Ole õnnelik, raisk, või muidu…

september 4, 2007 at 9:55 e.l. 18 kommentaari

Miks blogijad ei ole koguaeg õnnelikud? Või inimesed üldse? Miks nad vinguvad? Ja miks nad ei mõista, et elu on just ja ainult selline, nagu nad selle ise enese jaoks välja mõtlevad. Midagi sellist vist küstakse siin.

Kui aus olla, siis olen ma ise elu käest (võib olla kõige olulisema asjana) õppinud, et kõige lõpuks, kõige peamiselt, on tõepoolest ainult minu enese teha, kas ma olen pigem õnnetu või pigem õnnelik. Et mingi jama puhul on minu valida, kas ma jään sita sisse istuma, võin lähen edasi. Ehk nagu ma seda vahel endale ütlen: “ Alati on kaks võimalust. Kas sured kohe ära või elad edasi.”

Ometi on sealjuures üks asi, mida kriipsugi ei talu, mis mu ihukarvad sinisekirjuks ajab ja turri tõstab. See on miski, mida ma vahel, halvas tujus, nimetan sitemat sorti new age´iks. Nimelt arusaam, et inimene peab koguaeg olema üks suur õnnejunn. Et ta muud ei tohigi teha ega olla, kui end õnnelikuks mõelda. Lakkamatult, hingetõmbest hingetõmbesse.

Minu meelest inimene on siiski natuke keerulisem tervik ja tema emotsiooniskaala on natukene laiem, kui ainult õnn ja rahulolu. Samavõrd kui õnne, tunneb kahejalgne meie liigist ka valu, viha, kurbust, vastikust, häbi, nukrust, pettumust, raevu, hirmu. Ja need ongi kohe täiesti normaalsed tunded, mida ongi igaühel õigus tunda.

Pigem on, minu arvates, kuri karjas, kui need negatiivsed tunded iga hinna eest alla suruda ja end pidevalt veenda, et peale õnne muud polegi olemas. Siis alles need nurka aetud ja mahamaetud emotsioonid korraldavad tulevärgi, kui miski nad ootamatult vallale lükkab.

Mõistlikum on vahel tunnistada, jah olen küll nukker, mures, masendunud, tige. Ja ollagi siis natuke selle emotsiooni sees. Täitsa rahulikult, tõmblemata ning siis hakata eneselt hiljukesi küsima, et miks ma nüüd nii tunnen.

Igatahes, üks retsept, mis kindlasti ei tööta ega maailma paremaks muuda, on tulla ja võtta teistel kraest ning röökida neile kõrva: “Ole õnnelik, raisk.”

Ma mõnel turrisemal hetkel küll mõtlen, et need, kes nii teevad, vist peaasjalikult põgenevad arusaama eest, et nemad isegi on võimelised midagi negatiivset tundma. Eks muidugi see olekski kole, sest a) kõigutaks ilusat läikivat ja vaevaga kokku pandud enesehinnangut ning b) sunniks vahest tegelema millegagi, mis ongi valus. Kohe päriselt.

Ja see asi ka, et inimesed tõesti mõtlevad endale sageli väga mõttetuid malle, mille nimele end oimetuks hüpata. Ikka stiilis, miks mul ei ole neid kingi, seda autot, toda mööblit. Ometi pole ka kõik argimured sugugi vaid kellegi peas välja mõeldud mõttetused.  

Võib küll öelda, et päike paistab ka siis, kui kingad on vanad ja koledad, olgu või auklikud. Aga kas päike aitab, kui laps tahab süüa ja külmkapp on täiega tühi? Või kas saab keegi, kes istub soojas toas, arvutiekraani taga, teha ettekirjutusi õnnelikkuseks näiteks kellelegi, kes veedab oma päevi tänavail ja öid, kui veab, kodutute varjupaigas?

Noh-jah, nõiamoori tavaline psühhologiseeriv jura. Ja Otil palun mitte isiklikult  võtta, et ta seekord lihtsalt inspireerivalt mõjus.

PS Minu speller on vist ka massilise õnne jutlustajatega ühes paadis. Ta joonib paksult ja punaselt alla sõna “jura” , andes mõista, et sellist ei tohiks mu keeles olemas olla. (:

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab, sotsiaalne närv.

Õpetaja ei ole jumal ega oivik tema prohvet Antidepressandid – head, halvad, hädavajalikud?

18 kommentaari Add your own

  • 1. ahaa  |  september 4, 2007, 10:29 e.l.

    uhh, nõiamooriga üsnagi nõus. ma vahel mõytlken, et mis pagana pärast inimesed püüdlevad OMA NAABRI õnne poole, selle asemel, et elada oma elu nii, nagu nad ise õigeks peavad.

    aga.. ma lugesin seda blogi seal.. ja ma ei leidnud käsku olla õnnelik. ma pigem leidsin selle, et kellegagi koos naermine pakub palju rohkem kui uus hilp…. või et rõõmustada võib ka sügise või hakiparve vaatamise üle. see on ju ometi ok? sest nii, nagu inimene ei pea vägisi õnnelik olema, ei pea ta ju ka vägisi õnnetu olema. või kuidas?

    Vasta
  • 2. ahaa  |  september 4, 2007, 10:33 e.l.

    a mde, ma tean ka ühte sellist konkreetset juhtumit, kui ema kasvatas üksi last ja neil oli tõeliselt väga vähe raha. ja ema muretses pidevalt jne. ja siis tuli tema 7-aastane poeg tema juurde ja küsis, kas neil leiva ostmiseks jätkub raha. ema ütles, et leiva otsmiseks ikka jätkub. ja see pisike poiss küsis, et aga miks ema siis mures on.

    s.t. loomulikult ma ei väida, et naeratus aitab maksta kütte või toidu eest, aga siiski – pahatihti inimesed ei mõtle sellele, mis neil on ega ole selle üle rõõmsad v tänulikud. äärmused on äärmused, aga siukse keskmise elu juures, kus tatraputru tuleb sageli süüa mitte maitse, vaid eelarve pärast, võib samuti rõõmu tunda selle üle, et on sügis… et on päike… et on taevas… ja linnukesed… ja hommik… ja käed ja jalad… ja üldse. s.t. see pole kohustus. aga kohustuslikult õnnetu olla ei aita ka karvavõrdki edasi ega kellegi elu ilusamaks ega paremaks teha.

    Vasta
  • 3. Kärt  |  september 4, 2007, 10:42 e.l.

    Aga võib ju olla, et inimene on 360 päeva rahul ja 5 päeva viriseb. Kuid teistele võib see 5 päeva virinat jääda palju paremini meelde kui 360 päeva rahulolu ja inimene kuulutatakse virisejaks.

    Elu on karm ja tilk tõrva võib meepoti ära rikkuda.

    Vasta
  • 4. Kati  |  september 4, 2007, 10:47 e.l.

    hoidku jumal, et peaks kohustuslikult õnnetu olema.
    ja hakid ja sügislehed ja tuul puudes ja meri oma hülgehalluses on miski, mida ma väga armastan, miski, mis minus lisaks rõõmule peaaegu hardust tekitab, vahel.

    ja ega ma ei tahtnudki kuidagi rünnata Otti ja tema kirja pandut isiklikult, nagu ka ütlesin. pealegi, mina ei istu ju tema peas ega tea, mida tema täpselt mõtles.

    ainult et ma, paraku, tajusin seal ka natuke sellist üelolevat tooni, et kui sa koguaeg ei naudi hakke ja jalutamist, siis sa oledki mõttetu pööbel. no nii päris ei saa. kuigi tunnistan, see võis olla vaid tõlgendus minu peas.

    aga leivaraha peale meenus, et peaks eraldi kirjutama vaesuse ja vaesuse vahest, tegelt.

    Vasta
  • 5. Kati  |  september 4, 2007, 10:53 e.l.

    nojah, Kärt, sel juhul ehk ei pole probleem mitte selles, kes kõigest viis päeva viriseb, vaid pigem selels, kelle mälu ainult tõrvatilga säilitamiseks valib.

    muide, mu enda “ela või sure” retsepti mälu puudutav laiendus on tavaliselt, et on minu valida, kas keskenduda meele või tõrvale 🙂

    Vasta
  • 6. Nele  |  september 4, 2007, 11:01 e.l.

    Keegi tark mees on kunagi kuskil öelnud, et “Kui sa näed midagi head, lase sel minna. Kui sa näed midagi halba, lase sel minna. Ära klammerdu …”. Ja kusjuures, ma olen tähele pannud, et see aitab täiesti hästi.
    Ma ei tea täpselt küll, milline minnalaskmise vorm, aga aitab. Sa ei saa midagi, kui sa üle laipade tahad. Sa saad kõik, kui sa ei mõtle tahtmise peale.
    Ja nii ongi. Konstantselt.
    Õnnelik olemine võib tähendada ka naeratust läbi pisarate. Või noh, õnnelik oled sa seni, kuni sa tead, et võib veel hullemini minna.
    Kui enam hullemini minna ei saa, siis oledki lihtsalt surnud ja kogu moos.

    Vasta
  • 7. Oudekki  |  september 4, 2007, 3:48 p.l.

    Kas teil on kunagi olnud seda, et istute nurgas ja nutate ahastusest ja samal ajal teate, et olete ülimalt õnnelik, et seda teha saate?

    Aga ma arvan, et see “ole õnnelik, raisk” mõtlemine tuleb sellest, et me ei ole harjunud asjaoluga, et inimene võib oma tundeid väljendada lihtsalt selle pärast, et ta tahab neid väljendada, et need ei jääks tema sisse, mitte kommunikatsiooniaktiga, millelegi, mis ootab vastust.

    Kui keegi sulle räägib, et tal on sitasti, siis paljud tõlgendavad seda kui abipalvet ja soovi nõu saada ja seepärast hakkavadki rääkima, kuidas nende arvates võiks toimida. Mõnikord see ongi abipalve, aga mõnikord inimene lihtsalt vajab eneseväljendust 🙂

    Tjah, “kas sa tahad sellest rääkida” on üks äraleirdatud fraas, aga seda ümbersõnastades suudame ehk vältida “ole õnnelik, raisk” väljendit…. Olenevalt sellest, kumb käitumine meile hullem tundub.

    Teate, kui te kuulete mind kohutvalt vandumas, siis ma ei vaja abi. Vandumine ongi eneseteraapia, mis laseb viha minust välja 🙂

    Vasta
  • 8. Ramloff  |  september 4, 2007, 4:57 p.l.

    See tunne, et sa PEAD näitama end välja õnnelikuna võib sageli niigi keerulist seisundit mitmeid kordi raskemaks muuta, sest otsekui laotab peale topeltkoorma.

    Kurvas või masendunud meeleolus on reeglina inimesel jõudu vähem kui muidu ning kui siis selles olukorras sundida end rõõmsaks, võib tulemuseks olla see, et peale seda kui see sundrõõmsus saab läbi (minuga juhtub see reeglina siis kui masendushoo ajal seltskonda lähen ja olen “normaalne”) kukub inimene lausa põhjatusse musta auku, millest väljarabelemine võib olla palju keerulisem.

    Vasta
  • 9. kukupai  |  september 4, 2007, 6:01 p.l.

    Kõige hirmsam on, kui sa pead sundkorras õnnelik või õnnetu olema. s.t. et sa ei tohi oma tegelikku meeleolu välja näidata. Kõik tunded on inimesele lubatud, aga ühestki tundest ei tohi lõpmatuseni kinni hoida.

    Vasta
  • 10. otsija  |  september 4, 2007, 6:19 p.l.

    Mulle meeldis, mis Oudekki siin ütles.
    Ja ma mõtlesin kohe, et minuga juhtub sageli, et samal ajal, kui olen masekas, vihane, üdini kurb vms, tean ometi, et olen lausa ebainimlikult õnnelik inimene. Mitte sellepärast, et saan masekas või vihane olla, vaid sellepärast, et minu maseka põhjus on sageli vaid selles, et ma tahan olla VEEL õnnelikum!
    See “ole õnnelik, raisk!” on teinekord enesekaitse ka. Mõned hakkavad end kuidagi alateadlikult süüdi tundma, kui masekas inimesega kokku põrkavad. Või siis vähemalt väga nõutult. Noja see ajab nad närvi. Õnneliku inimesega on ju lihtsam suhelda. Ei pea mõtlema, et äkki ma peaks kuidagi aitama, aga hunt teab, kuidas. 😛

    Vasta
  • 11. marta  |  september 4, 2007, 6:36 p.l.

    ma olen Kati jutuga väga nõus… täiesti… ainult seda, et see jutt oleks õige ka siis, kui kirjutada see täpselt vastukarva… nii nagu ei tohiks kedagi sundida olla õnnelik, nii ei tohiks me süüdistada ka õnnelikke, no nt kergemeelsuses või pealiskaudsuses vms…

    kohati mulle näib, et eriti just noorte seas on praegu või oli natuke aega tagasi jube popp olla jube õnnetu… emod jne… keegi väga noor tüdruk kirjutas hiljuti oma blogis (ma nüüd enam ei leidnud seda sissekannet) kuidas ta tunneb end oma sõpruskonnas valge varesena, sest ta ei ole krooniliselt õnnetu – ei kasuta rahusteid, uinuteid, psühholoogi abi jms… aga see tendents on ju sama kole, kui Kati poolt kirjeldatud püüdlused olla kogu aeg happy-happy… ses mõttes, et õnnetuks olemist ei tohiks ka propageerida (mitte, et ma arvaks, et Kati seda teeb)…

    pigem ma arvan vist natuke Oudekki moodi, et inimesel peaks olema õigus ja võimalus väljendada vabalt oma mistahes emotsioone…

    Vasta
  • 12. Ramloff  |  september 4, 2007, 6:39 p.l.

    otsija

    Mina ei saa aru miks on õnneliku inimesega kergem suhelda.
    Ütlen täiesti ausalt ja egoistlikult, et tihti on kergem suhelda just õnnetu inimesega, sest õnnetul inimesel on mind vaja.

    Egoistlik mõtte kindlasti … aga ilmselt on mulle oluline, et mind oleks kellelegi vaja. Sellest ehk ka eelistan sageli just õnnetuid.

    Vasta
  • 13. otsija  |  september 4, 2007, 9:02 p.l.

    Meie ei peagi aru saama. Mõnda inimest lihtsalt ajab närvi, kui tal tekib tunne, et õnnetu vajab tema nõu ja abi, aga ta ei oska või ei jaksa või ei taha aidata. Ja ta ei tule selle pealegi, et teine ei ootagi temalt midagi, vaid lihtsalt ON… see, kes ta sel hetkel on.
    Neil inimestel on lihtsam ja julgem eemale hoida ja õnnelike seltsi otsida. Et mitte end ebamugavalt tundma hakata.
    Inimesed on lihtsalt väga erinevad.

    Vasta
  • 14. otsija  |  september 4, 2007, 9:08 p.l.

    marta, mõned pealtnäha õnnelikud teevadki ainult näo, et nad on väga häppid, tegelikult üksi jäädes nutavad patju märjaks. Aga seda ei tohi mitte keegi jumala eest näha ega teada! Sest neile on lapsest saadik õpetatud: su virisemine käib närvidele, tublid lapsed ei vingu… Ja nad püüavad kogu hingest olla tublid, siis on vähemalt lootust, et nad oma olemasoluga kellelegi närvidele ei käi.

    Vasta
  • 15. ahaa  |  september 5, 2007, 6:22 e.l.

    ramloff

    aga ei pea ju sundima end õnnelikuks ega rõõmsaks. see on me endi kujutelm, et justkui peab. ei pea!

    ma arvan, et võibolla polegi õige öelda/küsida, kas raskem on suhelda õnnetute või õnnelikega, vaid see sõltub täiesti subjektist, kes peab suhtlema – raskem on suhelda sellega, kes on täiesti teisel lainel. seega õnnetul on kergem suhelda õnnetutega ja õnnelikel õnnelikega. sest väga teisel lainel/teises meeleolus/ teise energiaga inimesega suheldes me peame oma olekut nö “varjama” – ja see on raskem, sõltumata sellest, kumba pidi see käib. a see on ainult minu mõtteuit, mis mul praegu neid komme lugedes tekkis 🙂

    Vasta
  • […] Jutt siis sisuliselt kommentaariks sinna. […]

    Vasta
  • 17. Kati  |  september 5, 2007, 12:30 p.l.

    marta,
    ühtepidi ehk ongi noortel inimestel seda ilmvalu natuke rohkem. neil lihtsalt on ju vaja kuidagi elus oma koht kätte leida-võidelda.

    üks teooria, muide ütlebki, et keskealised (laias laastus 30 – 50) on kõige vähem neurootilised, sest nemad on elus koha leidnud, positsiooni saavutanud ja teisest küljest vikatimees ka veel otse uksele ei koputa. seega neil pole nagu põhjust eriti muretseda ja olemisängis vaevelda.

    tesipidi on jube küll, kuidas päris noored lapsed praegu igasugu tablette söövad. mulle tundub, et mõnijagu perearste, kes on õppinud midagi depressiopnoi kohta, ravib nüüd antidepressantidega ka puberteeti. ja see on kole küll.

    Vasta
  • […] meenus mulle, kui lugesin eelmise sissekande sabast Marta kommentaari, kuidas lapsed, OK verinoored rahusteid ja muud kama söövad. Ma tahtsin […]

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

september 2007
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: