Vaesed ei ole ju inimesed

september 8, 2007 at 6:51 e.l. 22 kommentaari

Kui sul ei ole raha ja asju, siis sa lihtsalt ei ole inimene. Vähemalt mitte täisväärtuslik. Ja see saab selgeks juba nii viiendas klassis.

Eile rääkis mulle nimelt ühe viiendiku emme, kuidas tütar koolis kõneles, et ta elab kolmekordses majas, tal on korter Tartus ja koolivaheajal käis ta Inglismaal õel külas. Isegi lennukisõitu kirjeldas.  

Tegelikkus on, et kolmekordne maja on korterelamu Harjumaa eriti mitteprominentses punktis, Tartus elab vend ja Inglismaal õpib õde küll, aga külla minekust pere esialgu ei unista. Saaks remondigi tehtud.  

“Noh, ega ma päris valetamist heaks ei kiitnud, aga fantaasia on tal samas hea,” ütles emme ja tunnistas, et kui laps endale staatust välja ei mõtleks, ei peaks valdavalt jõukamal järjel Tallinna klassikaalased temast raasugi lugu. Tõenäoliselt isegi narriks või kiusaks. 

Põhimõtteliselt sama juttu räägib viimases “Pere ja Kodu” numbris koolipsühholoog Ülle Laumets.

Tema toob sellise näite: “Ühes klassis korraldati võistlus, kes ja kui kaugel on käinud. Neid, kes polnud veel 6. klassis välismaale saanud, nimetati viimasteks muhvideks. Sest Egiptuses suudab ju igaüks käia, see on söögiraha, mis sinna läheb.” 

“Arvake ära, kas neid jutte mõtlevad välja lapsed või saavad need alguse kodust,” küsib Laumets. 

Küllap kodust. Kust see laps mujal ikka põhiväärtusi ja ilmaelu õpib. 

Ja ma ei tea nüüd, vahest olen ma üks viril elukas, aga minu meelest on see tiba kole. Isegi väga kole. Mitte ainult, et laste maailm on nii vara selline raha ja asjade keskne, vaid et inimesed kuskil massiliselt niisuguste suhtumistega elavadki. Et mõned vist arutavadki õhtul kööginurgas, kuidas naaber on mõttetu torutropp, sest pole Hispaaniaski käinud Egiptusest rääkimata.  

Ja oleks, et ainult kodus räägivad ja lapsi kasvatavad. Aga küllap ka mujal elus nende põhimõtete järgi otsustavad. Nõndaks, kas võib siis olla, et ma näiteks ei saa tööd, sest ilmusin taolise juurde tööintervjuule mitte kasimata või nii, vaid näiteks lihtsalt vale firmamärgiga kingades või vale käekellaga?  

Ja kas võib olla, et ühel heal päeval sõidab selline õige inimene õiges riides õige autoga must näiteks vöötrajal üle, sest mina, kui ma pole nagu tema, olen mõttetu luuser ja kes see ikka putukat märkab? Või kas nad, ikka need õiged, oleksid nõus näiteks harrastama eugeenikat ja need luuserid, kel on liiga väike maja ja nõme auto, tõuparanduse teelt koristama?

OK, OK, kaks viimast näidet on paksu värviga võõbatud, kohe väga paksuga, aga ikkagi … kuidagi kõhe on. 

Illustratsioon (eriti pisarakiskuja): Otto Dixi “Tuletikumüüja”

  

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), sotsiaalne närv.

Vabandage, mis teid kommenteerima paneb? Tänapäeval me hukkaksime Printsid valgel hobusel?

22 kommentaari Add your own

  • 1. sirje  |  september 8, 2007, 10:48 e.l.

    Emmena võin öelda, et selleks, et laps ei mõtleks nii asjadekeskselt on vaja juba alates titeeast hakata seletama, et raha pole oluline. Samas tuleb ka seda seletada, et me ei osta mõttetuid asju suure raha eest. me oleme neid asju hoolega lapsele pidevalt seletanud, aga ikka tuleb aeg-ajalt imelikke mõtteavaldusi asjade teemal ja sõpradele kingituste tegemine, et nad ikka sõbrad oleksid (sõprade ostmine) on ka väga pidevalt päevakorras ja ta ei saa aru, miks seda ei peaks tegema, kui see nii hästi töötab.

    Aga meie laps vähemalt ei valeta juurde. ta lihtsalt arvabki, et me oleme sigarikkad.

    Vasta
  • 2. Shadow  |  september 8, 2007, 12:19 p.l.

    Eestis nimetatakse sellist rahakeskset suhtumist vist parempoolseks maailmavaateks 🙂

    Vasta
  • 3. merell  |  september 8, 2007, 12:36 p.l.

    Ega ei tahakski sellise tööandja juures töötada, kes kella ja kingade järgi valib.

    Vasta
  • 4. cooking-challenged  |  september 8, 2007, 4:05 p.l.

    issand kui oudne.

    Vasta
  • 5. Siiri  |  september 8, 2007, 5:29 p.l.

    Asjadele toetumine näitab sisemist ebakindlust, ma arvan. Puberteediealised lapsed enamasti ongi ebakindlad. Kui laps arvab, et ilma mingi asjata ei ole ta ise teistele meeldiv, siis on tal küll väga raske elada 🙂 Paljudele jääbki see asjade toel hakkamasaamine elu lõpuni külge.
    Me tegelesime siin hiljuti autorentimisega. Tahtsime väikest autot, et kaugele sõita, et kütust palju ei läheks. Pakuti ainult suuri autosid (mahtuniversaalidest väikebussideni). Imestati, et miks me ei taha suurt ja kallist autot. Aga ma ei osta ju mõisa, kui vajan ainult aiamaja 🙂 Kui väitsime, et suur võtab palju kütust, küsiti täiesti siiralt, et mis tähtsust sel on. New Yorgis on arutut tarbimist igal sammul. Selles osas mina siia ühiskonda ei integreeru 🙂
    Eks ma olen oma elu jooksul palju kolinud ka ja ülearused asjad tekitavad minus ainult stressi.
    Mu mees leidis kaubandusest endale väga hästi sobiva ja heast materjalist särgi. Ostis neid endale neli tükki. Ei läinud kaua aega, kui töö juures märgiti, et sul iga päev sama särk. Ja siis? Riided on ju puhtad ja triigitud, mis vahet seal, et iga päev sama. Särk teeb tööd või? Märkuse tegi inimene, kelle särgid on plekilised ja higilõhnalised. Naljakad inimesed tal seal töö juures.
    Aga ega maailm polegi kunagi selline, nagu me parajasti tahame.

    Vasta
  • 6. Nirti  |  september 8, 2007, 7:34 p.l.

    Mina häbenesin algkoolis väga seda, et meil polnud euroremondiga korterit ning kallist autot. Sest kõik lapsed mu ümber omasid taolisi asju (“eliitklass”) ja kui jutt läks reisimisele või muule säärasele, siis ma ei hakanud ütlema, et mu toredaim reis oli Serena veeparki või et kaugeim koht, kus käinud, olen Leedu… Samal ajal kui klassiõed käisid Kanaaridel puhkamas. See on laste ja keskkonna asi, ei maksa last hukka mõista. Ta lihtsalt üritas end narrimiste eest kaitsta.

    Aga lapsele tuleks KINDLASTI seletada, et valetamisega võib vahele jääda, et valetamise asemel ei maksaks üldse rääkida midagi või et austatakse neid, kes suudavad endale kindlaks jääda no matter what.

    Elu on nõme, we know. Aga nagu shadow mu blogis kirjutas – see on see supp, mida me helbime omaenda vigade tõttu.

    Vasta
  • 7. Lee  |  september 8, 2007, 7:35 p.l.

    Siiriga täitsa nõus – kui enesekindlust napib, siis vajatakse erinevaid fetišeid selle turgutamiseks. Aga mis puutub sellesse, et tööl vaadatakse teatud “kuuluvust”, siis see on täitsa loogiline – enamvähem võrdse professionaalsuse korral võtab iga valija selle, kes tundub tema maailma ja väärtushinnangute süsteemi paremini sobivat. Kui ma peaks valima kaubamärgifetišisti ja hipi vahel, ma võtaks küll viimase… Ehkki see on esimese suhtes veidi diskrimineeriv:).

    Vasta
  • 8. morgie  |  september 8, 2007, 8:08 p.l.

    >Ja kas võib olla, et ühel heal päeval sõidab selline õige inimene õiges riides õige autoga must näiteks vöötrajal üle, sest mina, kui ma pole nagu tema, olen mõttetu luuser ja kes see ikka putukat märkab? Või kas nad, ikka need õiged, oleksid nõus näiteks harrastama eugeenikat ja need luuserid, kel on liiga väike maja ja nõme auto, tõuparanduse teelt koristama?
    aga nii ongi ju! KURAT!
    mina, vaene luuser, käin jala ja ülekäiguradadel olen ma korduvalt peaaegu et allaaaetud uhkete ja ajuvabade autode poolt! korduvalt! see pole mingi “ühel heal päeval” vaid on reaalsus

    Vasta
  • 9. morgie  |  september 8, 2007, 8:10 p.l.

    ja see vale riietumisstiili järgi töölemittesaamine on kah reaalsus.

    Vasta
  • 10. Siiri  |  september 9, 2007, 1:02 e.l.

    Kevadel, kui koolis käisin, oli meil ühe tunni teemaks vabadus. Õpetaja tegi näidislause – raha annab inimesele vabaduse. Mulle tulid silme ette turvameestest ümbritsetud rikkad ja ilusad. Ei ole nemad vabad ja paraku ei saa ka nende lapsed ning muud sõbrad-sugulased vaba inimese elu elada.
    Aga kindlasti mingis suurusjärgus raha tõesti annab vabadust.
    Natuke Gunnar Aarmalt: “Muidugi saab rikas pakkuda endale mõned naudingud millest vaene peab ilma jääma. Naudingud aga ei tee rikast vaesest õnnelikumaks ja kui teevad siis ehk mõneks tunniks. Ülim tarkus seisneb oskusest ennast olukorda sobitada. On mõttetu midagi tahta, mida me omandada ei saa, millest meie jõud üle ei käi või mille muretsemiseks tuleb jumalikke ja inimeste seadusi rikkuda.”
    Kuidas seda lastele selgeks teha, ma ei tea. Nõudsin ise puberteedina ema käest väga kõva häälega raha helesiniste nailondresside ostmiseks, mida mul tegelikult vaja polnud. Ma ei saanud seda raha, sain hoopis 4 aastat hiljem kingituseks ilusad dressid 🙂

    Vasta
  • 11. Shadow  |  september 9, 2007, 5:32 e.l.

    Jah, need laste koolikannatused on veel üks põhjus, miks rõõmustada puruvaeses pärapõrgus elamise üle. Selles linnakooli rahakottide võidujooksus ei suudaks nagunii osaleda ja siin, kus kõik on ühtviisi vaesed ja luuserid, on palju kergem normaalset inimest kasvatada, sest energia ei kulu kellade ja vilede peale.

    Teema jälgimine tekitas tegelikult intrigeeriva mõtte selle kohta, miks eestlased tegelikult venelasi ei salli. 🙂 Jätaks seekord okupatsiooni ja muu sellega seonduva täitsa mängust välja ning vaataks probleemi pisut teise nurga alt. Eestlased on harjunud pidama venelasi endast vaesemaks rahvaks. Kui järele mõelda, siis eestlane ju alateadlikult liigitab rahvaid (rääkimata kaaseestlaste üksikindiviididest) endast rikkamateks ja vaesemateks. Milline on mitte eriti haritud eestlase automaatne häälestus venelase, usbeki või rumeenlase vastu? Mõneti üleolev, eks ole… Aga soomlase, prantslase või ameeriklase vastu? Minu meelest on märkimisväärne hulk eestlasi paika pannud oma koha rikkuse-vaesuse skaalal, põlgab südamest endast vaesemat ning üritab olla rikkamaga võrdne. Kui palju meie ajakirjanduses kajastub elu Ida-Euroopa postkommunistlikes riikides? Neil läheb küll meist paremini, kuid lugejat ei huvitaks ju “vaeste” elu? Lugejale tuleb anda suurtes kogustes Paris Hiltonit. Ja nüüd järsku venelased, vaene pööbel, tahab võrdne olla. Sellist asja ei saa lubada… Venelane peab jääma vaeseks, et eestlane end tema kõrval hästi võiks tunda. Tühja selle okupatsiooniga.
    Jälle teemast väljas, eks ole…

    Vasta
  • 12. lota  |  september 9, 2007, 1:06 p.l.

    shadow,
    ma ei arva, et see mingi eestlase ainuomane joon oleks. ja et see kuidagi venelastega seotud oleks. ka hollandlased, ameeriklased ja ugandalsed tahavad kuulda ikka lugusid ja muinasjutte kuningatest, miljonäridest ja parishiltonitest. Mitte idaeurooplaste põnevatest seiklustest… või kuidas tundub?

    Vasta
  • 13. oop  |  september 9, 2007, 6:21 p.l.

    Yhe rikkur on teise luuser. Mõni näeb lapitud rõivas parem välja kui teine Armanis ja kullast kempsupott on kole ebamugav.

    Mitte, et mulle ei meeldiks näiteks hästi syya. Aga see on rahaga ysna vähe seotud, rohkem oskamise ja tahtmisega. Raha võimaldab suuremat laiskust kyll, see on tõsi. Ja hästi joomine kipub ka kallim olema, aga jällegi – mitte tingimata.

    Miks see Dix nii roheline on? Vana aja raamatutes nägi ta kuidagi parem välja.

    Vasta
  • 14. luize  |  september 10, 2007, 4:15 e.l.

    Õudne on see muidugi, aga täielikumalt selgub see õudus sulle, kui su teismeline tulebki sellise jutuga.
    Ma enda noorusest sellist asjade tähtsustamist ei mäleta, mulle tegi rohkem muret, et teised said öösiti väljas hängida ja mind ei lubatud. Aga vbla ma selle aja mõistes kuulusingi sinna jõukamasse keskklassi.
    Täna, arvestades et ma isegi keskmist palka ei teeni, olen ma muidugi kehvik mis kehvik. Aga selles koolis, kus minu laps käib, olevat need rikkad ja tähtsad nii imelikud, et hoiavad rohkem omaette ja üldiselt levinud see raha võim pole. Ja enamik jõukate vanemate lapsi on lihtsalt normaalsed. Õel oma vanema tütrega on keerulisem, tema nõuab küll näiteks firmariideid selga.
    Ma ise puutun nii vähe nendega kokku, kelle jaoks raha on väga-väga oluline, seega ei oska öelda, millise suhtumise ma ära teeniksin. Aga vbla olen ma nii udu, et ei paneks tähele ka.

    Vasta
  • 15. Kati  |  september 10, 2007, 5:30 e.l.

    oop,
    see on õige jah, et hästi söömine ei sõltu otse rahakotist. ma olen ammu kogenud, et kõige paremini saab kodus süüa, kui raha on väga otsas. siis tuleb viitsimine eksperimenteerida.

    aga seda, et Tikumüüja oli vanasti kollasem, mäletan ise ka. nüüd miskipärast on nad kõik netis rohelised. kumba ta originaalis on, ei tea. vabalt võib mürkroheline olla.

    luize,
    ega ma ka arva, et kõigi jõukamate vanemate lapsed kohe imelikud on. kusjuures, ma kahtlustan, et kõige imelikumad võivad olla pigem selliste pooljõukate omad. need, kelle vanematele see väljamaareis on tegelikult ikkagi väikelaen mitte söögiraha, aga jubedalt on vaja kinnitada, et ma olen ikka jõukas.

    Vasta
  • 16. ahaa  |  september 10, 2007, 8:05 e.l.

    on jah õudne ja reaalsus on ka. ja otse loomulikult saavad lapsed oma väärtushinnangud kodust kaasa. vahel mõtlen, et kui palju on kasu sellest, kui nö normaalsed vanemad oma lapsele kodus õpetavad, mis on õige ja mis vale, kui enamik klassikaaslasi teda ei aktsepteeri. ma ei kujuta ette, kas maailmas on mõni laps, kes tuleb toime sellega, kui ta on eakaaslaste hulgas tõrjutu ja väljatõugatu.
    ilmselt on parim lahendus veidi normaalsem kool, mitte pealinna eliitkoolid… samas.. eliitkoolist saaks ilmselt parima hariduse. aga kas lapsele on parem terve prsüühika ja elurõõmus lapsepõlv või parim haridus? ma ei tea, ise kaldun arvama, et terve psüühika, armastus ja hoolimine.. soe ja turvaline keskkond. samas… kaslaps kunagi hiljem ei mõtle, et oleks parema hariduse saanud, oleks kindlama ja parema elujärje saanud. ma ei tea. kui teaks, oleks mul juba kari lapsi 🙂

    Vasta
  • 17. nils leven  |  september 10, 2007, 8:19 e.l.

    Kui ma oleks laps ja mul oleks sellistest idiootidest vanemad, kes mind isegi maailma vaatama ei viia ei suuda, siis oleks mul ikka häbi küll.

    Jah, on inimesi, kes ei väärtusta materialistlikku maailma. Need inimesed ei osta peresse kahte Audi A8-t vaid käivad maal vanaema juures rongi või bussiga. Ja kuna nad ei pea palju tööd orjama, siis nad tegelevad koos lastega muusika, kunsti või spordiga.

    Aga on ka mingi mõistlik alampiir, millega hakkama saamine on iga lapsevanema isikliku vastutustunde küsimus. Laps peab saama kvaliteetset sööki, tal peab olema võimalik adekvaatselt hobidega tegeleda (hea fototehnika, hobune jme), ta peab nägema maailma ja erinevaid kultuure.

    Minu arust on silmakirjalik kogu aeg karjuda, et kui ebaoluline on “raha ja asjad”. Rahal ja asjadel on elus oma koht täiesti olemas ning pereinimesed peavad pingutama, et tagada mõistlik varustatus mõlemaga.

    Nüüd võite mu kividega surnuks loopida. Või Säästumarketi biskviitide ja Jaan Tätte raamatutega.

    Vasta
  • 18. Kati  |  september 10, 2007, 8:37 e.l.

    nils,
    kas sellel, et peab korralikult süüa ja hobidega tegelda saama, pole siiski mingi vahe sellega, et peab elama kolmekordses eramajas ja peab ilmtingimata igal vaheajal Egiptuses või Pariisis käima?

    vahest võiks laps ka Käsmu, Padisele või Sillamäele sõita, avardaks ka maailmapilti?

    mitte, et Egiptuses käimine head ei teeks, aga ma ei arva ka, et on katastroof, kui seda just põhikooli jooksul ei tehta.

    Vasta
  • 19. Ramloff  |  september 10, 2007, 8:59 e.l.

    Jah nils

    Keeruliseks läheb asi siis kui nood pereinimesed peavad asjade saamiseks niivõrd pingutama, et lapse jaoks enam aega ei jää. Laps saab siis asjad, aga jääb ilma vanematest. See on vist tänapäeval liigagi levinud lahendus.

    Vasta
  • 20. ahaa  |  september 10, 2007, 1:13 p.l.

    oo, nils
    räägi parem, mis sulle valgamaa metsamoori metsas kõige enam meeldis? ja mida sa arvad regivärsist? kas sellesügisesed esimesed puravikud on korjatud? mis sorti nad olid?

    fototehnika või hobune – need maksavad liiga vähe. aga liikumis- ja tehnikahuvilisele lapsele tuleks adekvaatne lennuk osta. ja purjekas ka soovitavalt.

    Vasta
  • 21. ahaa  |  september 10, 2007, 1:14 p.l.

    mde, mul oleks häbi, kui ma oma vanemate rahakoti peal peaks maailma vaatama.

    ja enne võiks tõesti oma kodukoha kultuuriga tutvust teha – siis on ka, millega võrrelda.

    Vasta
  • 22. Kati  |  september 10, 2007, 1:15 p.l.

    jajaa, ja lapse emale, et ta ennast inimväärselt tunneks, ka needsamad asjad.

    ma tahaks siis küll see ema olla 😀

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

september 2007
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: