Antidepressandid – head, halvad, hädavajalikud?

“Oleks mulle lapsepõlves antidepressante kirjutatud, oleksin ma praegu palju õnnelikum inimene,” tunnistas kord mu sõbratar, krooniline ärevushäire käes kannataja.  

See meenus mulle, kui lugesin eelmise sissekande sabast Marta kommentaari, kuidas lapsed, OK verinoored rahusteid ja muud kama söövad. Ma tahtsin esimese pauguga  vastata, tegelikult vastasingi, et kole lugu. Et minagi sest massilisest tabletisöömisest kuulnud ja et mu meelest mõni perearst ravib tabletiga puberteeti vms. 

Siis jäin mõtlema, et kust mina tean. Äkki on mu sõbrataril õigus. Äkki ongi noori ja lapsi, kelle elu õige rohukuur võib päästa või vähemalt palju õnnelikumaks teha.  Minu enese kogemus antidepressandisöödikuna pärineb ikkagi juba täiskasvanueast. Ja on kuidagi vastuoluline.

Ühest küljest, jah, neist oli kasu. Ma sain tagasi oma une ja mingi enamvähem normaalse jõuraasu, st ei tundnuki end pidevalt surmväsinuna, kes tõesti hingata ka ei jõua. 

Teisest küljest see ei hoidnud mind tuhkagi järgmise ja veel hullema masenduslaksu eest mõned aastad hiljem. Siis ma igatahes leidsin, et ei taha arsti ja tabletti, taha psühholoogi ja selgeks mõelda, miks nii läheb. See mõtlemisevariant (ptüi-ptüi-ptüi!) aitab vist siiani. Vähemalt mulle endale tundub, et ma haldan ennast, oma elu ja seisundeid üsna hästi. Ja mudamasendus ei ole enam sellisel kujul kordagi tulnud. 

Kolmandast küljest, kui ma tol esimesel juhul, päris unetu ja kurnatuna, oleks püüdnud ainult oma ajukesega tööd teha ja kangekaelselt igasugu keemiast keeldnud, vahest oleks siis kurnatusest surnud, enne kui mu püüdlik asjade selgeksmõtlemine oleks mind kuhugi viinud.

Igatahes alati, kui sattun vaidlustele teemal kas võtta depreka vastu tablette või mitte, tahaks mina oma kogemusest lähtuvalt öelda, et võtke, kui vaja, aga see ei lahenda kõike. Et ükskord ikkagi peab põhjustega ka tegelema.  

Selle peale ütleb laga oo alguses tsiteeritud sõbaratar, et tal on igasugu rääkimisest ja oma tunnetes sorimisest ammuks villand. Ta tahab normaalselt elada ka. Natukenegi. Ja seda tablett just võimaldab.

Ja ega ma julge vaielda. Sest me olemegi erinevad inimesed ju. Ma ei ela tema peas ega tunne tema tundeid.

Aga kui sama sõbratar ütleb, et annaks ehk lapsele, kes parasjagu koolistressis, ka Xanaxit, jookseb mul kahtlusejutt üle selja. Et kas ikka peab? Laps on ju veel kujunev, tema mõttemallid alles vormuvad. Äkki teeks tööd selle nimel, et need eluterved saaks? Ehk poleks siis rohtu vaja?

Ega me ei kasvata lastele peoga tablette andes põlvkonda, kes kõik oma mured lühiajalisse leevendusse matab, kuid nendest üle või nedega hakkama saada tegelikult ei suudagi? Põlvkonda, kes ei mõtle ega räägi midagi selgeks, vaid pistab lihtsalt käe tabletipurki. Ja sel juhul, kas ja millal on ses purgis meie Hea Uue Ilma moodne soma?

Ei tea. Kas keegi teab?

NB! Ma ei ole arst ega nõustaja, see siin on minu väga subjektiivne mõtisklus. Ärge seda jumala pärast mingi tõsise nõuandena võtke, palun.

Lisaks: Pildi pätsasin ravimitootjate tagant. Ja seoses sellega jäin (et nats paranoiat ka oleks) mõtlema, kas ja kui palju on laienev antidepressantide võtmine ka nendesinaste puhta müügitöö tulemus?