Archive for september, 2007

Kas reporter on süüdimatu või?

Ajakirjanduseetika on ikka nämmalt kuum teema. Epu juures arutavad mitmendat päeva ja Oop ka kirjutab.  

Epp ütleb:

“Ta (reporter – KK) saab oma allikaga sõbraks, leiab ühise keele ja hingesugulase, siis aga tuleb toimetaja, kes käärid sisse lööb. Seda olen ma märganud küll, et toimetajate karistamatuse-tunne (või kuidas seda nimetada) on suurem kui reporterite oma. “ 

Lisaks kuulsin ma paar päeva tagasi ühelt inimeselt, kuidas Nende Lehes (pole oluline, millises, eksole) on toimetajad midagi inimsööja ja orjapidaja vahelist, terroriseerivad oma vaeseid reportereid ja panevad neile enamvähem sõnu suhu. Mistõttu ei maksa kellegi pahandada, kui reporteri nime all igasugu sitta ilmub. See kõik on ainult Kurja Toimetaja süü. 

Noh jah. Võib ju olla. Aga ma mõtlen ikkagi, et olgu see toimetaja kui tahes kole, reporter on ju ikkagi ka täiskasvanud vastutusvõimeline inimene. Ja kui ta ei saa otsustada, milline on loo lõplik versioon, saab ta ometi täiel määral otsustada, milline on esimene.  

Ses mõttes, et kui see reporter on nii armas ja pai ja hea ja oma allika sõber ja teab samas kuradima hästi, et tema toimetaja on täiesti vastutustundetu jobukakk, siis miks ta üldse kirjutab loo sisse asju, mida toimetaja saab sedasi kurjasti ära kasutada? Kas ei oleks siis tark tegu kohe allikale öelda, et kui sa seda või toda nii väljendad, annab see võimaluse sind hiljem kurat teab kuidas tõlgendada? Äkki mõtleksid allikaga  korra koos, mida viimane tegelikult öelda tahab ja kas see ka ta jutust nii välja tuleb, või hoopis teisiti paistab?

Igatahes ma kuidagi ei tahaks uskuda nii mustvalget maailma, kus on ainult head reporterid versus koledad toimetajad.  

Ja üldse, see teema on ehk laiem ja inimlikumgi. Ses mõttes, et kas ja kust maalt saab alluv oma tegusid ülemuse tahtega põhjendada ja õigustada? Kui kaugele ulatub käsk ja millal peaks sellele vastu hakkama (vastu töötama) ? 

PS Palun eelnevat võtta kui teoreetilist arutelu, mitte kui näpuga näitamist selle Tui Hirve looga seotud inimeste peale. Selle loo sünni juures pole ma olnud, midagi põhimõtteliselt ebaeetilist ma avaldatud variandi juures ei näe, ja niisama lambist teistele töö tegemist õpetada kindlasti ei taha.  

PPS Kas on see nüüd hull vedamine või mis, aga ma ise kirjutaja rollis pole kordagi mölaktoimetajate kätte juhtunud. Kas ma ise toimetajana mölakas olen olnud, peavad vast teised ütlema.

september 28, 2007 at 10:35 e.l. 23 kommentaari

Ma olengi naiivne jobu, punkt

Kummaline, mõned mõtted vist on ikka õhus. Käsin eile pool õhtut ringi ja mõtlesin küünilisusest ja mis ma hommikul näen – wildik ka sellest kirjutanud.  Üleblogosfääriline künismi analüüsimise viirus või mis? 

Aga ma ise mõtlesin, et oli aeg, kus ma olin püüdlikult õudne küünik. Väljenduda tuli võimalikult teravalt ja nurgeliselt, vaatasin, et keegi liiga hinge ligi ei pääseks ja et jumala eest keegi ei avastaks, mis mulle päriselt korda läheb.  

Ükskord üks tuttav isegi küsis, et kas mulle on oluline sihuke kuri välja paista. Ütlesin, et vist jah. Pagan, oligi. Sest see tundus kaitsvat. Ma olin kohe nagu suurem, targem ja tugevam. Ja, mis peamine, haavamatu.   

Ainult et mingil hetkel hakkasin kuidagi tajuma, et küünikukest on selline kaheotsaga raudrüü. Ta kaitseb küll igasugu torgete ja rünnete eest, sest keegi ei tea, kuhu täpselt susata, aga ta “kaitseb”  suurepäraselt ka elu eest üldse. 

Küünikul ei saa (vähemalt avalikult) olla ehedaid emotsioone. Küünik ei saa end kurvastusest oimetuks nutta ja õnnest lakke hüpata. Küünik ei saa kedagi hellalt hoida ega kellegi peale pööraselt vihastada. Kui küünik seda kogemata teebki, siis peab ta kohe turri ja kesta sisse tagasi tõmbama.  

Kui sa ütled küünikule, et armastad teda, võtab ta suitsu, pistab suhu, niheleb natuke ja kohmab, et möh, või räägib, et see on klišee ja ei lähe talle korda. 

Kui sa ütled, et see või teine asi ajab su ebaõiglusest märatsema, süütab küünik taas suitsu ja deklareerib, et maailma nii kui nii ei saa parandada, tegeldagu oma ninaesisega. 

Ja kui sa tahad küünikut niisama heast peast kallistada, kaob ta kohmetult teise toanurka, sest helluste jagamine on ju labane. Jne, jne, jne. 

Lühidalt: küüniku maailm on hall ja igav nagu sügisene tatt. Ja, ausalt öelda, ma ei viitsi sellist tatti enam elada.  

Ma tean küll, et vastasel korral mõjun mõnele ja mõnikord nagu naiivne tobuke või tobe tõsimeelne puberteetiline maailmaparandaja. Tean ka, et ma mõnikord võin mõnest asjast saada sellise emolaksu, et solvumisest jääb hing kurku kinni ja adrenaliinijutt põletab end läbi ihu. Aga, mis siis ikka, seevastu saan ma olla jälle ehedalt rõõmus vms. Ja üldse, mulle puhuti tundub, et see valu on ka parem kui tundetu tatt, sest see on …mnjah, mis?  Elus vist.   

See muidugi ei tähenda, et salasõber Küünik Küünikupoeg minus puhuti pead ei tõsta. Näiteks praegu röögib ta valjusti, et kogu see jutt siin on mingi labane new age mula ja kui ma selle üles riputan, saavad kõik mu arvelt hea lõuatäie naerda. 

Aga teisalt, las saavad siis. Nii et mine seekord jälle ise perse, Küünik Küünikupoeg. Ma olengi naiivne jobu ja see meeldib mulle.

september 26, 2007 at 10:04 e.l. 16 kommentaari

Väike internetitülitsejate tüpoloogia

Kui inimestel päriselu mingi nagin või lahkarvamus tekkib, istuvad nad reeglina maha ja lahendavad selle ära. Internetis aga võib iga pisemgi erimeelsus teinekord mingiks metsikuks kasvavaks tülipalliks vormuda. Ma arvan, just seetõttu, et netis ei saa tülisid omavahel lahendada. Alati on kohal publik, kes ka aktiivselt sekkub. Järgnevalt väike sekkujate klassifikatsioon. 

  1. Õli tulle valajad – inimesed, kellele meeldib kirg ja veri ja pisarad ja kes haistavad seda kilomeetrite pealt. Sageli ei ütle nad välja mingit oma seiskohta, vaid ässitavad enamasti üht vaidlevaist pooltes stiilis “õige! tubli!” jne. Kui küsid, et mida nad siis ikkagi ise arvavad, läheb suu vett täis ja jääbki, järgmise ässituskorrani.
  2. Lepitajad – head inimesed, kes vastupidiselt eelnimetatuile ei taha verd ega kirgi, vastuoksa, püüavad kõike siluda. Paraku ei anna pea ees tülli sööstes enesele aru, et aitavad hoopis neidsamu kirgi ülal hoida.
  3. Netieetikud – need, kellele meeldib kangesti arutleda, miks inimesed nii madalad on ja teatavail teemadel kaklevad. Ega nad ise ei räägi ju sellest kõigest kohe üldse? Või mis?
  4. Primadonnad – mingite keskkondade “staarid”, kes usuvad kaljukindlalt, et millest iganes jutt ka ei käiks, see käib alati neist ja peaaegu alati on kuidagi nende elu ja õigusi riivatud. ka siis, kui sa tegelikult räägid oma vanaema vanast kassist. Ära katsugi öelda, et see pole vihje!
  5. Kustutajad – need, kes midagi esimese emotsiooniga välja plärtsatavad, siis kahetsema hakkavad ja ära kustutavad. Paraku, paraku, sõnu ei saa enam olematuks teha. Keegi kuulis, keegi mäletab. Kustutamine teeb asja veel huvitavamaks. Nii hakkavad need, kes midagi nägid, looma ja levitama legende sellest, mis oli.  Ja need, kes ei näinud, on lihtaalt täielikus segaduses.
  6. Privaga lehvitajad – inimesed, kes  kobivad mingil hetkel küll privasse asju lahendama, aga ei jää sinna, vaid tulevad vihjetega privale avalikult lehvitama. Aga kuna ikkagi erakirjavahetus, siis pole avalikustada ilus, miska asi jääbki vaid vihjeliseks. Jällegi, palju segadust ja kui lehvitaja on hea manipulaator, saab teise poole püstipervoks lavastada, sest teine end praktiliselt kaitsta ei saa.

 Nojah, ja kui terve see armee kohal on, pole kellegi võimalik oma asju ratsionaalselt ja rahumeelselt arutada. Kõik siblivad ja solvuvad ja valivad pooli ja sunnivad juurdetulijaid pooli valima. Ning laused nagu “lepime ära” või “palun vabandust” ei tule kõne allagi, sest see oleks ju argpükslik ja reetmine. Kuidas sa fännklubi alt vead ja vastastele kondi annad.  

Järeldus? Et internet on väga sitt kaklemise koht, eriti kui soovitakse päriselt tüliküsimusele mingit konstruktiivset lahendust. Ja ehk veel, et enne, kui võõrastesse tülidesse tormata, maksab endalt küsida, et miks. On mul midagi põhjapanevat öelda ja taskus imeline lahendus kõigile osapooletele või ma niisama tibake kiibitsen. 

PS Järelmõtteid, mis võinuks ka eessõnaks olla:

  1. Need mõtted on mu peas keerelnud ammu, minu kunagise intensiivse foorumielu ajast ja neil ei ole mingit seost mingi hetkeolukorraga, tahtsin nad lihtsalt kord välja kirjutada
  2. Kui keegi end nüüd eelnevas ära tundis, siis, palun, ärge solvuge. Ma olen ise teinud nii mõndagi eelnimetatust ja karta on, et teen veelgi. Pealegi, juba sellesinatse eelneva kirjatüki eest võib mind ennast eriti nõmedaks moraliseerivaks netieetikuks pidada.

PPS On lubatud lüüa ja tülitseda (;

september 25, 2007 at 11:32 e.l. 25 kommentaari

Mingem paraadile, härrased!

Hei! Kas te olete märganud, et Kukupai korraldab mustsärkide marssi viipekeele ehk kurtide emakeele eest seismiseks?

Täpsemalt saab lugeda siit ja siit. 

Ma arvan, et on hullult hea, et enam ei ole ainult homod need, kes julgevad kapist välja tulla ja öelda, et nemad on ka olemas ja neil on mingid huvid ja ehk isegi õigused. Et teised on ka hakanud tulema ja enda eest seisma. Et meil hakkabki kujunema korralik kodanikuühiskond ja ehk tasapisi ka inimeste märkamine, hoolime, toetamine, erinevuste aktsepteerimine. 

Ja mulle vägavägaväga meeldib, kuidas Kukupai ütleb: 

“Inimesed, saage ükskord aru, et puue ise ongi inimõigus! On õigus olla teistest erinev, õigus kasutada toimetulekuks vajalikke abivahendeid (olgu siis viipekeelt, ratastooli, valget keppi vms). Puue ei ole mingi erielu, mingi olelusvorm!” 

Ega ma ise paremini öelda ei oskaks, nii et mis ma ikka pikalt pläkutan. Lihtsalt, mingem ja toetagem!

september 25, 2007 at 8:54 e.l. 1 kommentaar

Nii väikesed asjad võivad NII õnnelikuks teha

Mäletate te umbes sellist lampi nagu pildil? Minu lapsepõlves rippus üks taoline roheline mu sugulaste Nõmme maja esiku kõrges (lapse jaoks topeltkõrges) laes. Ja üks selline kollane paistis Paides mu kodutänavas kellegi aknast.  

Ma kutsusin seda asjandust kapsaslambiks ja tahtsin hullupööra endale ka. Aga ei mäleta, kas oli see mudel mu nurumise ajaks juba tootmisest kadunud või ei viitsinud vanemad lapse tahtmist mööda lampi osta, igatahes ma ei saanudki seda. 

Hiljem, oma kodu rajades, olen igalt poolt uurinud, kas keegi seda lampi veel mäletab, kas see kellelgi veel alles võiks olla. Ja et kas see oli Estoplasti oma või kust teda saadi ja toodi. Mõni on küll mäletanud, et jah, oli nihuke. Aga keegi pole teadnud juhatada, kas see ehk kellegi veel üle on. Ja ma hakkasin juba leppima, et ma ei saa kunagi oma kapsaslampi, heal juhul ehk mõne natuke sarnase kera.

Kuni Arni hakkas juhuslikult midagi otsima IKEA kodukalt ja röögatas, tulgu ma kohe vaatama, seal on minu kapsas. Oligi. Kapsa (originaalvariandi, mille ilmselt mõni meie disainer, Maile Grünberg või keegi natuke maha viksis) on kahepeale välja mõelnud härrased Brylle ja Jacobsen ning IKEA toodab seda siiani. Tõsi, see on küll tiba väiksema läbimõõduga kui mu lapsepõlvekapsad ja saadaval ainult valgena, aga ta on siiski põhimõtteliselt seesama. 

Ja nüüd on siis asi sealmaal, et mul ongi OMA KAPSAS. Oma! Saate ikka aru, jah?

(Aitüma, Eerika, kätte toomast). 

Eile ta tuli meile koju. Paitasin teda õhtuläbi vaikselt ja pöörasin nii ja naapidi ja vaatasin. Kui me ta lakke üles saame, lähen vist esmalt ja seisan natuke õues akna all ning vaatan, kuidas ta paistab. Et tulla tuppa ja veenduda, ta ongi seal. Päriselt. 

Eh, mu kallis kapsas, mida ma olen umbes kakskümmend aastat oodanud kut vaga pruut! On tunne, nagu naaseks praegu koos lambiga parim osa mu lapsepõlvest. See turvaline, mänguline ja soe.  

Vahel ikka võivad väga väiksed asjad meid väga õnnelikuks teha. (: 

september 24, 2007 at 12:00 p.l. 18 kommentaari

Meie igapäevast sügisballi…

Mitte ei mõista, miks mõnijagu vingub, et “Sügisball” pole realistlik. Mu meelest, lisaks sellele, et tegu on hea filmiga, on see veel ka üks realistlikumaid, mida ma viimasel ajal näinud olen. 

Ses mõttes, et see ongi meie elu. Midagipaljuprotsenti suhteist (igast suhtest?) ongi ju selline nukkerirooniline suhtekomöödia. Ainult, katsu, kurat, komöödiat elada, siis ei ole enam üldse naljakas. Valus on.  

Mis, muide, võib olla üks põhjus, miks rahvas “Sügisballi” peale tikub nina kirtsutama. Et film ja ebausutav. Sest muidu, oma isiklikke komöödiad ära tundes tahaks ehk ka mõne komöödialavastajaga veriselt … 

Samas, pärast Paldiski öös, kohalike karpide akende all, kust ühest kostis pidu ja teisest peretüli, rääkisime Vanamehega, et isiklike sügisballide aeg on vist ikkagi möödas. Et tuleb tuttav ette nii mõnigi lugu, valik, reaktsioon, oi kuidas tuleb, aga ikkagi kuidagi minevikust. Et juba mitu aastat pole neid lugusid päris nõnd omal nahal maha mänginud.  

Aga, veel filmi juurde tagasi tulles, heidetakse ette, seal olevat nii umbes neli rida teksti. Ma ei tea, minu meelest oli teksti just kuidagi väga täpselt. Mida vaja ja nii palju kui vaja. Ja üldse, ega film ei ole luuletus, et peaks eeskätt sõnade najal töötama.  

Ja Tolk, sunnik, teeb pööraselt hea näitlejatöö. Tunnistan, et ei osanud talt midagi päris sellist oodatagi.  

Igatahes, ma tahan seda filmi veel. Ma tahan DVD. Ja kohe!

Pildil Tolk Matina

september 24, 2007 at 9:58 e.l. 15 kommentaari

Oled sa inimene või ajakirjanik?

Ma teen praegu midagi, mida tegelikult ei tohiks teha. Aitan nõmeteemat ülal hoides veel rohkem sitta üles keerutada ja võib olla mõnedele asjaosalistele veel enam haiget teha. Palun vabandust.  

Ometi mul on paar asja hinge peal, mida ma ka ütlemata jätta ei saa. Seoses selle Õhtulehe koeraloo*  ja järelkajadega siis.  

Esiteks, ma olen Hannoga mitu aastat koos koolis käinud ja ta kindlasti ei ole mingi sopajoodik ega loomapiinajast mõrtsukas. Jah, muidugi ei tohiks omanik looma tänaval lahtiselt lipata lasta, aga kui kuts ei ole kuri ja see on kodutänava ja mitte kõige sõidetavam, rikutakse seda reegliti küll massiliselt. Siiski, ettevaatamatusest, mitte soovist looma tappa. 

Ja et jõid viina. Kuulge, kõik me vahel joome. Vahel õupeal ja ukse all ka. See ei tee veel sopajoodikuks. 

Ma ei arva ka, et koerale otsa põrutanud autojuht oleks olnud kole jätis ja mõrtsukas. Tema omalt poolt ei pidanud eeldama, et sõiduteel on loom ja hiina harjaskoer on ju nii tilluke, et ta tõesti ei pruukinud teda näha.  

Nii et küllap see, mis juhtus oligi lihtsalt üks väga kurb õnnetus, vaata, mis otsast tahad. 

Õhtulehe lugu juhtunust oli aga jälgi tooniga küll. Ikka üsna ja väga.  

Ometi, ma ei lähe praegu seda allkirja andma.  

Esiteks sellepärast, et minu ja õhtulehtlaste vahel tuleb aegajalt ikka ette mõningast töist suhtlemist ja oleks vist silmakirjalik ühest otsast boikott kuulutada, teisest vanamoodi edasi suhelda.  

Ja teiseks, mis olulisem, see lugu, olgu kui rõve tahes, ei ole mingi erand. Ei ole erand Õhtulehe kontekstis, sest mis näiteks äsja naise uppumisest kuulnud Kruudale peale lendamine parem oli, aga pole ka erand palju üldisemas kontekstis. Sest, olgem ausad, märkimisväärne osa “Pealtnägijatki” ei ole juba tükk aega millegi poolest parem olnud. Ja üldse, selle “mitte palju parem” nimekirja saaks pika. Liiga pika.  

See ei tähenda, et ma oleksin seltskonnajakirjanduse või meelelahutuseks mõeldud ajakirjanduse vastu (kui aus olla, siis ma toodan ju isegi põhimõtteliselt meelelahutust, eksole). Las see olla. Pole ju iseenesest oluline, millise naisega Jaan Toots juubelit peab, aga ega sellest rääkimine ei tee kellegi ka otse kurja. Pealegi. Mõned teevad ikka ise ka palju ja nii mõndagi, et juubelite ja naiste-meestega ikka pildil olla.  Ei ole ma ka teravamate või emotsionaalsemate teemakäsitluste vastu.  

Aga ma olen selle vastu, et kõike võib müüa kui meelelahutust ja lahedat skandaali. Ma arvan, et mõnda asja ei või. Surma, õnnetusi, haigusi näiteks. Ja et on, otse ja maakeeli, ikka täitsa perses, kui neist asjust hakatakse rääkima meelelahutuse reeglite järgi.  

Muide, mulle meenub miskipärast hommikust saati, et mõned head aastad tagasi oli ühe seltskonnas moes arutleda, et kui oled ajakirjanik, fotoka või mõne muu kaameraga varustatud, ja juhtud esimesena kohta, kus on toimunud raske liiklusõnnetus, kas sa siis kutsud esmalt abi või asud kohe pildistama-filmima, sest sinu püha ülesanne on ju dokumenteerida ja vahendada. Muud inimlikud kohustused tulevad hiljem. Mis te arvate, mida vastati? Ja mida teie vastaks? Et kas oled ajakirjanikuga eeskätt inimene või inimesena eeskätt ajakirjanik?

________

* Ei lingi seda lugu põhimõtteliselt, et mitte toota sinna veel ja veel ja veel klikke. Arvata on, et niigi kõik teavad. Aga kuna ei lingi lugu, ei lingi ka vastaste allkirjakampaaniat. Nii tasakaalu huvides.

september 21, 2007 at 2:53 p.l. 13 kommentaari

Older Posts


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

september 2007
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930