuvõimalusi. Tõde kaitseb mu elu ja selle väärtust.
A see on vaid minu tunnetus ja eelistus…
Loomulikult saan aru, et inimesed on erinevad, erinevate vajaduste ja arusaamadega.
13.
Kati | august 26, 2007, 10:05 e.l.
Kylli,
pmst nõus. ainult et kogu võimalikku infot ei saa me nii kui nii kunagi. sestap ongio pigem see küsimus, et millise info edastamine on hädavajalik. kas ma näiteks peaksin teadma, mida mu abikaasa päevas minuti pealt teeb? milla sööb, millal kohvi keedab, millal koosolerkul on. vist mitte.
pigem on siin piiri küsimus. milline info on kui oluline?
14.
Kylli | august 26, 2007, 10:13 e.l.
13. Kati
Jah, nõus sellega.
Iga suvaline inf pole vajalik ja poleks ka võimalik selle omandamine, kasvõi juba ainuyksi piiratud aja tõttu.
15.
hundikass | august 26, 2007, 12:42 p.l.
Kylli
sa võid oma elu ja iseenda suhtes teha , arvata ja eelistada mida tahes.
Aga ma ei taha, absoluutselt ei taha, et sa hakkad mulle minu elu ja suhteid puudutavat infot jagama.
Kui nt mina teaksin, et sinu kaaslane käib kohtumas kellegi teisega, siis pole kaugeltki mitte minu asi otsustada, kas sina peaksid sellest teadlik olema , veelgi vähem on tõde see, et ma tean siis, miks nad kohtuivad või mida see kõik tähendab.
(ainult suvaline näide, ent illustreerib ka üldisemat)
16.
hundikass | august 26, 2007, 12:50 p.l.
miks ma olen nii kategooriline.
Ikka kogemustele tuginedes.
Nii minu kui ka paljude teiste inimeste elu on peapeale pööranud mõni tyhine infokild mõne koletu ‘heasoovliku’ inimese toodu ja tõlgendatuna.
Peale selle veel mõned surmaga lõppenud juhtumid, kus fataalne lõpp saabus liiga vara just inimeselt elujõu ja lootuse riisumise tõttu.
Ma ei räägi ilusatest valedest, kust sa seda võtad?
Ma räägin asjatust lõksutamisest ja kuritegelikust vastutustundetust teiste inimeste ‘silmade avamisest’. Privaatsuse hulka kuulub ka mu õigus olla ühest vteisest seigast teadmatuses.
17.
hundikass | august 26, 2007, 12:56 p.l.
miks ma olen nii kategooriline.
Ikka kogemustele tuginedes.
Nii minu kui ka paljude teiste inimeste elu on peapeale pööranud mõni tyhine infokild mõne koletu ‘heasoovliku’ inimese toodu ja tõlgendatuna.
Peale selle veel mõned surmaga lõppenud juhtumid, kus fataalne lõpp saabus liiga vara just inimeselt elujõu ja lootuse riisumise tõttu.
Ma ei räägi ilusatest valedest, kust sa seda võtad?
Ma räägin asjatust lõksutamisest ja kuritegelikust vastutustundetust teiste inimeste ‘silmade avamisest’. Privaatsuse hulka kuulub lõppude lõpuks ka mu õigus olla ühest v teisest seigast teadmatuses.
18.
Kylli | august 26, 2007, 1:20 p.l.
15. hundikass
Ma arvan ka, et mind teavitava otsuseni peaks siis jõudma mu kaaslane, mitte Sina, kui tegu on minu elu puudutavate kohtumistega. Võib vabalt olla, et ta vajab siis sissejuhatuseks sydame rindu võtmiseks aega, so imho normaalne.
Kui aga tegu on systemaatilise syydimatusega ja mu kaaslasel pole kavaski mind oma arengusuundadest teavitada, siis loodan kyll, et mõni mulle lähedasem inimene mu silmad avaks, kui ta juhtub informeeritum olema. Loomulikult loodan, et see lähedane informeerija ei ole siis olukorda nautiv pervert, vaid hooliv ja vastutustundlik inimene, kellele nii mina kui mu abikaasa korda läheme.
Õnneks ma ei tööta alal, kus tuleb pidevalt otsustada selle yle, kas ja kuivõrd teisi inimesi avastatud negatiivsetest juhtumitest teavitada. Kuigi, vist mitte arstidelegi pole delegeeritud vastavasisulist otsustuspädevust, vaid vist on neilegi ette kirjutatud näiteks kas, kuidas, mil määral patsienti informeerida näiteks ta karmist diagnoosist ja suht lootusetust perspektiivist!? Tundub, et vähemalt liigume sinna suunda, et austatakse patsiendi õigust olla informeeritud oma sandist seisust ja tulevikuperspektiivist, kuigi arst saab tihtilugu anda vaid uduumbes prognoosi mingi protsendilise tõenäosusega.
19.
otsija | august 26, 2007, 1:21 p.l.
Kylli, see on huvitav, et ühtlasi ise tõde teada tahtes, ükskõik, milline see ka ei oleks, oled valmis teisele valetama, arvates, et teed seda kellegi või millegi kaitseks.
Ka mina arvan, et tõde on alati parem kui vale. Ja kui tõtt rääkides võib kedagi kahjustada, siis on parem öelda: ma ei saa rääkida. See, millised järeldused teine sellest teeb, on juba iseasi. Ka tõest võidakse valesid järeldusi teha. Info moondub alati ühelt teisele liikudes, see on paratamatus.
20.
Kati | august 26, 2007, 1:38 p.l.
see patsiendi seisundist teavitamine on ka kahe otsaga asi.
mu meelest on iseenesest väga jube, kui inimene teab või aimab, et surm on ligi, aga ei saa seda teadmist ega kaasnevaid emotsioone mitte kellegagi jagada, sest kõik ütlevad, et mis sa nüüd ja öra jama jne.
ma mõtlen kui raske ja frustreeriv see võiks olla ja enesele küll ei tahaks sellist varjamise või ignoreerimise kogemust.
teisalt olen kuulnud mehest, kes ei teadnud, et tal on maovähk, vaid et peab vaid maohaavu ravima. ja korrutaski, et söön piimasuppi, võtan rohtu, saan terveks. lähedased, kes teadsid, mis temaga on, võitlesid iga kord pisaratega, kui seda kuulsid. öelda ei saanud midagi, sest oli sügav nõuka aeg ja arstid ei öelnud põhimõtteliselt midagi ega lubanud ka lähedastel suud paotada.
juhtus aga, et mehe vähk taandus ja ta elas veel üle kümne aasta. ilmselt just seepärast, et ta uskus nii väga oma paranemist ja pani kogu organismi jõuvaru haigusega võitlema.
muidugi, see lugu kuulub kategooriasse jumalaimed, mida tavaliselt ei juhtu. aga siiski.
ja kolmandast küljest võib mõni panna kogu jõu võitluseks mängu just siis, kui ta teab, et kõik on väga halvasti.
võta nüüd kinni.
21.
Kylli | august 26, 2007, 1:41 p.l.
16. hundikass
Eks minugi kategoorilisusel on põhjused.
On tõsi, et kurvastamised, rängad sõnumid jms mõjub negatiivselt ka me tervisele, haudagi võib viia ja viibki, kui asjaolud selliselt kokku langevad. Ma ei arva muidugi, et hinge vaakuv olek oleks sobiv moment inimese “valgustamiseks” kelle iganes poolt.
Järgnev ei ole mõeldud kellegi solvamiseks, vaid väljendab seda, kuidas ma ise end yhel ja teisel juhul tunneksin, juhul kui…
Ma ise pigem eelistan elada 30 aastat täisväärtuslikku, tõesele alusele tuginevat elu teadliku ja oma otsustustes vaba inimesena;
kui eksisteerida 70 aastat tõe eest kaitstuna, manipuleeritud marionetina, teadmatuses sellest mida ja miks ma teen, näivate, aga reaalselt olematute suhete maailmas kujuteldavate, kuid tegelikkuses olematute inimestega.
Lisaks, ma usun, et on vaid aja kysimus, kui inimene on sunnitud feissima tõde, juhtugu see siis siin- või sealpoolsuses, aga ma ise tahaks teada tõtt võimalikult vara, et võimalikult vähe oma elu tyhja raisata.
Loomulikult, see on vaid minu usk, mida keegi pole kohustatud jagama, kuid minu tõekspidamisi ja elamisviisi mõjutab mu usk paratamatult.
22.
Kylli | august 26, 2007, 2:03 p.l.
19. otsija
Võibolla pole ma taas kord suutnud end piisavalt mõistetavalt formuleerida, aga tegelikult pole selles midagi vastuolulist.
Privaatsuse kaitseks valetamine.
Mulle on mõned inimesed yhtteist isiklikku usaldanud ja palunud, et nende saladust hoiaksin. Kui nyyd mõni kõrvaline inimene tuleb lihtsalt uudistama teise inimese isikliku elu kohta ka minult, teades, et mul info usaldajaga lähedased suhted ja on lootust, et mul on teda huvitavat infot, mis aga tegelikult temasse ei puutu, siis olen valmis maha mängima korraliku spektaakli selleks, et mind usaldanud inimene võiks end turvaliselt tunda.
Näiteks, “naabritädi” uudishimutsevale kysimusele “kuule, kas tema oli see tydruk, kes ära vägistati?”, peale seda, kui ohver on mu rinna najal nutnud ja palunud, et ei iial, ei kellelegi… No ma ei hakka vastuseks keerutama stiilis “ma/me ei soovi sellest rääkida” või “pole Sinu asi”, sest naabritädi ysna ilmselt teeb sellest järelduse, et ilmselt siis vägistatigi see tydruk ära. Aga sellist lisakoormat see ohver nähtavasti ei vaja, tal ilmselt niigi parajasti raske endaga hakkama saada ja ma leian, et tal on õigus saada tuge, abi, aega, otsustada ise kellele, millal, kuidas ja palju ta enesega juhtunust räägib.
23.
otsija | august 26, 2007, 2:14 p.l.
Ma ütleks sellele naabritädile küll, et ma ei jaga teiste inimeste kohta informatsiooni. Mõelgu siis, mis tahes.
Ka siis, kui ta küsima ei tule, võib ta oletada, et küllap ikka nii on, nagu ta arvab ja seda kõigile lõksutama minna.
Minul on kogemus olemas, kus inimene usaldas mulle midagi tema jaoks väga olulist ja pärast tuli see ilmsiks inimese kaudu, kellega ma suht tihedalt suhtlesin. Loomulikult arvas too, kes mind usaldanud oli, et mina rääkisin. Tegelikkuses polnud tema ja ta saladused meil iialgi tolle väljarääkijaga jutuks tulnud ja mul polnud aimugi, kust tema inf pärines. Ja sellele vaatamata oli mul väga niru tunne, et kindlasti on too usaldanud inimene minu peale nüüd maruvihane ega taha minuga enam üldse rääkida, kuigi ma ise tean, et mina pole milleski süüdi.
Tabasin enda praegu mõttelt, et Kylli, Sul on ühtotsapidi õigus. Kui keegi oleks minult selle oma asju mulle rääkinud inimese kohta midagi küsinud, ma oleksin vastanud, et pole aimugi. Jajah, see oleks ka valetamine küll. Teise inimese privaatsuse kaitseks. Aga stoorit ma välja poleks mõelnud. 😀
24.
Kati | august 26, 2007, 2:24 p.l.
nojah, kui mult küstaks, ntx kas sellel mehel on AIDS, ma vist ütleks ka “ei ole” mitte, et ei tea.
aga muidu veel see teema, et komandad inimesed tulevad kellegi teise suhet “valgustama” ja “silmi avama”. vaat see on mu meelest üsna alatu küll, ses mõttes, et nemad eik tea, mis toimub kellegi teise vahel. nad vaid oletavad. ja teinekord väga puusse.
mulle, muide meenub, oma elust kõige absurdsem kogemus. ajast, kui me vanamehega äsja käima olime hakanud. siis üks nn vanamehe sõber, oli kangesti veendunud, et olevat suhe ühe kolmanda inimesega. esiteks oli see totaalne vale. teiseks, kui ka olnuks, mis see tema asi oli klaarida?
meie, st minu ja vanamehe vahel see küll miskit ei muutnud, aga see “rahvavalgustaja” ajab mulle siiani põlgusjudinad peale.
25.
Kylli | august 26, 2007, 2:29 p.l.
20. Kati
Ma olen kuulnud juhtumist (mitte Eestis toimunud), kus ei mäleta enam mis liigilisest vähjadiagnoosist teada saanud mees, kelle perspektiiviks arstid arvasid olevat max 1-2 aastat elada, otsustas saadud info alusel osta jaht ja minna abikaasaga ymber maailma reisile. Mitu aastat seilati koos ringi, puhati värskes õhus, kylastati erinevaid maid, veedeti yhiselt meeldivalt aega… (ma ei mäleta, kas mees ka mingeid rohtusid tarbis). Mitme aasta pärast koju naasnult oli mees vähjast tervenenud.
Mu meelest, isegi kui ei oleks tervenenud… Oma kaasaga spontaanse reisimise otsuse tegi ta seetõttu, et sai teada oma raskest diagnoosist ja arvestas võimalusega, et ilmselt enam pikka pidu pole.
Seepärast ma peangi õigeks lähtuda eeldusest, et inimesel on õigus teada (kuigi, teisalt on kyll õigus ka olla teadmatuses) tõtt teda puudutava osas, et vaid siis saab ta langetada teadlikult oma otsuseid, kuidas edasi toimida.
Kardetavasti on uudis enda või pereliikme surmahaigusest väga suur shokk, mida, võimalik, et kaua enesele eitatakse, ei suudeta uskuda, loodetakse mis iganes imet… aga kui see faas on suudetud mingi eduga läbida, saab inimene järelejäänud osa oma elust täita intensiivselt oma äranägemise järgi arvestades teatud paratamatute asjaoludega.
Ma ise seetõttu eelistaksin nii enda kui lähedaste puhul sedasorti uudistest teada saada asap, et kuniks on aega antud, võiks elada ikka täiega (mida iganes siis keegi täiega elamiseks peab).
26.
Kylli | august 26, 2007, 2:46 p.l.
23. otsija
“Ka siis, kui ta küsima ei tule, võib ta oletada, et küllap ikka nii on, nagu ta arvab ja seda kõigile lõksutama minna.”
Muidugi võib oletada ja lõksutada, aga ma ei soovi olla osaline protsessis, mis ta oletusi kinnitab ja lõksutamisi innustab.
Ma lähtun oma veendumusest, et inimesel on õigus privaatsfääri kaitsele ja katsun seda omalt poolt pakkuda vajadusel kasvõi valetades.
No ma olen valetanud sõltuvalt kysijast, põhiline, et teise privaatsus kaitstuks jääks. Täpne formulatsioon ja spektaakli mastaap sõltub kysijast. Ka vastus “pole halli aimu” tuleb usutavalt välja mängida.
27.
otsija | august 26, 2007, 5:55 p.l.
ga kas sed vastus “pole halli aimu” on valetamine või ei ole? Kui tegelikult ikkagi on halli aimu. Korrektne olles… just nagu oleks. Aga minu arust jälle nagu pole, sest tegelikult on see lihtsalt võimalus lõpetada teema, millest rääkida ei saa või ei taha.
28.
Kylli | august 26, 2007, 6:49 p.l.
27. otsija
Mu meelest on tegu selge valetamisega, vähemalt enamasti.
Erandiks ehk mõned yksikjuhtumid, näiteks:
– inimene on syyvinud oma mõtetesse või hajevil või mingil põhjusel tõesti ei saanud aru talle esitatud kysimuse sisust (võib tõesti juhtuda), mistõttu on loogiline, et ta reageering kysimusele ei pruukinud adekvaatne olla;
– inimesel on harjumus lõpetada soovimatu jututeema vormeliga “pole halli aimu”, huvitumata kuigivõrd, kas nende sõnade sisu selles kontekstis ka tegelikult adekvaatne on;
– võibolla veel mingi erandjuhtum…
Muidu aga, ka jokk-stiilis valetamine jääb mu silmis siiski valetamiseks. Ka taotluslik väärpildi loomine olukorrast on mu silmis valetamine, isegi kui otsest valeväidet pole tegelikult esitatud.
Kuigi ma pean valetamist (mis iganes vormis) yldiselt halvaks, pean ma seda teatud olukordades (mingi olulisema väärtuse kaitse) siiski õigustatuks.
29.
ahaa | august 27, 2007, 8:48 e.l.
ühtepidi on vale vale ja selleks tema jääb. teisipidi on vaja vahel mõelda, kumb rohkem HEAD teeb ja loob, kas vale või tõde.
jah, ma teatud mõttes olen tõerääkimise poolt. aga teatud mõttes jälle arvan, et tõekuulutamine võib teha palju rohkem halba kui vaikimine või isegi valetamine.
ma tean juhtumit, kus peres kasvas lapsendatud laps… ja muidugi leidus külas “heasoovija”, kes läks seda lapsele rääkima.
või kui keegi mulle midagi usaldab.. ja siis keegi teine seda minult küsima tuleb, siis ma loomulikult eitan seda. ei ole mitte ühelgi inimesel mingit “õigust” siis seda tõde teada. oleks ainult siis, kui asjaosaline ise talle seda räägiks. me üldse kujutame endale aeg-ajalt ette, et meil on mingit õigused teiste inimeste ja nende elude, sealh neist eludest teadasaamise kohta, mida meil tegelikult ei ole. teise inimese elu ja sisemaailm on nö pühakoda, kuhu ei marsita oma “õigusega” sisse siis, kui teine pole ise kutsunud.
alati on leidunud neid “õilsaid heasoovlikke tõekuulutajaid”; kelle elu sisuks on teiste elude arutamine ja ennast teiste eludesse segamine – ma siiski ei soosi neid ei oma mõtte ega ka teoga, s.t. ei anna toitu nende negatiivsusele.
ma tean ka juhtumit, kus “õilsad heasoovijad” läksid inimesele rääkima midagi väga halba tema tekkinud suhte teise poole minevikust. iseenesest… õige. s.t. tegelikult oli õige see, et inimene teada sai… ja ta sai oma otsuse teha tõe pinnalt, ka seda minevikku teades. samas… need õilishinged ei huvitunud pärast kordagi, kuidas see inimene selle teadasaadud tõega toime tuli, see oli tema jaoks siiski suur shokk. aga see ju muidugi neid heasoovijaid enam ei huvitanud, nende huvi oli vaid “tõde päevavalgele tuua”. samas veelkord – oli hea ja õige, et tõde teada saadi.
s.t. paljud asjad on kahe otsaga… ja kui me enda sees väga tugevalt siiski ei tea ega tunneta, kumb on õigem, kumb loob rohkem head… siis peaks me ilmselt oma suu koomal hoidma ja oma “õigustega” veidi tagasihoidlikumad olema.
30.
otsija | august 28, 2007, 8:30 p.l.
ahaa, siis olid lapsendatud lapse vanemad ühes olulises asjas lapse vastu eksinud: sellisel puhul on tõe varjamine raudselt valetamine. Ja heasoovija ei pruukinud teada, et lapse eest tõtt on varjatud.
Minu meelest kõige rohkem kahju teevad hoopis need inimesed, kes arvavad, et teavad tõde ja lähevad seda siis kuulutama, uskudes, et nad on heategijad ja suured tõearmastajad.
31.
otsija | august 28, 2007, 8:43 p.l.
Aga mu viimane lause läheb juba teemast liiga kõrvale, sest nende inimeste käitumine pole valetamine. St. kui inimene räägib enda arvates tõtt, mis tegelikult seda siiski pole, siis ei ole võimalik seda valetamiseks nimetada.
Aga kust läheb piir? Ma olen kohanud ka selliseid inimesi, kes valetavad nii veenvalt, et kui nad alguses teavadki, et see, mida nad räägivad, pole tõsi, siis ühel hetkel hakkavad nad ise ka uskuma, et see vale ongi tegelik tõde.
Huh, nüüd läheb mu mõtisklus küll kuskile sohu või metsa!
32.
Oudekki | august 29, 2007, 6:39 e.l.
Minu arvates on see, kas valetamine oli õigustatud, iga individuaalse korra õigustus… Universaalselt suudan sõnastada ainult “tõde ei ole alati ülim väärtus”. Aga samas ei ole minu jaoks midagi, mis olek “ülim väärtus”. Inimkonna säilimine võib-olla, sest ilma inimkonnata ei ole mingeid väärtusi. Aga see on ekstremaalne juhtum.