Millal need unistused täitusidki?

Kui ma väike olin, meeldis mulle hullupööra valgustatud aknaid vaadata. Eriti kui kardinaid ei olnud ees.

Mulle meeldis näha, kuidas inimesed oma pesades toimetasid. Ühes korteris triikis naine pesu. Teises sõi pere lõunat. Kolmandas luges keegi. Teistel mängis telekas ja tuba hüples hallikassinises valgusesäbrus. Keegi kasvatas hoopiski aknal kurke-tomateid.

Ma vaatasin ja peaaegu tundsin, kuidas niiske pesu lõhnab, kuidas praad taldrikul aurab.  

Ja mõtlesin, et need suured hallid paneelkarbid on nagu kärjed, millesse mahuvad üksteise kõrvale erinevad maailmad (mikrokosmosed, oleks ma öelnud, kui oleksin toona seda sõna teadnud). 

Vahel meeldis mulle mõelda neist inimestest igasugu lugusid. Et mis nad veel teevad ja mis suhted neil on. Aga enamasti ma lihtsalt vaatasin. Ja imesin edasse seda paljude kodude soojust ja turvalisust. Seda argitegemiste imelist püsivust.  

Ja unistasin, et kui minul on ükskord kodu … 

(Ei, ei, ma ei olnud kodutu, aga ma mõtlesin päris oma kodu ja et kui ma ise olen suur ja täiskasvanu ja turvaline). 

Ükskord hiljem unistasin ma sellest veel. Siis, kui käsin koolis ja elasin mingil suvalisel pinnal. Siis jalutasin siselinnas ja mõtlesin taas hästi intensiivselt erinevatest maailmadest ja kodudest. 

Aegajalt jään nüüdki aknaid silmitsema. Naabermajal. Või niisama ette jäävail hooneil, kui tänavail jõlgun. Ja mõtlen jälle, et oleks mul kodu… 

Ja siis avastan, et tegelikult mul on. Tõesti? Nojah.

Huvitav, miks me küll ei märka, et oleme saanud selle, millest unistasime? Või kui, siis vahel harva.