Vaesed ei ole ju inimesed

Kui sul ei ole raha ja asju, siis sa lihtsalt ei ole inimene. Vähemalt mitte täisväärtuslik. Ja see saab selgeks juba nii viiendas klassis.

Eile rääkis mulle nimelt ühe viiendiku emme, kuidas tütar koolis kõneles, et ta elab kolmekordses majas, tal on korter Tartus ja koolivaheajal käis ta Inglismaal õel külas. Isegi lennukisõitu kirjeldas.  

Tegelikkus on, et kolmekordne maja on korterelamu Harjumaa eriti mitteprominentses punktis, Tartus elab vend ja Inglismaal õpib õde küll, aga külla minekust pere esialgu ei unista. Saaks remondigi tehtud.  

“Noh, ega ma päris valetamist heaks ei kiitnud, aga fantaasia on tal samas hea,” ütles emme ja tunnistas, et kui laps endale staatust välja ei mõtleks, ei peaks valdavalt jõukamal järjel Tallinna klassikaalased temast raasugi lugu. Tõenäoliselt isegi narriks või kiusaks. 

Põhimõtteliselt sama juttu räägib viimases “Pere ja Kodu” numbris koolipsühholoog Ülle Laumets.

Tema toob sellise näite: “Ühes klassis korraldati võistlus, kes ja kui kaugel on käinud. Neid, kes polnud veel 6. klassis välismaale saanud, nimetati viimasteks muhvideks. Sest Egiptuses suudab ju igaüks käia, see on söögiraha, mis sinna läheb.” 

“Arvake ära, kas neid jutte mõtlevad välja lapsed või saavad need alguse kodust,” küsib Laumets. 

Küllap kodust. Kust see laps mujal ikka põhiväärtusi ja ilmaelu õpib. 

Ja ma ei tea nüüd, vahest olen ma üks viril elukas, aga minu meelest on see tiba kole. Isegi väga kole. Mitte ainult, et laste maailm on nii vara selline raha ja asjade keskne, vaid et inimesed kuskil massiliselt niisuguste suhtumistega elavadki. Et mõned vist arutavadki õhtul kööginurgas, kuidas naaber on mõttetu torutropp, sest pole Hispaaniaski käinud Egiptusest rääkimata.  

Ja oleks, et ainult kodus räägivad ja lapsi kasvatavad. Aga küllap ka mujal elus nende põhimõtete järgi otsustavad. Nõndaks, kas võib siis olla, et ma näiteks ei saa tööd, sest ilmusin taolise juurde tööintervjuule mitte kasimata või nii, vaid näiteks lihtsalt vale firmamärgiga kingades või vale käekellaga?  

Ja kas võib olla, et ühel heal päeval sõidab selline õige inimene õiges riides õige autoga must näiteks vöötrajal üle, sest mina, kui ma pole nagu tema, olen mõttetu luuser ja kes see ikka putukat märkab? Või kas nad, ikka need õiged, oleksid nõus näiteks harrastama eugeenikat ja need luuserid, kel on liiga väike maja ja nõme auto, tõuparanduse teelt koristama?

OK, OK, kaks viimast näidet on paksu värviga võõbatud, kohe väga paksuga, aga ikkagi … kuidagi kõhe on. 

Illustratsioon (eriti pisarakiskuja): Otto Dixi “Tuletikumüüja”