Tänapäeval me hukkaksime Printsid valgel hobusel?

september 9, 2007 at 11:55 e.l. 9 kommentaari

Teate küll neid lugusid, kus keegi (Sfinks, Kunigas, Printsess, Nõid) annab Kangelasele (enamasti Kuningapojale) kolm mõistatust. Kui viimane need ära arvab, saab ta tasuks kuulsust, rikkust ja armastust. Kui mitte, maksab mõistmatuse eest peaga.

Loomulikult on enne Kangelast paljud õigeid vastuseid ära arvata püüdnud, kuid kellelgi pole see õnnestunud ning nad kõik on julmalt hukatud. Siis tuleb Kangelane, lahendab kõik ülesanded ja saab lubatud tasu. Kusjuures mõistatuste esitaja jääb tavaliselt hoopis ise millestki ilma. Olgu siis poolest kuningriigist või neiupõlve vabadusest või mõnest maagilisest omadusest. Teinekord isegi elust.

Aga mul on kuri tunne, et tänapäeval hukataks küll kõik Printsid, kui õigesti nad ka ei vastaks. Sest miks peaks mõistatuse andja aus olema, saati kui tulemus on talle isiklikult ebamugav?

Keegi peale tema ei tea ju vastuseid. Nõunikud, parteikaalased, poliitilised vastased, ajakirjanikud, vaenlased, sõbrad, nutikad koristajad – mitte keegi. Miks siis mitte öelda, et kõik mõistatajad eksivad? Keegi ei saa seda ju kontrollida. Ja ise saaks kenasti vanamoodi edasi elada.

Ometi on muinaslugudes vaikimisi eelduseks, et mõistatuste andja on aus.

Kas tõesti oli müütide sünni ajal inimeste mõtlemine kuidagi sirgjoonelisem, et ei tulnud valetamise peale või nii? Ei usu nagu, realpolitik on kogu ajaloo vältel üsna palju keerutamist, keeramist ja näkku valetamist sisaldanud.

Või on asi vandes, mille mõistatuste esitaja on tavaliselt andnud? Sõna on püha ja seda lihtsalt ei saa murda, sest see tooks kaasa koledad karistused kõrgemalt poolt.

Muide, kui sina siin ja praegu oleksid mõistatuste andja rollis, kas ütleksid Kangelasele, et tal on õigus? Miks?

*
Mõttekäigu inspireeris eile ooperiklubis kuulatud-vaadatud „Turandot“, kus lugu ju ka mõistamise ümber keerleb. Mõistatamisväliselt kasutan juhust tänada Liinuškat ja Marti meeldiva võõrustamise ja ülejäänuid kohaviibijaid toreda seltskonna eest.

Advertisements

Entry filed under: mõte kiusab.

Vaesed ei ole ju inimesed 25% fašisti

9 kommentaari Add your own

  • 1. Taliesin  |  september 9, 2007, 1:40 p.l.

    Vaata, muinasjutt ei ole päris realistlik žanr. Seda mitte ainult selliste elementide nagu rääkivad loomad või võluesemete tõttu, vaid üleüldse oma olemuselt. Ta ei allu päris tavaloogikale.
    Mõni kuu aega tegelesin üsna põhjalikult ühe Bettelheimi raamatuga nimega “Uses of Enchantment” (peaks varsti ka eesti keeli ilmuma, muide). Vaatab teine muinasjutte läbi froidistliku pilgu. Froidismi ma eriti ei usu, aga raamatul oli oluline iva – muinasjutud alluvad psühholoogilisele loogikale. Mõnes mõttes on takistused, mida kangelane oma teel kohtab sisemiste probleemide välispidised projektsioonid. Ja vaata, kui sa tõesti nii öelda lahendad endal mingi kompleksi ära, siis küsimus, kas sul ikka hakkab parem või on siis mingeid võimalusi petmiseks ja ütlemiseks ei ole eriti mõttekas. Probleemi (näiteks alaväärsuskompleksi) lahendamisest tuleneb otseselt tasu – (näiteks kuningaks saamine, mis võib näiteks tähendada enese täisväärtuslikuks isiksuseks pidamiseks hakkamist.) Seega, nood sfinksid võivad olla üldsegi mitte reaalsed olendid, vaid miskised sisemised asjandused.
    Ja kui me juba sfinkside juures oleme, siis kaugel juba Oidipus oma kompleksidega ole. 😛

    Vasta
  • 2. Kati  |  september 9, 2007, 2:43 p.l.

    seda tõlgendust, et muinasjutt on psühhoteraapia ja teekond siseilma, olen ma ka kohanud. ja see üldiselt täitsa meeldib mulle.

    Vasta
  • 3. oop  |  september 9, 2007, 6:00 p.l.

    Mõistatustemäng on teadupärast nii vana ja väge täis asi, et selle reegleid ei julge rikkuda ei lohed, trollid ega Guglunk. 🙂

    Vasta
  • 4. Olnud kord ooperiklubi « Punase Hanrahani Teine Tulemine  |  september 9, 2007, 6:34 p.l.

    […] nüüd sellised, et eile oli siis järjekordne ooperiklubi. Veidi on toimunule valgust heitnud Kati oma sissekande lõpus. Kui kedagi peaks huvitama pildimaterjal, siis seda leiab […]

    Vasta
  • 5. Lis  |  september 9, 2007, 6:52 p.l.

    Aga muinasjutud suures osas pärinevadki ajast ja kohast, kus au oli väärtushierarhia tipus. Olulisem kui vabadus näiteks. Rüütel lubati ausõna vastu oma lunaraha tooma, eksole.

    Aga miks ma ise ütleksin, et kellelgi on õigus? No miks ma selle mängu üldse välja mõtlesin, kui ma ei taha, et keegi võidab? Inimesi tappa saab ju lihtsamalt ka kui mul see soov peaks olema. Ja pool kuningriiki kipub ju ikka minema mitte päris võõrale vaid mõne sugulase kaasavaraks 😛

    Või siis olen igavesest elust tüdinud? Või mingi muu asja pärast 🙂

    Vasta
  • 6. Marek  |  september 10, 2007, 6:52 e.l.

    Mõistatuse andja võib ka valetada või reegleid rikkuda. See ei ole oluline, sest lohe tapnud karjapoiss saab pool kuningriiki mitte sellepärast, et vana kuningas lubas (ja on läbinisti aus mees), vaid seetõttu, et jõudude tasakaal on muutunud ja kuningas on sunnitud uut võimujaotust tunnistama (kes sooviks vaenlaseks riigi osavaimat sõdurit?). Lood, milles kuningas (või mõistatuse andja) püüab värskest kangelasest lahti saada, lõpevad kuninga enda piinarikka surmaga, ja on lihtne mõista, miks just.

    Poliitilise nõuandja roll pole öelda ette õigeid vastuseid, vaid ennustada ette tekkivat võimutasakaalu ehk siis mõista sotsiaalsete protsesside dünaamikat. Soovin edu kõikidele “au” ja “kõrgemate väärtuste” pooldajatele.

    Vasta
  • 7. otsija  |  september 10, 2007, 6:52 e.l.

    Lisi kommentaar tõi mulle meelde eesti vanasõna (?): raha kadund – vähe kadund, tervis kadund – palju kadund, au kadund – kõik kadund.

    Vasta
  • 8. märt  |  september 10, 2007, 7:06 e.l.

    see, et tegelased loo sündmustiku käigus muutuvad, on viimase aja trend. poirot ja miss marple on samasugused algusest lõpuni. nagu puunupud… aga uutes lugudes muutuvad tegelased iga raamatuga kui mitte peatükiga. (nt troonide mäng ja detektiiv banksi romaanid)

    ps. näed kui kavalalt sa meid kommenteerima panid!

    Vasta
  • 9. Kati  |  september 10, 2007, 7:36 e.l.

    pragu jäin mõtlema kui palju ntx Fandorin muutub. kusjuures vist muutub küll.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

september 2007
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: