Kas sina oled ka läbi kukkunud?

august 27, 2007 at 9:01 e.l. 43 kommentaari

Sünnipäevaliste tutvustusringi tehes avastasime, et meie hulgas on kolm läbikukkunud teoloogi, kaks läbikukkunud kunstiajaloolast, mõned läbikukkunud õpetajad ja kedagi-midagi samas vaimus veel.  

“Läbikukkunud” ei tähenda ses kontekstis küll mitte paduluuserit, kes oma eluga hakkama ei saa, vaid et inimesed on nimetatud erialasid õppinud, kuid ei tööta neil, ega kavatsegi seda tegema hakata. 

Igatahes oli selliste läbikukkujate protsent seltskonnas märkimisväärselt suur. Ma ise ka üks neist. Käin sildi alla läbikukkunud kunstiajaloolane või täpsemalt kunstiteadlane. Kusjuures, ma ei kahetse, et õppisin, mida õppisin, kuid ei kahetse ka, et täna hoopis muud tööd teen. 

Läks lihtsalt nii, et sattusin oma elu esimesele ja erialasele tööle kollektiivi, mis oli jubedus kuubis. Intriigid, ärapanemised, võõrastamine, lauskontroll jne, jne, jne. Mul oli vaja põgeneda ja ruttu. Ja et ma kooliajal üht kui teist kirjutavat haltuurat olin teinud, siis ma lihtsalt hüppasin pea ees kirjutama hoopiski elektrist (põhivõrk, jaotusvõrk, voldid ja vatid ja põlevkivi ja hinnad, hinnad, hinnad).

Ja edasi on tulnud juba igasugu asju. Ja ma olen selgeks saanud, et armastan sõnu ja selgitamist, kuid veel rohkem inimesi. Mis omakorda on pannud mind praeguseks hoopiski organisatsioonikäitumist õppima.  

Küllap oleks selleni või millegi lähedaseni jõudnud ka kuidagi teisti. Lihtsamalt. Lühemalt. Või äkki veel pikema ringiga? Või mine tea.

Igatahes, ma jäin mõtlema, et kui paljudest meist on üldse saanud neiks, kelleks mingite plaanide järgi pidanuks? No mitte just lapsena unistatud lenduriks, baleriiniks või trammijuhiks, vaid just asjapulkadeks, kelleks me justkui õppinud oleme.  

Kas teie, kes te lugema juhtute, töötate õpitud erialal? Kui mitte, siis mitu korda on teie tööelu end jalgadelt pea peale keeranud? Kui palju karjäärimuutusi ja ümberõppimist on elus üldse võimalik? Ja kas põhjalikud muutused on pigem head või halvad? Või ei saa nii üldse küsida?

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab, sotsiaalne närv.

Vaarao unenägu Ärge elage, hakake muretsema

43 kommentaari Add your own

  • 1. andris  |  august 27, 2007, 10:19 e.l.

    Minust pidi saama elektriinsener. Aga ei saanud – kooli suutsin küll lõpetada, aga viimati töötasin enda eriala peal 2004a. Iru Elektrijaamas praktikal olles.

    Minu meelest on nii isegi parem – kui ei ole väga sügavat huvi kindlal erialal spetsialiseeruda, siis on vahel isegi parem, kui on haridus teisest valdkonnast, kui see millel töötad. Aitab probleemidele natuke teise nurga alt läheneda.

    Nagu üks mu õppejõud pidevalt märkis, siis paberitööstuses tegi revolutsiooni keegi metallimees, hakates paberi tootmiseks kasutama sarnast tehnoloogiat, mida pleki tootmiselgi (võin natuke eksida, ma täpselt ei mäleta kuidas see lugu käis)

    Vasta
  • 2. kukupai  |  august 27, 2007, 10:24 e.l.

    No mina töötan praegu oma teise kõrgharidusega omandatud erialal ja sinna ma jään. Aga kõik eelnevad kogemused on kasuks tulnud ja ilma nendeta ma kindlasti poleks praegusesse punkti jõudnud.
    Vahel on täielik kannapööre vajalik, et ikka iseendaks saaks jääda.
    Minu kunagine õppejõud Endel Parijõgi ütles ikka, et üle viie aasta samas kohas töötada on riskantne – tekib nn kivistumine.

    Vasta
  • 3. jospel  |  august 27, 2007, 10:55 e.l.

    njah. mina nähtavasti see õnnetu, kes tegelikult oluliselt midagi õppinud pole. keskkool, autoremondi lukksepa paberid, elektriku paberid (mõlemad töötades), kulturnik, vabakutseline kõrtsipillimees, vabakutseline tõlk, kaks aastat teoloogiat, igasuguseid kursusi… ja sellel kõigel olen ka töötanud. oma praegust tööd pole küll kuskil õppinud. hetkel töötan tehnokraadina. 🙂

    Vasta
  • 4. notsu  |  august 27, 2007, 12:13 p.l.

    Noh, mina vist töötan oma alal- filoloog, kes tõlgib, kuigi enamasti mitte seda keelt, milles ma diplomeerusin. Ja hämmastavalt palju minu kursakaaslasi (toonane eesti- ja sugri keele ja kirjanduse osakond, mis on tänaseks keeleks ja kirjanduseks pooldunud) on kah kuidagi oma erialal – kes õpetab, kes toimetab, kes tõlgib, mõni on kirjanik kah. Nii et öeldagu veel, et humanitaarharidus ära ei tasu.

    Vasta
  • 5. Kaja  |  august 27, 2007, 1:20 p.l.

    Mina olen läbikukkunud ajakirjanik. Õppisin seda, töötasin mõnda aega ja avastasin, et ei ole minus sisemist sundi olla demokraatia valvekoer ja maailma paremaks remontija. Inimeste lollus, ahnus jms teeb mulle tavaliselt nalja, mitte ei sunni kirvest haarama. Pealegi osutus, et mul on väga raske küsida inimestelt küsimusi stiilis “mis tunne on, kui su naine ja õde on seal merre kukkunud kopteris” või “kuhu sa panid 10 miljonit dollarit”. Mulle tõesti ei meeldi küsida inimestelt asju, millest tunnen, et ma ei tahaks, et neid minult küsitakse 🙂 Või kirjutada inimesest asju, millest tean, et ei tahaks, et nii minust kirjutataks…

    Vasta
  • 6. urmas  |  august 27, 2007, 2:30 p.l.

    Baka tegin PR’is, praeguse seisuga ei plaani sellele alale tööle minna, samas järgneva 10-20 aasta eest ei julge pead anda. Magister ja töö aga langevad kokku küll.

    Vasta
  • 7. Nirti  |  august 27, 2007, 2:31 p.l.

    Mina kuulun rubriiki “Perssekukkunud noori haritlasi”

    Vasta
  • 8. otsija  |  august 27, 2007, 3:16 p.l.

    Mul paraku pole selles teemas midagi rääkida, töötan õpitud erialal ja tahtmine oma elu just sellesse vakku suunata oli juba varakult. Vähemalt 12-aastaselt vist.

    Vasta
  • 9. Kirjatsura  |  august 27, 2007, 4:10 p.l.

    Mina olen läbikukkunud õpetaja. Aasta otsa pidasin koolis vastu, õpetasin lastele heliredeleid ja seda, kuidas kaunisti klaverit mängida ja siis lõpetasin. Ei iialgi ei kavatse seda enam teha. On parem mulle ja on parem lastele.
    Läbikukkunud marketingitegelane olen ma ka, sest seda olen ma õppinud, a sel alal mitte päevagi töötanud. Mis teha, ajakirjandus oli mu ammu neelanud, kui mingil imelikul sunnil turundust õppisin.

    Vasta
  • 10. Nele  |  august 27, 2007, 4:30 p.l.

    Ma olen läbikukkunud õpetaja, sest ma pole selleks kunagi saada tahtnud, aga õpetajakoolitus tuli nii pealekauba (koos filoloogi haridusega) ja kuskilt tuli mõte see amet ikkagi rahapuuduse sunnil ära proovida.
    Miks ma aga ütlesin, et ma läbikukkunud filoloog olen – sest minus puudub see patriotismi-idu ja ind keelt hoida ja kaitsta, ma olen alla andnud (või andmas), sest ma näen, et mu töö ei anna keele hoidmisele otseselt midagi ja ka õpetamise läbi mul eriti midagi muuta ei õnnestunud. Mulle ei meeldi oluliselt isegi eesti kirjandus.
    Aga ma loodan, et ma olen tulevane keeleteadlane, sest see on ainus asi, mis mind mu eriala juures (selle eriala, mille juurde ma jõudsin, kuna ma mujale sisse ei saanud) huvitab (tegelikult oleksin ma saada tahtnud kunstikuks, näitlejaks või nüüd juba fotograafiks).

    Ma olen pidevalt mõelnud selle üle, miks inimesed ei tee seda, mida nad tahavad, miks mina ei võta kätte ja ei tee seda, mida ma tegelikult tahan. Nõiaring on juba piisavalt suur, et sealt mitte enam välja saada. Tegelikult võiks ju. Aga kes siis neid võlgu riigile tagasi maksab, onju 😀

    Vasta
  • 11. Päikesejänku  |  august 27, 2007, 4:41 p.l.

    läbikukkunud filoloog ja inglise keele õpetaja

    Vasta
  • 12. notsu  |  august 27, 2007, 6:37 p.l.

    Tahaks küll teada, mis ajast peale patriotismipuudus filoloogias läbi kukutab.
    Konkreetsed keeled keelteks, aga lingvistikal ei ole kodumaad.

    Vasta
  • 13. Nele  |  august 27, 2007, 6:40 p.l.

    Paberitega tõupuhta eesti keele õpetaja justkui nagu kukutab. Pealegi, seal majas, kus ma töötan, peaks ivakenegi patriotismi omama vist.

    Vasta
  • 14. Kati  |  august 27, 2007, 6:47 p.l.

    no hea igatahes kuulda, et teisedki end siit ja sealt on läbi kukutanud 😉

    nele,
    miks peaks?

    Vasta
  • 15. Nele  |  august 27, 2007, 6:56 p.l.

    Ma ei tea. Tegelikult on mul tööl üks SUUR motivatsioonikriis ja ma ütlen selle peale, et mida iganes.
    A et noh, kui asjassepuutumatud kuulevad, et ma SEAL majas töötan, siis on kohe vastavad järeldused tehtud, et miks ME seal majas ikka nii ja naa otsustame.

    Vasta
  • 16. Kati  |  august 27, 2007, 6:59 p.l.

    nüüd läks juba põnevaks. mida te siis nõnda otsustate?

    Vasta
  • 17. Nele  |  august 27, 2007, 7:13 p.l.

    No vot. Sinna see koer maetud ongi. Mina olen üks mõttetu mutrike, kes ei saada keele heaolu nimel midagi korda. Mingit ME-d ei ole olemas.
    Mõnikord on mul tunne, et ma käin seal lihtsalt aega raiskamas. Viimasel ajal on mul kahtlaselt kogu aeg see tunne.

    Vasta
  • 18. notsu  |  august 27, 2007, 11:05 p.l.

    Õpetamise koha pealt: kui peda või TÜ õpetajakoolitus laseb välja nt rootsi keele õpetaja, siis ei pea see sellepärast Rootsi patrioot olema. Miks peaks siis eesti keele õpetaja endal suuremat patriotismikohustust lasuvat tundma. Piisab, kui sellest keelest rääkida meeldib.

    Vasta
  • 19. Vassilissa  |  august 28, 2007, 5:46 e.l.

    Läbi kukkunud turundusjuht.
    Tegelikult juba õppimise ajal sain aru, et ega ma iial sel alale tööle ei lähe (või noh, IIAL ei saa ma ju tegelikult veel öelda), aga lõpetasin kooli ära ikkagi.
    Ja pole turunduses päevagi töötanud ja ega pürgi ka sinna poole.

    Vasta
  • 20. jospel  |  august 28, 2007, 6:44 e.l.

    hmm. notsu, ma pole sinuga päriselt nõus. st, ma ei arva, et ta peaks olema Rootsi patrioot, küll aga rootsi keele. vähemalt juhul kui ta ongi tahtnud õpetajaks ja just nimelt selle keele õpetajaks saada. vastasel juhul on ta lihtsalt raisanud enda ja teiste aega, õppides asja, mille vastu tal mingit huvi pole. Nele mure on mulle kohati isegi arusaadav. nähtavasti ongi selle töö häda selles, et sa ei näe kohe mingeid tulemusi. ajakirjaniku kirjutised ilmuvad ajalehtedes, ajakirjades, itimees paneb letti töötava arvuti, kunstniku pilt on nähtav, skulptuur käegakatsutav, autojuht vaatab odomeetrilt läbitud kilomeetreid, turundaja korraldab kampaaniaid ja üritusi, millega kaasneb nähtav reklaam, palju toredaid inimesi ja natuke nutsu rahakoti tagumises nurgas. Selle töö juures, mida Nele teeb, on aga tõesti patriotismi vaja. Enda pisikese mätta otsast vaadates… ei, ma ei suudaks sellist tööd teha. See oleks minujaoks liiga rutiinne, igav, ja mitte midagi pakkuv. Nii et tegelikult, Nele, oled sa tubli.
    Ja lisaks, alati on ju tegelikult võimalus ka midagi muud kõrvalt teha, midagi sellist mis meeldib ja midagi ka endale pakub.

    Vasta
  • 21. Tatsutahime  |  august 28, 2007, 8:44 e.l.

    Mina alles õpin muidugi, nii et veel ei ole läbi kukkuda saanud. Aga samas – ma ei ole kunagi midagi õppinud selle pärast, et omandada eriala ja siis seal töötama hakata, pigem ma olen omandanud teadmisi ja mõtlemisviise, mis mulle tunduvad vajalikud. Ning ma ei oska ühelegi õpitud valdkondadest osutada ja ütelda, et ma oma praeguses tegevuses seda ei kasuta/ei vaja. Eks ma mõtlejaks-analüütikuks ennast olen püüdnud kujundada ning sellesse valdkonda kõik minu töised tegevused ka jäävad. Jajah, fotograafia ka.

    Minu arvates ümberõppimist ei ole olemas. On juurdeõppimine. Sa ei saa oma endist “mina” ju lihtsalt ära kustutada. Sina oled ikka sina ja õpitud turundus leiab praktilist kasutust kusiganes.

    Vasta
  • 22. Kati  |  august 28, 2007, 8:48 e.l.

    mmm, see juurdeõppimise mõte mulle meeldib.

    Vasta
  • 23. abele  |  august 28, 2007, 9:52 e.l.

    juurdeõppimisega meenub üks juhtimisteoorias õpitud fakt interdissiplinaarsuse kasulikkuse kohta. midagi sellist, et mitu eriala omandanud inimene on efektiivsem kui kahe erineva eriala omandanud inimese koostöö. ühes peas ühinevad erineva valdkonna teadmised kuidagi vahetumalt ja täiendavad üksteist.

    see on ka üks tee selgitada, miks ma ei pea end muusikateaduses läbikukkunuks, kuigi kasutan neid teadmisi nii nagu mulle sobib. ja tegelikult omandan juba uut, huvitavat, mitmekülgset ja kasulikku haridust.

    Vasta
  • 24. notsu  |  august 28, 2007, 10:09 e.l.

    Interdistsiplinaarsusest: ühe teooria kohaselt on üks neoliitilise tehnoloogiaplahvatuse põhjusi mõtlemises, millest tekkisid hübriidolendeid kujutavad koopamaalingud (inimesi looma peaga ja vastupidi) – et kui hakati inimestest ja muust loodusest läbisegi mõtlema, toimus ka tehnika arengus hüpe.
    Ka mina arvan, et õppima peab lõbu pärast, seda paremini külge jääb. Ja iial ei tea, mida tarvis võib minna.

    Aga mis patriotismi puudutab, siis ei tahaks mina seda mõistet nii laiaks venitada. Kuidagi imelik on mõelda keemia ja matemaatika patriootidest, eks ole.

    Vasta
  • 25. jospel  |  august 28, 2007, 10:11 e.l.

    ok, notsu, räägime selle juures siis fanatismist äkki? meenutades, kust on tulnud sõna ‘fänn’ 🙂

    Vasta
  • 26. gilbert  |  august 28, 2007, 10:39 e.l.

    mina olen eks-pianist. kui k6rgem kool sai läbi, sai ootamatult selgeks, et ega neid pianiste siia nyyd nii väga palju vaja polegi. eriti, kui teisi 6petada ei meeldi. no ja nii ma siis läksingi neid korraldama, kelleni see arusaamine loodatavasti kunagi ei jõua:)

    Vasta
  • 27. notsu  |  august 28, 2007, 12:19 p.l.

    Nojah, fanatism, või vaimustus või mis iganes. Patriotism seostub minu jaoks liiga palju lojaalsusega, aga vaimustus mingist keelest või teadusdistsipliinist tuleb subjektiivsest meeldimisest ja mingit truudusvannet ei nõua.

    Vasta
  • 28. notsu  |  august 28, 2007, 12:27 p.l.

    oma eelmise kommentaariga seoses – Nele, mingi põhjus pidi ju filoloogai õppimiseks olema? ma loodan, et vähemalt õppida oli lõbus?

    Vasta
  • 29. Nele  |  august 28, 2007, 12:59 p.l.

    Põhjus üks: ma läksin ülikooli, sest ema tahtis.
    Põhjus kaks: ma ei saanud inglise filli sisse, kuhu ma tahtsin.
    Põhjus kolm: ma läksin eesti filli, sest sinna sai sisse.
    Põhjus neli: mul ei ole reaalainete jaoks pead, sellepärast olen ma nüüd vaene humanitaar.
    Põhjus viis: 5 aastat ülikoolis õppimist oli lihtne ja pigem tüütu, kui lõbus.
    Põhjus kuus: ma ei tea siiani, mida ma ise oleksin teinud, kui ema poleks peale käinud (no jumal küll, tütar pidi ju ometigi ülikooli minema!).
    Põhjus seitse: ilmselt oleksin midagi kasulikku ja konkreetset õppinud. Mõne ameti. Täna ma mõtlen, et võiks trollijuhiks õppida.
    Saaks 2 korda rohkem raha, kui ma praegu oma terendava MA kraadiga saan.

    Vasta
  • 30. notsu  |  august 28, 2007, 1:04 p.l.

    Njah, vanemate või ükskõik kelle surve võib muidugi paras nuhtlus olla ja aega raisata, kui inimesel ei lasta teha, mis ta tegelikult tahaks. Siis on frustratsioon muidugi mõistetav.

    Vasta
  • 31. Oudekki  |  august 28, 2007, 1:51 p.l.

    Nele, miks sa tahad trollijuht olla?

    Vasta
  • 32. jospel  |  august 28, 2007, 2:16 p.l.

    Nele sõidab parasjagu trolliga, ma vastan tema eest 🙂

    1. troll on hea suur liiklusvahend
    2. palju toredaid inimesi
    3. kõva 2 korda suurem palk kui praegune

    pakun, et ainult kolmas punkt on arvestatav 🙂 ja kui ta järele mõtleb, siis varsti enam ei taha.

    aga kui nüüd tõsiselt rääkida… enamus poisse on tahtnud saada lenduriteks, autojuhtideks või miilitsateks(!), vahel ka traktoristiks, loomataltsutajaks jne. enamus tüdrukuid aga juuksuriteks, müüjateks (Sirje, siin sulle väljakutse :P), mannekeenideks (tänapäeval nimetatakse neid vist modellideks), näitlejateks ja jälle nii edasi. muidugi, eks aegade denedes on ka need soovid muutunud, ma räägin sellest ajast, kui mina hakkasin kooli minema (ja see oli ammu). nüüdseks on kindlasti soovid teisemad. kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. küsimus on pigem, kui paljudest on ka saanud see, kelleks ta saada on soovinud? ok, endast ma ei räägi, oma nö salasoovi olen ma täide viia suutnud. ja praegu teen ma kindlasti tööd, millele ma kunagi aastaid tagasi isegi ei mõelnud, aga ma ei saa enanst ka mingilt kohalt läbikukkunuks nimetada. aga miks pole nad siis nendel ametitel, millest nad väiksena unistasid? kas just seesama vanematepoolne terror polegi see, mis paneb ühe noore inimese mõttemaailma väga paika? ok, kõik pole ühekanguse iseloomuga. aga: kui vanemad ei käiks pinda teemal ‘see on hea ja auväärne amet, sellega teenib palju’ jne jne jne, kui palju rohkem oleks meil siis häid muusikuid, lauljaid, näitlejaid, kirjanikke, kunstnikke, lendureid, autojuhte… 🙂

    Vasta
  • 33. Kati  |  august 28, 2007, 2:56 p.l.

    minu poole tegid pigem vanemate sõbrad nägusid, et miks ma nagu justkui peretradistiooni järgides mingit reaalainet ei õpi. vanemad ise pole selliseid nägusid iial teinud.

    ma ise küll vahel mõtlen, et kui, siis füüsikat oleks võinud…
    aga ega ole ka hullu. nii palju kui see mind hetkel huvitab, saab ülikoolidiplomita ka aru.

    Vasta
  • 34. notsu  |  august 28, 2007, 4:15 p.l.

    Viieaastaselt tahtsin ma saada filosoofiks, neljateistaastaselt kunstnikuks, aga eelviimases keskaklassis oli mul selge pilt, et tahan ungari keelt õppida, saagu minust siis kes saab. Ja imekombel on sellega vahel harva isegi tööd.

    Vasta
  • 35. Nele  |  august 28, 2007, 5:56 p.l.

    Vot just seesama põhjus, mis mind marru ajab, et neile makstakse 2 korda rohkem, kui mulle, kes ma 8ndat aastat ülikooli uksi kulutan (nominaalajaga kusjuures) … Aga jah. Ma teen MA ära ja siis vaatan, kuhu poole ma uttu saan tõmmata (võib-olla … ja enne ma lihtsalt ei saa, sest leping seob mind selle “majaga”).
    Aga magistrantuuri läksin ma küll puhta omast huvist. See on juba täitsa tore areng, kui järele mõelda.

    Vasta
  • 36. Kati  |  august 28, 2007, 6:31 p.l.

    ma ei tea, kas see nüüd lohutab sind, aga trollijuhtidele makstakse tegelikult ikka sitaks vähe ja töö on ka sitaks pingeline. mu sugulane on üritanud seda leiba süüa, tervis pidas vastu paar kuud.

    Vasta
  • 37. Nele  |  august 28, 2007, 7:08 p.l.

    Mu isa on bussijuht, ma tean, et see lihtne töö ei ole.

    Vasta
  • 38. Nirti  |  august 29, 2007, 9:36 p.l.

    Ma tahtsin lapsena bussijuhiks saada… *nostalgiahoog*

    Vasta
  • 39. gilbert  |  august 30, 2007, 8:39 e.l.

    aga mina tahaksin praegu väga mingit sellist tegemist, mis kuidagi loomakaitse või loomaaia vabatahtlikuna (kas neid üldsegi on olemas) vms mind rakendaks
    internet on küll käepärast, aga otsida kuidagi ei oska.
    kas keegi juhtub sellest ehk miskit rohkem teadma?

    Vasta
  • 40. Kati  |  august 30, 2007, 9:33 e.l.

    loomakaitse osas võin uurida.
    kui targaks saan, kirjutan.

    Vasta
  • 41. Nele  |  august 30, 2007, 9:45 e.l.

    Loomakaitses sa ei saa peale kasside-koerte järelt koristamise midagi eriti ära teha, proovitud. Kui sa just üliaktivisti ei ole.
    Kui huvi on, siis mul on nii seltsis kui kassiabis tutvusi.

    Vasta
  • 42. Nele  |  august 30, 2007, 9:45 e.l.

    *aktivist 😀

    Vasta
  • 43. jospel  |  august 30, 2007, 9:53 e.l.

    gilbert, varjupaigad ootavad pidevalt abilisi, sellest saab asi alguse 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

august 2007
E T K N R L P
« juuli   sept. »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

%d bloggers like this: