Ärge elage, hakake muretsema

august 28, 2007 at 9:20 e.l. 19 kommentaari

Raha peab muretsema. Lapsi peab muretsema. Tööd peab muretsema. Takkaotsa, kui muresid ei ole, peab muresid muretsema! 

Nõnna kirjutab Märt Saar tunnistades, et tema on üks kõva muretseja. 

Oooo jaaaaa! See kõik tuleb nii tuttav ette. Ka mina olen olnud muretsemisgeenius.

Ma muretsesin, kuidas minul tööl läheb. Ja kuidas vanamehel tööl läheb. Mida naabrid arvavad või vanemad või kolleegid või see mutt liinibussis. Ja kas ma saan ikka selle ja tollega hakkama ja mis siis, kui ei saa (ei, see ei lugenud, et ma teadsin end kõnealust asja oskavat). Jne, jne, jne.   

Muretsemiseks oli ikka põhjust. Jõudis üks mure lõppeda, ajas teine teda taga. Iga päev. Õhtuks oli selg krambis, pea ja lihased röökisid valust, und ei tulnud. Keskendumisvõime hakkas muretsemise alla sootuks ära kaduma ja minu “kallis”  ärevushäire sai aina uut toitu.  

Kui ma kõiki oma suurepäraseid muresid psühholoogile kirjeldasin, soovitas tema, et heakene küll, kui just peab muretsema, siis võta endale selleks päevas kindel aeg. No ütleme poole ühest kella üheni. Istu maha ja muretse kohe kõik mured ära. 

Ma siis proovisin (nii kui nii olin sel hetkel nõus proovima mida iganes, et kuidagi ellu jääda). Aga midagi ei tulnud välja. Sest niipea kui kõik oma hirmsad mured ühekorraga ja teadlikult ette võtsin, katsudes neile pool tundi keskenduda hakkas asjalugu mind pööraselt lõbustama. Mureseansist sai täiesti lõõgastav ja vabastav naeruseanss.  

Tänaseks ütlevad inimesed mu ümber, et ma olla selline elurõõmus pohhuist, kes ilmselt üldse millegi pärast ei muretse. Päris tõsi see muidugi ei ole, aga selline murekott ma ka enam pole nagu vanasti.  

Nii siis, loo moraal, hakake muretsema. Suurejooneliselt. Põhjalikult. Ja teil võib kergem hakata. * (: 

 _______ 

* Tõe huvides pean siiski mainima, et seesinane psühholoog tunnistas, päris sellist efekti ta ei plaaninud. Ta tahtnud tõepoolest lihtsalt minu muretsemisele kuidagi ajaliselt piiri panna, et see kogu elu ei hõlmaks. Järelikult, moraal nr 2, vahel kukuvad asjad välja palju paremini, kui kavandatud.  

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab.

Kas sina oled ka läbi kukkunud? Raamatutest ja libudest

19 kommentaari Add your own

  • 1. jospel  |  august 28, 2007, 9:44 e.l.

    väga hea 🙂 see oli just see, mida mul vaja. muide, olen ka ise seda metoodikat kasutanud, ja reaktsioon võib tõesti ootamatu olla 🙂
    arvestades, et see aasta (loe: viimased 12 kuud) ei ole kohe mitte minu aasta olnud ning jamasid rohkem kui eelnenud eluaastate teadliku osa jooksul kokku, siis oleks ma nähtavasti väga katki praeguseks, poleks sedasama ‘tahtmatut naeruteraapiat’ tekkinud. nii et seekord Sinuga 100 25 5 protsenti nõus: muretsemisest ON abi 🙂

    Vasta
  • 2. Kati  |  august 28, 2007, 9:49 e.l.

    ma kahtlustan, et nõks on selles, et kuni mured tiksuvad kuskil ajusopis poolteadvustamatult, on nad kõik väga koledad. kui nad aga päevavalgele tirida, muutuvad pooled neist jaburaks.

    Vasta
  • 3. Metsapiiga  |  august 28, 2007, 9:53 e.l.

    Väga hea mõte:) Lükkan oma muretsemise pooltunni siis hommikusele ajale – saab platsi puhtaks.

    Vasta
  • 4. jospel  |  august 28, 2007, 10:07 e.l.

    Kati, ma pole selles väga kindel. ainsad asjad, mille pärast ma üleüldse muretsema vaevun, pole eriti jaburad. võimalik, et ma lihtsalt muretsen valede asjade pärast. koomiliseks teeb asja minujaoks aga see, kui ma näen, kui uppunud ma sellesse olen, ning teadmine, et ühe ropsuga nagunii välja ei saa, et no mida kuradit ma siis ikka muretsen, see ei vii enam kuhugi. päev by päev ja valjult irvitades 🙂 kõigi ja kõige üle.

    Vasta
  • 5. Nele  |  august 28, 2007, 10:19 e.l.

    Muretsemisest pole sittagi kasu, parem lasta pohhuismil üle pea kokku lüüa.

    Vasta
  • 6. Kati  |  august 28, 2007, 10:24 e.l.

    jospel,
    seda kindlasti, et mõned murd on päriselt väga suured.
    ja eks nendegi vatsu aitab naermine.

    aga enda murede topist olen küll leidnud asju, mille pärast ei ole ju üldse vaja muretseda. aga see on alles siis välja tulnud, kui olen murest teadlikult mõtlema hakanud.

    Vasta
  • 7. kukupai  |  august 28, 2007, 10:34 e.l.

    Huvitav lahendus Sul. Ilmselt sai psühholoogki veidi targemaks. Aga naeruteraapia kui selline on ju täitsa olemas. Tasub proovimist.

