Vabandage, mis teid kommenteerima paneb?

Mõni lugu on hea ja ilus lugeda, aga kommenteerima ei kisu mitte üks raas. Mõni teine on vaat´ et konarlik, ligadi-logadi  lausetega ja nii, aga näpud hakkavad kõigil klõbinal klahve mööda jooksma ja juttu jätkub kommentaariumis mitu päeva. Millest see tuleb? Mis eristab mõnusat kommenteeritavat lugu niisama heast loost?

Me arutasime seda just äsja isand Tiit Hennoste eestvedamisel ühel seminaril.

Pakkusime, et üks komme kirjutama ajav lugu peab:

·         ärritama (kurat, ma neile ütlen, et nii ei ole/on)

·         olema, just vastupidi, turvaline ja tuttav (Jess! Minuga on ka nii juhtunud, mina tean ka seda)

·         olema emotsionaalne (oi, kui lahe, sportlane võitis kulla või oi, kui jube, kiisu jäi kodutuks.)

·         näitama, et millegi vastu tunnevad huvi tõelised massid ( juba miljon inimest on seda ja toda proovinud)

See oli peamine. Nipet – näpet saime veel. Nii arvasime meie, tublid meedianeegrid. Aga ma mõtlesin, et küsiks pärisinimeste käest ka. Nõndaks siis, teie, lugejad ja kommenteerijad, mida teie ütleksite? Mis sorti lugusid teie kommenteerima kipute, olgu siis lehtedes või blogides või kus iganes selline võimalus on?

Ja üldse, kas tee eelistate (või eelistaksite, kui peaks valima) lugusid, mida on niisama mõnus lugeda või neid, mille juurde sigib väitlus või vestlus, kus saate aktiivselt osaleda?