Minu 5 kohutavat omadust ja 5 uut õnnetut

Vanamees tahab teada, mis minus halba on. Uhh! Kas see siis juba selge pole? Aga kui mitte, eks siis räägime.  

1. Olen korraarmastajate hirm, kes suudab enese ümber alati massiliselt segadust tekitada. Mu töölaud on korras (normaalse inimese mõistes) umbes kaks korda kuus, päeval, kui ma seda koristan ja heal juhul ka järgmisel. Edasi kattub see aina kõrgema paberivirnaga, millest mina küll asjad üles leian, aga teised mitte iial mitte midagi. Muudest kuhjuvatest esemetest nagu tassid, teepakid, lõhnaõlid, sendid, plaadid, sõnaraamatud jms, parem ei räägi.

2. Tüdin kiiresti kõigest, mis ähvardab rutiinseks muutuda. Ma võin olla (vist olengi, tegelikult) suurepärane projektide ja kontseptsioonide välja mõtleja ja käima vedaja, kuid hetkest, kui asi töötab nagu kellavärk, vaja vaid harjunud asju teha, hakkab mul jube igav ja tahaks midagi muud, muud, muud.

3. Ebameeldivate emotsioonidega laetud olukorda sattudes tabab mind pöörane soov põgeneda, väga ära ja väga kaugele. Ei, ma ei tee seda. Enam. Ma sunnin end paigal olema ja asju lahendama, jättes sealjuures teistele mulje, et olen ratsionaalsuse ja positiivsuse kehastus. Ainult ma ise tean, et pärast sellist pingutus võin ma veel tunde seespidiselt sõna otseses mõttes väriseda.

4. Esineb sedasorti ennastkahjustavat käitumist, mis seisneb tähtaste asjadega venitamises. Kui ma pean tegema midagi väga olulist ja väga hästi, teen ma seda võimalikult viimasel minutil. Siis kui lähenev tähtaeg on nii kukil, et hakkama saamise pärast enam muretseda ei jõua.

5. Ma ei eelda küll, et inimesed mõtlevad minuga ühtmoodi, kuid eeldan miskipärast, et nad teavad sedasama mida mina. Et kui me millestki räägime, millegi üle vaidleme, siis meie taustteadmised on ühesugused. Ja kui ma avastan, et miski, mis mulle on une pealt selge, on teisele täiesti tundmatu, suudan ma esimese hooga ikka korralikult šokeeruda. No kuidas? No mida? Alles mõne aja pärast taipan, et kõik ei pea ühtmoodi asju teadma ja teine ei pruugi seepärast üldse olla ei rumal ega harimatu.

Noh, on piisavalt kole pilt? 

Ja järgmised viis õnnetut, kes võiksid oma halvad omadused kirja panna on Lee, Oop, Wild, Sirje ja Märtsijänes.

NB! Muudatused söömaklubi plaanides!

Lugupeetavad, ehk mäletavad, et 31. augusti õhtuks sai kokku lepitud söömaklubi kogunemine, mis pidi toimuma paralleelselt virtuaalis ja reaalis. 

Paraku töötab taas natuke Murphy seaduste maailm ehk siis ettenägematud asjaolud sunnivad isand Larkot sel päeval siiski Helsingis viibima ning mina ise peaksin järgmise päeva varahommikul hoopiski Riias olema, mistõttu on minulgi raske pikemalt Tallinnas kõrtsus istuda.  

Seega otsustasime, et seekordne söömaklubi toimub ikkagi virtuaalselt (nagu eelnevadki). Kellaaeg (17. 00 – 20. 00) jääb paika, samuti ka jututeema.  

Loodetavasti ei ole te väga pettunud. Igatahes ärge meid  kõvasti lööge, eks (: 

Reaali ja virtuaali ühendatud söömaklubi leiab loodetavasti aset oktoobri lõpus või novembri alguses.  

Lugupidamisega Teie …

Ainult võim ajab peast segi …

“Härra, te olete võimust segi läinud.”

“Võimust muidugi. Kui ma niisama segi läheksin, ei kuulaks mind ju keegi.”

 Dialoog “Simpsonite filmist”

 Eks ta ole. Karm elutõde vist.

 

Koeratargad, palun koeraabi

Kui siia peaks lugema sattuma keegi, kel koertega põhjalikke kogemusi, siis kas oskab ehk keegi mulle natuke nõu anda, palun? 

Nimelt küsis Kuriloom öösel õue, aga kui me siis minema hakkasime, keeldus üle ukseläve trepikotta astumast. Ajas käpad vastu, niuksus, lasi end maadligi, nuhutas paaniliselt trepikoja põrandat, tiris kõrvad lidusse ja käitus üldse nagu oleks tal kabuhirm.  

Ei saanudki muidu, kui pidime looma, kel samas ilmselgelt ka häda õiendada oli, trepist alla tassima. Õues aga käitus koer täiesti normaalselt. Tagasi tulles sai trepist krõbinal üles, ei mingit hirmu. Ja hommikul ei olnud ka trepikojaga probleemi. 

Ma ei saa millestki aru, sest midagi sellist pole kunagi varem olnud. Alguses kahtlustasime, et äkki oli trepikojas mõni kole lõhn. Mõni võõras suur peni käinud või midagi.  

Siis aga meenus mulle, et ust lahti lükates oli trepikoda kottpime. Suisa pimestavpime, sest minulgi lõi pimedusest hetkeks pildi eest.  

Kas võib olla, et Kuriloom on hakanud pimedust pelgama? Auväärses eas, nagu ta on, pole ehk ta silmanägemine enam kõige parem ja see midagi-ei-näe-pime ehmatas ta nii ära, et tule põlema panemine ei aidanud?  

Kui selline lugu nüüd kordub, küsin muidugi arstitädidelt ka, aga ehk on keegi sarnast kogenud ja oskab miskit tarka öelda.

Blogilugejad on naistekalugejad, võib olla …

Aegajalt jagab keegi ikka soovutusi, milline peaks olema hea blogisissekanne või hea blogi tervikuna. Soovitusi leiab näiteks siit, siit ja veel siit.

Kõik iseenesest ju kenad mõtted, ainult mul on kuri tunne, et enne kui öelda, kuidas tuleb blogida, peaks küsima kellele.

Ma ei tea, kas eesti blogilugejaid on juba keegi uurinud (halloo, blogtree kamp, kas teie teate?), aga kui ma vaatan, mis sorti blogid kipuvad siin ilma tegema, mis teemad sealsamas kiirelt kerkima või ka mul endal kõige enam lugejaid korjama, või siis, mida ja kes kõige enam kommenteerivad, hakkab mul kõhukoopas moodustuma tunne, et blogilugeja on laias laastus tüüpiline (naiste)ajakirjalugeja ehk siis naine vanuses 19 kuni 60 pluss midagi eluaastat.

Sestap tundub mulle, et kõigil senistel headel blogimisretseptidel on üks viga. Nimelt nad käsitlevad blogi kui mingit uudisteportaali sugulast. Samas, nagu mulle tundub, eelistab suur osa lugejaid palju pehmemat ja ajakirjalikumat lähenemist.

Rohkem kui puhast infot otsitakse intrigeerivat mõttearendust, emotsiooni, vahetust. Võimalust lugedes nutta, naerda ja kiruda. Inimest blogi taga, nagu paljud on ka öelnud.

Mis tähendab näiteks, et blogitekst ei pea olema alati lühiuudise pikkune ja iga sissekanne ei pea sisaldama linki (oma ajju ja tunnetesse on seda võrdlemisi raske panna, eksole). Tähendab ehk ka, et reeglina ei oodata blogist paksu teadusteksti, millest peab end viis aastat jutti läbi närima. Pigem esseistikat kohvi kõrvale.*

Aga eks nende retseptidega ole muidugi üldse nagu on. Miskipärast meenus praegune kolleeg, kunagine maakonnalehe tegevtoimetaja, kes rääkis, et kõige hirmsam oli, kui Tartust, otse koolipingist, tulid verisulis ajakirjanikuhakatised ja küsisid hommikuti koosolekuil suuril silmil: „Ja mis žanris ma selle loo siis nüüd kirjutan?“ „Kurat, ükskõik millises, peaasi, et hea loo teed,“ tahtnud ta siis alati röögatada.

Nii vist ongi, et reegleid, kusjuures häid ja mõttekaid reegleid võib kirjutada miljon ja üks kilomeetrit aga hea, see müstiline hea, mis korda läheb ja puudutab, tuntakse ära ikka mingi kõhukoopa salajase lugemis-ja kirjutamissoolikaga. Või kui üldse on mingi absoluutne rusikareegel, siis kõlab see: “Ole loov!”

__________

* Kogu jutt ei käi muidugi kriipsugi tõsiste teemablogide kohta

Millist Eestit sina tahtsid?

„Kas me sellist Eestit tahtsimegi,“ küsitakse tavaliselt siis kui vastus on valmis. Ja enamasti on see valmisvastus „Ei.“

Ma mõtlesin, et küsiks tänase päeva puhul niisama, ilma valmisvastuseta.

Niisiis, hea lugeja, kas nüüd ja praegu on meil see Eesti, mida sa tahtnud oled, millest sa unistanud oled?

Kui, siis miks?

Kui ei, siis miks ja mida ning kuidas sina teisiti teeksid?

PS Mida ma ise asjast üldjoontes arvan, on kunagi kirja pandud selle loo lõppu.

Pilt on pärit aastast 2005, kannab nime „Toompea“, autor on Merle Mitt ja pärit on see teos siit.

 

Tõmbaks elule joone alla

Kui nüüd kohepraegu peaksin oma elukesele joone alla tõmbama, oleks selles ümmarguselt 6570 päeva erinevate koolipinkide nühkimist. 2555 päeva erinevatel töökohtadel rabamist. Neist umbes 600 päeva väga jubedas ja 1460 väga armsas seltskonnas. 1095 päeva üht ja 4745 päeva teist väga olulist suhet olulise inimesega. Umbes 6935 päeva teineteisetundmist sellesinatse kodanikuga (Jajah, ta on peaaegu ainuke, kes paneb mind aegajalt mõtlema, et ma olen vist vana, kui minu sõbrad saavad mäletada asju, mis olid enamvähem 20. aastat tagasi. Kui täpne olla, siis ta šokeerib mind sellega puhuti.).

Veel hulgaliselt igasugu armsaid inimesi, kellega veedetud päevi ja tunde ma hetkel arvutada ei jaksa ega vist ka oska.

Samuti ei suuda ma ajaühikuteks muuta lõhnu, puudutusi, vaateid, silmapilke, kurvastamisi, rõõmustamisi, pettumusi, vaimustumisi, võite, kaotusi, väsimust, jõudu järjekindlust, käegalöömist, armastamist, vihastamist jms inimlikku pudipadi.

Igatahes, selline on seis päeval, mis peaks vististi olema minu elu 12 045. Ega polegi paha ju?

PS Arvestades minu praegust seisundit, peaksin ma püüdma loendada ka kõiki oma tuumapohmelle, aga selleks ei ole ma küll nimetatud seisundi tõttu suuteline. Mis illustreerib ilmekalt ütlust, et vana …khm…moor, aga varsaaru.

PPS Et mitte ära sõnuda, siis ei ole mul praegu mingit tahtmist elule rasvast joont alla tõmmata, tahaks ikka veel 12 000 plussveelmidagipäeva.

Meie, ebanormaalsed

Ja see paistab olevat põlvkonnahaigus. Et me kõik tahame olla nii hirmsasti erilised, omanäolised, veidrikud – ja mis kõige tähtsam! – ebanormaalsed, et oleme üldise kuvandi normaalsest elust enda jaoks täiesti maha kandnud. 

Kirjutab Daki.

Ja mina jäin mõtlema, et kas on siis põlvkonnahaigus. Sest minu meelest meie tahtsime ka.  

Me lugesime “Stepihunti” (“Ainult hulludele”, mäletate, eks?). Meile ei sobinud korralikud riided (tavalised, või muidu moes). Pikad mustad pitsiga seelikud pidid olema ja kellukesed kottide küljes või kirjuksvärvitud dressipüksid, vms.  

Me kondasime kummalistes kohtades, kummalises seisundis (on mõni kaineriauto juhiga šampanjatki joonud, kui üks vaene viinanina samas kongis lõugas).

Me ei maganud palju. Muudki oli teha. 

Meie suhted olid teinekord keerulised, et mitte öelda segased, sest me pidime ju ometi vabameelsed olema.   

Me idealiseerisime kummalisi asju. Skisofreenia oli üksvahe peaaegu moehaigus, mis siis, et keegi tegelikult ju ei teadnud, mis ja kuidas see päriselt on. Aga tibake hull olla oli igatahes popp. 

Ja ega me ennast ei hoidnud, sest me ei olnud ju mingid kuradima väikekodanlased (mida iganes see siis tähendas). 

Ajapikku, tuleb tunnistada, on see mingis mõttes üle läinud. Enesehävitajalik pool on kuidagi tagasi tõmmanud. Nüüd tahaks und ja et kopse välja ei suitsetaks ja et igal hommikul pohmakas poleks. Ja külma ilmaga käib müts pähe. Ja mõnest peost ütled ära, sest, kurat, koju tahaks. 

Aga ma ei tea, kas see tuleb sellest, et me oleme  kuidagi seesmiselt normaliseerunud. Võib olla hoopis sellest, et me oleme oma ebanormaalsust sügavalt aktsepteerinud.  

Ehk oleme me lihtsalt hakanud uskuma, et meie oleme meie, et me ei pea olema maailmas kellegi meeleheaks, et normi ehk üldkehtivat inim(elu)mõõdikut ei olegi olemas. Ja kuna eripära ei pea koguaeg rõhutama, ei pea seda ka (koguaeg) destruktiivsusega rõhutama. Me keegi ei ole rohkem, aga ka mitte vähem veidrad, kui me õhtul kummeliteed joome ja kaheksa tundi magame. (: 

Aga tegelikult, tegelikult tahaks ma päris tõega teada, kuidas on teistel, erinevast vanusest inimestel suhted normide ja normaalne olemisega? Olete te tahtnud kunagi erineda, veidrad olla, mitte sulanduda. Ja mis sellest nüüdseks saanud on?

Isariik ja alaealised kodanikud

Evi Arujärv väidab Päevalehes, et kuna inimesed pole täiuslikud, on neil vaja neid hooldavat Isariiki.  Et muidu valitsevad rullnokad. 

Ma olen väga nõus sellega, et inimesed ei ole täiuslikud (pole mina veel kellegi pluusi alt inglitiibu turritamas näinud). Aga ebatäiuslikkusest infantiilsuseni on minu meelest üsna pikk maa.  

Või kui ei ole, ei saa mina ikkagi aru, kuidas saab nii et need laps-kodanikud ikkagi otsustavad riigiasjade üle, kasvõi valimas käies? Kuidas saab olla, et lapsed valivad isa? Kuidas nad oskavad? 

Ja teiseks, kust võetakse siis need Isariigi riigiisad? Kas nemad ei ole siis ebatäiuslikud? Mille põhjal me seda otsustame? Ja kes otsustab? Kas ikkagi need infantiilid? 

Ei saa parata, aga minu pisike blond aju vigiseb koguaeg, et kui kodanikud on alaealised, peaksid valitsema küll ainult jumalast seatud monarhid (ilmeksimatu klassijuhataja ju võib paremad poisid välja valida).  

Demokraatlikkus maailmas peaksime me vist siiski tunnistama, et inimesed, olgugi, et ebatäiuslikud, on siiski täiskasvanud ja enamasti otsustus- ning vastutusvõimelised. Või mis?

Aga et mis siis rullnokside vastu aitaks? Noh, seesuur et, me pole küll ideaalsed, aga meil on ometi ideaalid. Me saame neid ju kogu oma ebatäiuslikkuses arvesse võtta.

Miks Eestis uurivat ajakirjandust pole?

Rääkisime sõber teleajakirjanikuga juttu ja olime kuidagi ühel meelel ses osas, et Eestis uuriv ajakirjandus sisuliselt puudub. Aga arvamused sellest, miks puudub, olid meil täiesti erinevad. 

Sõber väitis, et Eestis lihtsalt ei ole inimesi (no mitte ühtki), kes seda teha suudaks.  

Mina väitsin, et meil lihtsalt pole ühtki väljaannet, kes enesele sellist looma nagu päris uuriv ajakirjanik lubada võiks. 

Korraliku uuriva loo kirjutamine on miski, mille jaoks sa peaksid fakte koguma, võrdlema, seostama, niidiotsi harutama ja sõlmima, käima, kus vaja, rääkima kellega vaja jne, jne. Selle jaoks on sul vaja aega. Ja et sul on selle aja kestel vaja ka süüa, siis peab keegi su aja kinni maksma. 

Paraku ei ütle meil keegi, et ole kena, tee mis vaja, ole, kus vaja, kao nädalaks või kuuks või kaheks ära, kui vaja, aga tule siis tõeliselt hea looga tagasi.

Meil töötab ajakirjandus, nagu kõik muugi, säästurežiimil. Võimalikult vähem inimesi tehku võimalikult rohkem tööd. Tee kohe! Tee praegu! Tee palju! Logelemise eest palka maksta ei saa ju. 

Nii meil siis vorbitaksegi heal juhul laiendatud uudist. Kui veab, siis keskmisest skandaalsemal teemal. Aga ei midagi enamat. 

Mitte et see oleks kellegi süü või paha tahe või lollus. See lihtsalt on nii. Kuni me ei jaksa lubada  viljakat “logelemist” ei saa me ka “logelemise” vilju nautida.