    Vasta
  • 8. jospel  |  august 28, 2007, 10:42 e.l.

    njaa… kui ma lisaks sellele, et ma niigi pidevalt, suu kõrvade juurest must, ringi käin, ka kuskil vastavasisulise teraapiaga tegelema hakkaks, oleks ma vist konkreetselt rohelise aiaga asutuse püsikunde 🙂

    Vasta
  • 9. Wild  |  august 28, 2007, 11:21 e.l.

    Kuni muretsen, elan… või on see vastupidi.
    Paradoks selles, et muretsedes mahub ühte ajaühikusse nii palju paska (sry), et päev tundub lõputu ja mahuliselt tuleb elada hulga rohkem, kui “elades”.

    Vasta
  • 10. Kati  |  august 28, 2007, 2:40 p.l.

    no selle pärast peabki kontsentreeritult muretsema. jääb eluks rohkem aega. 🙂

    Vasta
  • 11. Olev  |  august 28, 2007, 3:15 p.l.

    Eestis anti juba 15 aastat tagasi välja tõlge Dale Carnegie «Ärge muretsege, hakake elama!»

    Vasta
  • 12. Kati  |  august 28, 2007, 3:26 p.l.

    nojah, eks ma seda pealkirja nagu tiba parafraseerisingi 🙂

    Vasta
  • 13. otsija  |  august 28, 2007, 4:34 p.l.

    Ma vist eriti suur muretseja ei ole, pigem on mulle ette heidetud, et kuidas ma saan nii muretu olla. Nende supermuretsejate poolt loomulikult. Et miks mind ei huvita, mida naabrid minust mõtlevad (ega minu muretsemine nende mõtteid ei muudaks, onju) või miks ma ei tunne üldse muret, milliseks mu lapsed kasvavad (minu teada lapsed kasvavad su eeskujust, mitte su muretsemisest) või kuidas ma saan nii muretu olla, kui vanatädi on haiglas (ega minu muretsemine teda tervemaks ei tee, eks) jne jne.
    Teatud asjad panevad mind teinekord siiski hullult muretsema. Kui keegi on teatamata kaotsis näiteks. Või kui ma ei tea, mis seisus on mu õnnetuses viga saanud sugulane. Või kui talv kipub peale tulema, aga remont muudkui venib ja venib. Või kui raha saab otsa, aga arved on maksmata.
    Kusjuures ma saan ju aru küll, et muretsemine ei muuda mitte midagi paremaks, tegutseda on vaja – otsida kadunud inimest, helistada ja küsida infi tolle sugulase kohta, palgata töömehed remondiks appi, laenata sõpradelt vajalik summa jne jne. Muretsemisest hakkab ainult endal paha. Aga vahel kohe ei oska teistmoodi. Lööb silmaklapid ette ja ühtegi lahendust ei paista. Või siis tean, et minust ei sõltu midagi, ma ei saagi midagi teha (kui tegemist on teise inimese probleemiga näiteks), seega minu osaks ongi ainult muretseda. Vat sel viimasel puhul on küll aegajalt tunne, nagu oleks kott tsementi kogu aeg seljas. Ja lahti lasta sellest murest ei oska, sest kui enda murede lahendamine on minu kätes, siis teise inimese mured ei ole minu kätes, st. lahendaks, aga ei saa. Ja sel puhul võin ma endale sada korda öelda, et minu muretsemine on mõttetu enesekulutamine. Ja muretsen ikka!

    Vasta
  • 14. Erlessa  |  august 28, 2007, 7:58 p.l.

    Asjakohane tsitaat Kender raamatust “Check out”.

    Aga see rahvas, need, keda inimesteks nimetatakse, muretsevad endale kogu aeg asju. Muretsevad auto, muretsevad korteri, muretsevad lapsed. Kujutage ette: m u r e t s e v a d lapse. Proovigu vahel endale mõni laps r õ õ m u t s e d a! Aga ei. Nende inimeste lemmiksöök on kook, mis on tehtud m u r etaignast. Ja nimi võiks neil olla mitte inimesed, vaid ininesed. Inisegu siis ja muretsegu.

    Vasta
  • 15. otsija  |  august 28, 2007, 8:25 p.l.

    Ja vahel nad söövad m u r e leid…
    Aga kui muretsemisega nii palju saab, siis ehk tasuks hoopis rohkem muretseda.
    Kõige kergem endale haigusi muretseda. St. tasub vaid natuke muretseda ja voila!

    Vasta
  • 16. Ivar Sild  |  august 29, 2007, 3:11 e.l.

    Minul õnnestus liigsest muretsemisest vabaneda süveneva puberteediga vabaneda. Eelkõige just mina vs teiste arvamus laadsed mured muutusid olematuks. Aga see psühholoogi soovitus tundus tuttav, kuna üle kümne aasta tagasi anti sarnane nõuanne mu emale. Tema puhul jäi seesinane nõuanne liiga hiljaks, muretsemine ja närvid olid koostöös jõudnud juba lõpu algusesse. Vähemalt hea tõdeda, et veel enam-vähem terve muretseja seesinane nõuanne võib terveks ravida.

    Vasta
  • 17. juurak  |  august 30, 2007, 1:08 p.l.

    aga mina olen väga edukas jaanalinnupoliitika ajaja. kui on mure või vaev, siis ma lihtsalt ei tee välja. ootan. et äkki läheb ära, kui välja ei tee. enamike murede puhul töötab.
    😀

    Vasta
  • 18. Nele  |  august 30, 2007, 1:15 p.l.

    Hea mõte 😀

    Vasta
  • […] down with OCD? Yeah you know me! 30 08 2007 Kati kirjutas hiljuti siin just muretsemisest ja tundsin selles paljuski ennast ära. S.t. selles osas, kus ta veel […]

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

august 2007
E T K N R L P
« juuli   sept. »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

%d bloggers like this: