Terroristid ei ole kangelased

Oli aeg, kus ma olin nõus terroriste mõistma. Pean häbiga tunnistama, et enamgi veel. Ma olin võimeline nägema neis omamoodi romantilisi kangelasi. Nurkaaetud headust, millel ei jää muud üle, kui vägivaldseks pöörata. Sest muidu ei võeta neid ju kuulda. Kui suurem ja tugevam surub väiksemat ja nõrgemat igal võimalikul viisil alla, siis mis jääb viimasel muud üle kui viimase jõuga võimalikult valusalt hammustada. Umbes nii oleks kõlanud mu põhjendus. 

Ilmselt oli niiviisi võimalik mõelda seni, kuni terroriste oli vähe, nende ohvreid oli vähe ja see kõik oli justkui kuskil kaugel. Oli miski, mis siin ja meiega juhtuda ei saa.  

Selles mõttes oli 9/11 sündmus, mis tekitas mu katseisse terroriste mõista esimese tugeva mõra. Korraga oli ohvreid palju ja silmnähtavalt täiesti süütuid. Inimesi, kelle kohta ei olnud kuidagi võimalik öelda, et on natukenegi õiglane või mõistetav, kui nad oma eluga maksavad, isegi kui nende valitsus on püstihalb ja loll.

Aga siiski, see kõik oli veel kaugel, oli oma koleduses kuidagi abstraktne. 

“Nord-Osti” kriis Moskvas puudutas juba kuidagi palju lähemalt ja valusamalt. Vahest seepärast, et siblisin toona ETV-s natuke hommikust tööd teha ja olin tööl just kaks kriisihommikut. Nägin seda kõike palju ja pidevalt ja mõtlesin esimest korda väga tõsiselt, mis oleks kui ma ise või mõni mu lähedane oleks seal sees. 

Ja ma tundsin, kuidas need lõhkeainega vöötatud fanaatikud ajavad mu oksele, olgu siis neile enestele varemalt liiga tehtud või mitte. Madridi raudteeterroriga mu vastikustunne lihtsalt süvenes.

Aga Beslani kriis panini i-le punkti. Sest seal olid lapsed, kes läksid esimest päeva kooli, lapsed, kes pidid õppima, kasvama, elama. Aga said ainult kannatada õudust, mida me ilmselt iial kujutleda ei suuda, ja seejärel surra.  

Ma mäletan selgesti, et seisin kodus akna all ja korraga käis läbi pea, kui selline kolgas nagu Beslan kõlbab suvalt inimeste tapmiseks, siis miks mitte ka selline kolgas nagu Paldiski. Lihtsalt, sest kellelegi ei sobi USA poliitika, aga Eesti toetab USA-t ja meil seal on veel näiteks rahuvalvajad.  

Ja ma mõtlesin, et kui keegi mu kallitest sattuks pantvangi või lendaks õhku, siis ma ei tahaks mitte raasugi kuulata, mis sõnum on mulle öelda sellel mölakal, kes nii teeb. Mind ei huvitaks, et talle ei meeldi Bush või Putin. Mind ei huvitaks, et keegi on kuskil kunagi tapnud tema lapsed või abikaasa. Sest minu armastatud inimesed ei oleks selles süüdi. Sest kellelgi ei oleks õigus panna neid mingi poliitiku tegude eest eluga maksma.

Ma ainult vihkaksin seda terroristi ja jälestaksin. Ja võib olla kardaksin.  

Ja siis võiks ehk olla, et mina, kes ma muidu seisan igasugu kodanikuvabaduste eest ja nii, läheksin ja valiksin ühe tubli kõva käega juhi, kes lubaks tagada, et õudused ei kordu ja mõrtsukad saavad karistatud. Vahest oleksin ma siis oma hirmus nõus loobuma nii mõnestki vabadusest.  

Tõepoolest, terrorism saab teha ainult üht asja – külvata hirmu. Aga hirm ei ole hea alus ratsionaalseteks otsustusteks, demokraatia ega parema maailma ehitamiseks. Hirm ja valu teevad hoopis irratsionaalseks, kurjaks ja väiklaseks.  

Sellepärast on terrorism halvim, mida saab teha. Ja mitte üksnes neile, kelle vastu sa oled, vaid peamiselt just neile, kelle poolt sa justkui oled. 

Sestap on mul häbi, et ma olen kunagi katsunud terroriste natukenegi õigustada. Ja ma loodan, et inimesi, kes seda teevad, jääb järjest vähemaks. Aga ma loodan ka, et see kõik ei käi ainult läbi hirmu ja et me ei ohverda turvalisuse nimel viimaks kogu oma vabadust ja inimväärikust. Et maailm ei hakka olema järjest laieneva terrori ja vastuterrori nõiaring, vaid ratsionaalsed valikud ja hea tahe on võimalikud ja võidavad. Ehk pole see lootus vaid moodne muinasjutt.

Eks minagi igatsen sisemist rahu

Armas jumal, me oleme inimesed tööga ära tapnud, mõtlesin ma õlgu väristades, kui mu kallis kunstnik piix mulle sellise meili saatis:  

Lugesin läbi ühe lihtsa artikli nõuannetega, kuidas saavutada sisemist rahu ja tänu sellele saavutasingi päris oma isikliku seesmise rahu. 

Artiklis oli kirjas: “KUI SOOVID SAAVUTADA SISEMIST RAHU, VII LÕPULE ASJAD, MILLEGA ALUSTANUD OLED.” 

Ma siis vaatasin ringi, otsisin üles asjad, mis mul erinevatel põhjustel pooleli olid jäänud ja reastasin nad prioriteetide järjekorda. 

Niisiis, täna hommikul olen ma lõpule jõudnud pooliku pudeli Bacardi, pudeli punase veini, Metaxa, väikese karbi kommide, paari allesjäänud aspiriini ja hapukoorega.Teil pole vähimatki aimu, kui hea mul praegu on olla … 

Ta tunnistas küll käbelt üles, et see tekst on tegelikult pärit kuskilt Delfi sügavustest, aga ma pean tunnistama, et retsept meeldib mulle. Ma tunnen hetkel kustumatut kirge viia lõpule need asjad, mis mul kodus erinevates kappides pooleli on. Uskuge, ka minul oleks pärast hea.

Illustreerivaks materjaliks mõistagi Wiiralti “Absindijoojad”