Vabandage, mis teid kommenteerima paneb?

september 7, 2007 at 1:45 p.l. 12 kommentaari

Mõni lugu on hea ja ilus lugeda, aga kommenteerima ei kisu mitte üks raas. Mõni teine on vaat´ et konarlik, ligadi-logadi  lausetega ja nii, aga näpud hakkavad kõigil klõbinal klahve mööda jooksma ja juttu jätkub kommentaariumis mitu päeva. Millest see tuleb? Mis eristab mõnusat kommenteeritavat lugu niisama heast loost?

Me arutasime seda just äsja isand Tiit Hennoste eestvedamisel ühel seminaril.

Pakkusime, et üks komme kirjutama ajav lugu peab:

·         ärritama (kurat, ma neile ütlen, et nii ei ole/on)

·         olema, just vastupidi, turvaline ja tuttav (Jess! Minuga on ka nii juhtunud, mina tean ka seda)

·         olema emotsionaalne (oi, kui lahe, sportlane võitis kulla või oi, kui jube, kiisu jäi kodutuks.)

·         näitama, et millegi vastu tunnevad huvi tõelised massid ( juba miljon inimest on seda ja toda proovinud)

See oli peamine. Nipet – näpet saime veel. Nii arvasime meie, tublid meedianeegrid. Aga ma mõtlesin, et küsiks pärisinimeste käest ka. Nõndaks siis, teie, lugejad ja kommenteerijad, mida teie ütleksite? Mis sorti lugusid teie kommenteerima kipute, olgu siis lehtedes või blogides või kus iganes selline võimalus on?

Ja üldse, kas tee eelistate (või eelistaksite, kui peaks valima) lugusid, mida on niisama mõnus lugeda või neid, mille juurde sigib väitlus või vestlus, kus saate aktiivselt osaleda?

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab.

Antidepressandid – head, halvad, hädavajalikud? Vaesed ei ole ju inimesed

12 kommentaari Add your own

  • 1. ahaa  |  september 7, 2007, 2:08 p.l.

    mind kisub kommima ainult see, kui lugu on mind isiklikult piisavalt huvitav.

    siis järgnevad need teised kriteeriumid – et kas tahan miskit öelda v mitte.

    vahel oled kõigega väga nõus, aga mis sa sellest ikka nii väga kuulutad (kuigi ma üritan seda teha, sest miskipärast arvan, et blogijatele meeldiks tagasisidet saada ja totter oleks ka ainult siis kirjutada, kui teisiti arvad).

    vahel arvan teisiti, samas see ka ei pane alati kommima. oma arvamuse kirjutan siis, kui… jah, millal siis? hmmmm… ilmselt siis, kui teema on piisavalt huvitav + inimene ka sümpaatne, s.t. ma tahan selle inimesega vestelda. heee… aga tegelt… see tundubki olema kõige olulisem – et ma tahaks selle inimesega vestelda!

    Vasta
  • 2. Mari  |  september 7, 2007, 3:08 p.l.

    Olen vististi kommenteerinud siis, kui blogiomaniku maailm tundub minu omaga lähedane ja käsil mingi teema, kuhu omagi mõte haakub. Vahel tähendab see seda, et mul on mingi kindel arusaam asjast ja kui ükski kommentaar pole veel sellesse suunda näidanud, siis teen seda ise. Vahel on mu arvamus juba minu sees sõnastatuna olemas, aga mõni teema on selles suhtes huvitav, et sunnib oma seisukohta alles sõnastama. Kui aga minuga sama arvamust on palju või tuleb see mitmest arvamusest kokku, siis ma ei lisa midagi-näiteks nagu antidepressandi-loos. Ilmselt on minu huvi ikka tunnetusele uut toitu leida, sestap siis juba käidud mõttekäigud mind ei köida. Kommenteerimine on mõnes mõttes tõesti nagu vestlus-aitab oma mõtetes ja elus korda luua. Seega-rohke kommenteerimisega lood on kahtlemata huvitavamad.

    Vasta
  • 3. Siiri  |  september 7, 2007, 4:03 p.l.

    Mina kirjutan kommentaari tavaliselt siis, kui mulle meenub mõni teemaga seotud (enda või kellegi teise) elukogemus. Siis jutustan aga oma loo ja saadan minema ja siis mõtlen, et ei tea, kas see lihtsalt loo jutustamine kellegile midagi annab. Endale mulle meeldib teiste lugusid lugeda 🙂
    Vahel jääb mulle tekstist silma üks süna ja siis ma kommenteerin ainult seda ühte sõna. Näiteks tänasest tekstist “pärisinimene” 🙂 Et misasi see pärisinimene on? Nojah, ma saan aru, mida Kati selle sõna all mõtleb. Aga kuna see sõna tegi mul meele rõõmsaks, siis tahan sellest sõnast rääkida.
    Ma muideks leidsin endale mehe ka läbi sõna kallal norimise. Ta oli internetti pannud oma tutvustuseks “tavaline eesti mees” ja samas ise elas New Yorgis. Ma siis kirjutasin talle, et mida sa nüüd mõtled, et kas tavalised eesti mehed elavad su meelest NY-s või? Ta ilusti vastas sellele. Ja ta tegelt ongi tavaline eesti mees 🙂
    Aga jah, ennekõike kommenteerin ma siis, kui mul on mingi oma lugu välja pakkuda või olen ma antud teeml juba varem arutlenud. Päris uued seisukohad tahavad minu puhul pikemat seedimist ja siis ma kohe ei kommenteeri, hiljem aga on juba hilja.
    Kahjuks jääb ajapuudusel ka tihti kommenteerimata, sest jus siin blogis on iga kord mingi huvitav teema.

    Vasta
  • 4. Kati  |  september 7, 2007, 4:24 p.l.

    pärisinimene on sihuke meediast rikkumata, noh. 🙂

    Vasta
  • 5. märt  |  september 7, 2007, 4:39 p.l.

    mina ei viitsi kommenteerida, kui on juba kommenteeritud. ega ei kommenteerikski praegu, aga no siis te ju ei teaks, miks ma ei kommenteeri.

    p’ris inimene.

    Vasta
  • 6. Kati  |  september 7, 2007, 4:45 p.l.

    a miks sa ei viitsi siis sellisel juhul?

    Vasta
  • 7. otsija  |  september 7, 2007, 6:18 p.l.

    Minu näpud hakkavad samuti sügelema siis, kui teema mind isiklikult puudutab. Samas ei kisu kirjutama, kui loos ei ole vastuolu. Siis loen, noogutan omaette, et on jah nii ja sinnapaika see jääbki.
    Või siis kommenteerin, kui kirjatükk lausa karjub vastu vaidlema..
    Vahel ajab kommenteerima hoopis see, et lugu ise on selline kaasanoogutamise tükk, aga teiste kommentaarides leidub miskit, mis mõtted jooksma paneb.
    Ja vahel kommenteerin ka ainult seetõttu, et tegu on tuttava inimesega, kellega on mõnus suhelda.
    Muide väga kaval kommenteerimisele meelitav nõks on küsimus: miks sina nii teed? või kuidas sina sellesse suhtud? St. otsene küsimus, mis ootab vastust. 😉

    Vasta
  • 8. Ingrid  |  september 8, 2007, 4:38 e.l.

    Mina kommenteerin vahel Kati blogis, sest Katile meeldib, et oleks tagasiside, talle meeldib jututuba.
    Aga just samal põhjusel kirjutan ma kommentaare paljudesse blogidesse, mille mõni sissekanne annab võimaluse sõna võtta.
    Kuiv statistika kaunteril on ikka nii elutu, et seda ei elusta isegi suur lugejate arv.
    Oled öelnud midagi, mis hingel kripeldas, aga kaasamõtlejaid või vastuvaidlejaid pole. Ja kui su sissekanne veel alles paari päeva pärast rahva ette ilmub (kui üldse ilmub!), siis on mõtteteravus ja vastamisevalmidus kadunud.Jääb vaid rõõm oma sissekannet korduvalt ja suures üksinduses lugeda.

    Vasta
  • 9. Oudekki  |  september 8, 2007, 6:07 e.l.

    Milline sissekanne meeldib (järjekorras):
    – huvitav lugeda ning endal tekib soov midagi lisada
    – raske lugeda, huvitav mõte, endal tekib soov lisada
    – niisama huvitav lugeda
    – huvitav vestlus sissekande juures

    Seega tingimata ei pea vajalikuks kommenteerida. Beppe Grillot ma ei kommenteeri kunagi, aga ta on üks haaravamaid kirjutajaid. Mind kutsub kommenteerima kõige enam see, kui ma tean, et põhiartikli kirjutaja seda ootab – näiteks küsib sirgelt. Teiseks, kui keegi kirjutab midagi väga hästi, siis ma ütlen seda, sest ma arvan, et inimestele on oluline tunnustust avaldada. Lisaks vist siis, kui ma olen kirjeldatava fenomeni/mõttega ise ka kokku puutunud, siis ma jagan oma mätast.

    Kui artiklis on faktivigu, siis ma ka pigem kommenteerin, see aga sõltub blogist ka 🙂

    Lisaks kui kommentaariumis on tekkinud mingi lihtsalt huvitav vestlus, siis osalen. Aga see ei ole alati sissekandega seotud.

    Vasta
  • 10. Helle  |  september 8, 2007, 7:22 e.l.

    Ma kommenteerin siis, kui TEISITI EI SAA, et kohe pean sõna sekka ütlema.
    – teema peab olema sind otseselt puudutav
    – teema peab olema intrigeeriv, sunnib vaidlema
    – kui kommentaarides arendatakse mingit diskussiooni, mis ei tarvitse isegi otseselt postitusega seotud olla

    Mulle meeldib, kui antakse tagasisidet ka kommentaarile, nagu paljud seda teevadki.
    Mulle meeldib ka see, kui minu blogis kommenteeritakse (kellele see ei meeldiks!?)

    Vasta
  • 11. urmas  |  september 8, 2007, 10:11 e.l.

    Tihtilugu saab kommentaar lisatud siis kui on mingi küsimus/mure/lugu sellisel teemal mida ma valdan ja kui tunnen et saan oma nõuga abiks olla.
    Sarnastest kogemustest pajatavad tükid kutsuvad ka kommenteerima.
    Samuti huvitavad ja mõningast analüüsi eeldavad kirjutised, nagu käesolev:)

    Vasta
  • 12. Shadow  |  september 8, 2007, 12:17 p.l.

    Tavaliselt kommenteerin siis, kui teema kohta “kasulik teada” infot oman. Või kui on näha, et inimene vajab lihtsalt toetavat sõna, et kõikumalöönud enesekindlust tasakaalu saada. Muus osas… tavaliselt võtan lihtsalt esitatud seisukohad teadmiseks. Ei armasta niiöelda meelelahutuslikes vaidlemistes osaleda, sest need on nagu tühikäigul õmblusmasin – energiat läheb palju, aga tõenäosus, et keegi vaidluse peale oma seisukohti muudaks, on väga väike. Miks peaks keegi oma seisukohti muutma, et mulle meelepärasem olla või vastupidi? Ei kommenteeri tavaliselt ka endale võõraste inimeste blogides, sest see tekitab tunde, et trügin kellegi teise kapsamaale oma maitse järgi korda looma. Mnjah, see viimane ots läks rohkem teemasse “miks ma ei kommenteeri”, aga eks ole see ju sama küsimuse teine, välja ütlemata jäänud pool.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

september 2007
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: