Ole õnnelik, raisk, või muidu…

Miks blogijad ei ole koguaeg õnnelikud? Või inimesed üldse? Miks nad vinguvad? Ja miks nad ei mõista, et elu on just ja ainult selline, nagu nad selle ise enese jaoks välja mõtlevad. Midagi sellist vist küstakse siin.

Kui aus olla, siis olen ma ise elu käest (võib olla kõige olulisema asjana) õppinud, et kõige lõpuks, kõige peamiselt, on tõepoolest ainult minu enese teha, kas ma olen pigem õnnetu või pigem õnnelik. Et mingi jama puhul on minu valida, kas ma jään sita sisse istuma, võin lähen edasi. Ehk nagu ma seda vahel endale ütlen: “ Alati on kaks võimalust. Kas sured kohe ära või elad edasi.”

Ometi on sealjuures üks asi, mida kriipsugi ei talu, mis mu ihukarvad sinisekirjuks ajab ja turri tõstab. See on miski, mida ma vahel, halvas tujus, nimetan sitemat sorti new age´iks. Nimelt arusaam, et inimene peab koguaeg olema üks suur õnnejunn. Et ta muud ei tohigi teha ega olla, kui end õnnelikuks mõelda. Lakkamatult, hingetõmbest hingetõmbesse.

Minu meelest inimene on siiski natuke keerulisem tervik ja tema emotsiooniskaala on natukene laiem, kui ainult õnn ja rahulolu. Samavõrd kui õnne, tunneb kahejalgne meie liigist ka valu, viha, kurbust, vastikust, häbi, nukrust, pettumust, raevu, hirmu. Ja need ongi kohe täiesti normaalsed tunded, mida ongi igaühel õigus tunda.

Pigem on, minu arvates, kuri karjas, kui need negatiivsed tunded iga hinna eest alla suruda ja end pidevalt veenda, et peale õnne muud polegi olemas. Siis alles need nurka aetud ja mahamaetud emotsioonid korraldavad tulevärgi, kui miski nad ootamatult vallale lükkab.

Mõistlikum on vahel tunnistada, jah olen küll nukker, mures, masendunud, tige. Ja ollagi siis natuke selle emotsiooni sees. Täitsa rahulikult, tõmblemata ning siis hakata eneselt hiljukesi küsima, et miks ma nüüd nii tunnen.

Igatahes, üks retsept, mis kindlasti ei tööta ega maailma paremaks muuda, on tulla ja võtta teistel kraest ning röökida neile kõrva: “Ole õnnelik, raisk.”

Ma mõnel turrisemal hetkel küll mõtlen, et need, kes nii teevad, vist peaasjalikult põgenevad arusaama eest, et nemad isegi on võimelised midagi negatiivset tundma. Eks muidugi see olekski kole, sest a) kõigutaks ilusat läikivat ja vaevaga kokku pandud enesehinnangut ning b) sunniks vahest tegelema millegagi, mis ongi valus. Kohe päriselt.

Ja see asi ka, et inimesed tõesti mõtlevad endale sageli väga mõttetuid malle, mille nimele end oimetuks hüpata. Ikka stiilis, miks mul ei ole neid kingi, seda autot, toda mööblit. Ometi pole ka kõik argimured sugugi vaid kellegi peas välja mõeldud mõttetused.  

Võib küll öelda, et päike paistab ka siis, kui kingad on vanad ja koledad, olgu või auklikud. Aga kas päike aitab, kui laps tahab süüa ja külmkapp on täiega tühi? Või kas saab keegi, kes istub soojas toas, arvutiekraani taga, teha ettekirjutusi õnnelikkuseks näiteks kellelegi, kes veedab oma päevi tänavail ja öid, kui veab, kodutute varjupaigas?

Noh-jah, nõiamoori tavaline psühhologiseeriv jura. Ja Otil palun mitte isiklikult  võtta, et ta seekord lihtsalt inspireerivalt mõjus.

PS Minu speller on vist ka massilise õnne jutlustajatega ühes paadis. Ta joonib paksult ja punaselt alla sõna “jura” , andes mõista, et sellist ei tohiks mu keeles olemas olla. (: