Millal need unistused täitusidki?
august 30, 2007 at 2:17 p.l. 8 kommentaari
Kui ma väike olin, meeldis mulle hullupööra valgustatud aknaid vaadata. Eriti kui kardinaid ei olnud ees.
Mulle meeldis näha, kuidas inimesed oma pesades toimetasid. Ühes korteris triikis naine pesu. Teises sõi pere lõunat. Kolmandas luges keegi. Teistel mängis telekas ja tuba hüples hallikassinises valgusesäbrus. Keegi kasvatas hoopiski aknal kurke-tomateid.
Ma vaatasin ja peaaegu tundsin, kuidas niiske pesu lõhnab, kuidas praad taldrikul aurab.
Ja mõtlesin, et need suured hallid paneelkarbid on nagu kärjed, millesse mahuvad üksteise kõrvale erinevad maailmad (mikrokosmosed, oleks ma öelnud, kui oleksin toona seda sõna teadnud).
Vahel meeldis mulle mõelda neist inimestest igasugu lugusid. Et mis nad veel teevad ja mis suhted neil on. Aga enamasti ma lihtsalt vaatasin. Ja imesin edasse seda paljude kodude soojust ja turvalisust. Seda argitegemiste imelist püsivust.
Ja unistasin, et kui minul on ükskord kodu …
(Ei, ei, ma ei olnud kodutu, aga ma mõtlesin päris oma kodu ja et kui ma ise olen suur ja täiskasvanu ja turvaline).
Ükskord hiljem unistasin ma sellest veel. Siis, kui käsin koolis ja elasin mingil suvalisel pinnal. Siis jalutasin siselinnas ja mõtlesin taas hästi intensiivselt erinevatest maailmadest ja kodudest.
Aegajalt jään nüüdki aknaid silmitsema. Naabermajal. Või niisama ette jäävail hooneil, kui tänavail jõlgun. Ja mõtlen jälle, et oleks mul kodu…
Ja siis avastan, et tegelikult mul on. Tõesti? Nojah.
Huvitav, miks me küll ei märka, et oleme saanud selle, millest unistasime? Või kui, siis vahel harva.
Entry filed under: elu (pole vajagi osta).
8 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Metsapiiga | august 30, 2007, 3:43 p.l.
Nii tuttavlik tundmus meenus, Su kirjutist lugedes… Samad mõtted valdasid, kui trolliga peatusest peatusesse kulgesin ja valgustatuid aknaid uudistasin.. või siis mehega konsi ühika ümbruses eramajade vahel jalutades ja unistades, et äkki on kusagil tädike, kes meile ärklitoa välja üüriks… Aasta oli siis 87 ja “oma kodu” Tallinnas või lähistel tundus meile, ajutise sissekirjutuse omanikele, ilmvõimatu. Konsiühikas aga väikelastega peresid ei majutanud…
2.
Nirti | august 30, 2007, 11:54 p.l.
Ma olen sageli nii kõndinud ja vaadanud akendesse… Sageli näeb toredaid asju, sageli halenaljakaid – kui inimesed siiralt ei arvesta, et akendest näeb ju sisse ja poolpaljalt ringi tilpnevad või hargivahet sügavad mõnuga.
Kirjutasin sellest oma blogis ja sain sõimata, et olen rõve pervert ja topin oma nina teiste asjadesse 😛
3.
ants | august 31, 2007, 2:39 e.l.
Eriti sümpaatne oli lugeda kaht e viimast lõiku.
4.
ahaa | august 31, 2007, 6:54 e.l.
nii tuttav… ma käisin ja vaatasin/tundsin samamoodi. ainuke erinevus, et ma ei mõelnud seejuures enda kodule, vaid lihtsalt vaatasin, tunnetasin, imesin endasse… lahustusin selles tundes…
eriti meeldis mulle vahel õhtuses peterburis ringi jalutada või trolliga sõita ja niimoodi valgustatud aknaid vaadata. isegi ei tea, miks just seal. võibolla seepärast, et see oli veel võõram, uuem ja teistmoodi keskkond… ma olin veel rohkem nö vaataja rollis.
tegelikult hästi imelised kogemused 🙂
5.
Kati | august 31, 2007, 8:02 e.l.
noh, Nirti, teretulemast pervode klubisse sel juhul. 🙂
mis pikantsetesse stseenidesse puutub, siis mina nägin viimati üle tee paneelikas mingit kolli, kes alasti mööda kööki lällas. samas tal miski naine, kenasti riides, praadis rahumeeli midagi.
jaburaid asju ju ikka juhtub. 🙂
6.
Vassilissa | august 31, 2007, 8:15 e.l.
ma vahin siiamaani aknaid.
ja mõtlen.
ja unistan oma kodust.
sest mul on siiani vaid üürikorter.
kus ma ka sageli alasti ringi töllerdan ja tunnen ennast vabalt. sügan hargivahet ka, kui on vaja. urgitsen nina, kui tunnen, et oleks vaja. ja nii edasi. ja arva, et ma sellepärast halenaljakas oleksin.
7.
Ramloff | august 31, 2007, 9:12 e.l.
Mina armastan siiani ka vaadata akendesse, aga omamoodi friigina ma otsin sealt raamaturiiuleid. Eriti armsad on sellised poolpimedad toad vanades puumajades, kus on suured raamatukapid – just neist kiirgab sellist põnevat aurat, nagu oleks seal enneolematult huvitavaid raamatuid ja põnevalt tarku inimesi. Moodsad kivimajad jätavad neis elavatest inimestest sootuks rumalama mulje, vähemalt pole neis sellist põnevust nagu vanades puumajades.
8.
Miauks. | august 31, 2007, 11:01 e.l.
Mina vaatan ka siiamaani ikka teiste inimeste akendest sisse. Kui mõnel majakesel on uks lahti jäänud, siis üritan ikka ka sisse piiluda, et näha, millises maailmas need inimesed elavad. Mismoodi on nad oma kodu sisustanud, mida huvitavat neil seal leidub…