Terroristid ei ole kangelased

september 11, 2007 at 5:04 p.l. 18 kommentaari

Oli aeg, kus ma olin nõus terroriste mõistma. Pean häbiga tunnistama, et enamgi veel. Ma olin võimeline nägema neis omamoodi romantilisi kangelasi. Nurkaaetud headust, millel ei jää muud üle, kui vägivaldseks pöörata. Sest muidu ei võeta neid ju kuulda. Kui suurem ja tugevam surub väiksemat ja nõrgemat igal võimalikul viisil alla, siis mis jääb viimasel muud üle kui viimase jõuga võimalikult valusalt hammustada. Umbes nii oleks kõlanud mu põhjendus. 

Ilmselt oli niiviisi võimalik mõelda seni, kuni terroriste oli vähe, nende ohvreid oli vähe ja see kõik oli justkui kuskil kaugel. Oli miski, mis siin ja meiega juhtuda ei saa.  

Selles mõttes oli 9/11 sündmus, mis tekitas mu katseisse terroriste mõista esimese tugeva mõra. Korraga oli ohvreid palju ja silmnähtavalt täiesti süütuid. Inimesi, kelle kohta ei olnud kuidagi võimalik öelda, et on natukenegi õiglane või mõistetav, kui nad oma eluga maksavad, isegi kui nende valitsus on püstihalb ja loll.

Aga siiski, see kõik oli veel kaugel, oli oma koleduses kuidagi abstraktne. 

“Nord-Osti” kriis Moskvas puudutas juba kuidagi palju lähemalt ja valusamalt. Vahest seepärast, et siblisin toona ETV-s natuke hommikust tööd teha ja olin tööl just kaks kriisihommikut. Nägin seda kõike palju ja pidevalt ja mõtlesin esimest korda väga tõsiselt, mis oleks kui ma ise või mõni mu lähedane oleks seal sees. 

Ja ma tundsin, kuidas need lõhkeainega vöötatud fanaatikud ajavad mu oksele, olgu siis neile enestele varemalt liiga tehtud või mitte. Madridi raudteeterroriga mu vastikustunne lihtsalt süvenes.

Aga Beslani kriis panini i-le punkti. Sest seal olid lapsed, kes läksid esimest päeva kooli, lapsed, kes pidid õppima, kasvama, elama. Aga said ainult kannatada õudust, mida me ilmselt iial kujutleda ei suuda, ja seejärel surra.  

Ma mäletan selgesti, et seisin kodus akna all ja korraga käis läbi pea, kui selline kolgas nagu Beslan kõlbab suvalt inimeste tapmiseks, siis miks mitte ka selline kolgas nagu Paldiski. Lihtsalt, sest kellelegi ei sobi USA poliitika, aga Eesti toetab USA-t ja meil seal on veel näiteks rahuvalvajad.  

Ja ma mõtlesin, et kui keegi mu kallitest sattuks pantvangi või lendaks õhku, siis ma ei tahaks mitte raasugi kuulata, mis sõnum on mulle öelda sellel mölakal, kes nii teeb. Mind ei huvitaks, et talle ei meeldi Bush või Putin. Mind ei huvitaks, et keegi on kuskil kunagi tapnud tema lapsed või abikaasa. Sest minu armastatud inimesed ei oleks selles süüdi. Sest kellelgi ei oleks õigus panna neid mingi poliitiku tegude eest eluga maksma.

Ma ainult vihkaksin seda terroristi ja jälestaksin. Ja võib olla kardaksin.  

Ja siis võiks ehk olla, et mina, kes ma muidu seisan igasugu kodanikuvabaduste eest ja nii, läheksin ja valiksin ühe tubli kõva käega juhi, kes lubaks tagada, et õudused ei kordu ja mõrtsukad saavad karistatud. Vahest oleksin ma siis oma hirmus nõus loobuma nii mõnestki vabadusest.  

Tõepoolest, terrorism saab teha ainult üht asja – külvata hirmu. Aga hirm ei ole hea alus ratsionaalseteks otsustusteks, demokraatia ega parema maailma ehitamiseks. Hirm ja valu teevad hoopis irratsionaalseks, kurjaks ja väiklaseks.  

Sellepärast on terrorism halvim, mida saab teha. Ja mitte üksnes neile, kelle vastu sa oled, vaid peamiselt just neile, kelle poolt sa justkui oled. 

Sestap on mul häbi, et ma olen kunagi katsunud terroriste natukenegi õigustada. Ja ma loodan, et inimesi, kes seda teevad, jääb järjest vähemaks. Aga ma loodan ka, et see kõik ei käi ainult läbi hirmu ja et me ei ohverda turvalisuse nimel viimaks kogu oma vabadust ja inimväärikust. Et maailm ei hakka olema järjest laieneva terrori ja vastuterrori nõiaring, vaid ratsionaalsed valikud ja hea tahe on võimalikud ja võidavad. Ehk pole see lootus vaid moodne muinasjutt.

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Eks minagi igatsen sisemist rahu Oi, kas MEES on ka inimene?

18 kommentaari Add your own

  • 1. otsija  |  september 11, 2007, 7:34 p.l.

    Saab mõista, aga ei saa õigustada.

    Vasta
  • 2. Anti Teraväe  |  september 12, 2007, 5:42 e.l.

    Huvitav et sinu romantismi mõrastas 9/11 mis pole terroristidega mitte mingil moel seotud ning Beslani konflikt, kus lõppkokkuvõttes kõik lapsed maha lasti venelaste endi poolt. Koos terroristidega.

    Vasta
  • 3. 1helin  |  september 12, 2007, 6:01 e.l.

    Terrorismil on leebemaid vorme ka. Manipuleerimine, väljapressimine, hirmutamine, võimutsemine, oma jonni ajamine, karjumine,….ega vist neid miniterrorismi nähtusi ei näegi nii selgelt. Kui üks inimene üritab teist inimest mõjutada suunas, mis peaks ka teisele kasulik olema, polegi nagu hullu midagi. aga kui tuhat inimest üritab sajale/tuhandele mõistust pähepanna ja näidata, mida nad tegema peavad, on tulemuseks tihtilugu võigas vägivald…

    Vasta
  • 4. Ivan Sussanin  |  september 12, 2007, 6:56 e.l.

    Terrorism on hiigelsuure terrorismi enda sünnitis ja ei kao maailmast mitte kunagi enne, kuni ei kao Kati-sugused mõtlejad…., nii et võiks täiskasvanud inimene ikka näha juba nähtuste põhjuseid, mitte suurterroriste kaudselt õigustama hakata.Seni kuni taolised piiratud analüüsid nagu Katil eksisteerivad, ei muutu maailmas mitte midagi. Kõik ju algab mõtteviisist ja suhtumisest. Külvates põlgust nõrkade suunas, suurendatakse häda häda maailmas. Terroristid pole kangelased aga muidugi, ei väikesed (rõhutud) ehk suured (rõhujad) , vaid ses osas olen muidugi Katiga nõus.

    Vasta
  • 5. ahaa  |  september 12, 2007, 7:17 e.l.

    mind ei huvita ntx, millised on mingi nähtuse põhjused, kui minu kallid selle läbi süütult kannatama peavad. kui mu lähedastele tehakse liiga, siis on mul täiesti kama, mida ütleb mingi poliitiline analüüüs. ma tahan, et mu armastatud inimestel oleks hea olla ja ma võin selle tahtmise eest rõõmuga ollalühinägelik, piiratud vmt.

    ma võin aru saada ja saangi aru, et kui suuurriigid dikteerivad väiksematele oma tahtmist (ka terror), siis väikestel vahel justkui ei jäägi muud üle. aga mu analüütiline ja arusaav mõtlemine kaob kohe, kui mu lähedastele liiga tehakse.

    Vasta
  • 6. Kati  |  september 12, 2007, 7:46 e.l.

    Anti,
    see, et vene eriteenistuse kollid nii Beslanis kui teatrikriisi korral käitusid nagu viimased jobud, ei vähenda terroristide endi vastutust. aga mis mõttes 9/11 ei ole terroristidega seotud?

    1 helin,
    katsed teisi soovitud suunas toimina panna ei ole iseenesest terrorism. kõik me teeme seda. asi on ikkagi mõjutusvahendites. kas ma räägin sulle, et võiks nii või naa teha või löön su maha, kui teisti teed. eks see käi nii inimeste kui riikide kohta.

    ivan sussanin,
    selles asi ongi, et hirm ei soosi analüüsimist. ma ei õigusta ei Bushi ega Putinit ega muid taolisi. aga sellest hoolimata ei arva ma, et tavaliste inimeste tapmine on jube hea ja vajalik lahendus. see pigem tekitab neid Bushi ja Putini fänne juude. on lihtsalt mõned asjad, mis ei pane mitte aru pähe, vaid võtavad viimsegi ära. aga ahaa tegelt juba ütleski seda päris selgelt.

    Vasta
  • 7. Tupik  |  september 12, 2007, 1:08 p.l.

    Olen Sussaniniga nõus, suurriikide suurterrorism sünnitab terrorismi. Pole vahet, kes su lähedastele on liiga teinud, sa mõistad kurjami igatahes süüdi. Kuna on süüdi, lööd ta ise maha või tunned rõõmu, et keegi on ta maha koksanud. Seega , elagu suurterroristid, neid ei mõisteta tavaliselt vastutavaks väiketerrorismis. Vägevamal on a l a t i õigus.

    Vasta
  • 8. Kati  |  september 12, 2007, 1:26 p.l.

    OK, sünnitab küll, aga nn väiketerrorism annab alati võimaluse nn suurterrorismi edasi kultiveerida.

    Vasta
  • 9. Oop  |  september 12, 2007, 1:36 p.l.

    Nojah, terrorismil ja terrorismil on kah vahe.
    Dekabristid ja metsavennad on natuke teise mõtlemisega kui revolutsioonilise terrori pooldajad. Ehkki reaalses elus kipub yks paraku ikka teiseks yle kasvama ja võitjad kirjutavad ajalooraamatuis kõik yhtmoodi terroristideks (või mis sõimusõna siis parasjagu moes on).

    Vasta
  • 10. Kati  |  september 12, 2007, 1:50 p.l.

    Oop,
    eks ta ole. kuigi mingis mõttes on see vahe tegemine jube ohtlik, sest siit hakkab hargnema mõtteviis, et on inimesi ja inimgruppe keda võib tappa.

    teisalt, ega ma ei suuda ise ka ntx Prantsuse vatsupanuliikuijaid mingite praeguste pantvangimeestega ühele pulgale panna. kuigi mõnes mõttes võiks ju.

    kolmandast küljest olid ntx Baader ja Meinhof ja kamp ühed neist, keda ma olin kunagi võimeline sedasi romantiliselt vaatlema. eriti Meinhof, sest tema terrorististumine on kuidagi hõlpsalt mõistetav ja soovikorral täiesti liigutav. siiski, praegu ma ei tahaks enam öelda, et nii oli natukenegi hea ja õiglane toimida.

    Vasta
  • 11. Kati  |  september 12, 2007, 1:52 p.l.

    ahjaa, ja metsavendadega on see lugu ka jube keeruline, sest eks nende hulgas oli igasugust rahvast. nii et on kuidagi jube raske öelda, et nad olid kuidagi üheselt seda või teist.

    Vasta
  • 12. Mart  |  september 12, 2007, 6:01 p.l.

    Praeguse aja terroristid on argpüksid.

    Partisani või poolpartisaniüksuste löögid sõjaliste objektide vastu on sõja üks osa. Mittesõjaliste objektide ja tsiviilisikute hävitamine eesmärgiga vastast demoraliseerida on häbiväärne.

    Ma aplodeerin partisanigrupile, kes vallutab vastase komandopunkti. Ma sülitan partisanigrupile, kes laseb õhku kaubamaja, teatri või kiriku koos seal olevate tsivilistidega.

    Vasta
  • 13. Kylli  |  september 12, 2007, 6:45 p.l.

    Võibolla ma olen naiivne, aga ma hästi ei usu, et terrorism alati ja täie rauaga vaid terroristide endi vastutusvaldkonda kuulub. Kaldun arvama, et tihti on selliste protsesside käivitajad ja vastavate arengute igakylgsed soosijad sootuks teised inimesed, kui terroristid. Terrorism on imho kui avalikustunud tulem mingile raskestitalutavale “pasale”, mida yldsus kas ei märka või vähemasti ei suhtu sellesse ehk piisava tõsidusega. Terrorismi põhjustaja, synnitaja, toitja ja soojendaja on aga selle “pasa” viljelejad.
    Ma näen terroristis rohkem kui äärmuseni nurkaaetud isendit, kelle valulävi on yletatud ja kes ei näe enam mingit muud võimalust, kui vaid yliäärmuslikud meetodid.

    Kardetavasti on ka mingeid muidu võimuahneid isendeid, kes kylma kõhuga ja kainelt kalkuleerides nii äärmusliku tee otsustavad valida. Selliste puhul pean kyll neid endid täie rauaga vastutavaks.

    Siis võib selles kontingendis olla ka ehk eriliselt piiratud mõtlemisvõimega ja kitsa sydamega isendeid, kes siis omaarust mingi õige ja aatelise eesmärgi nimel on valmis misiganes meetoditeks. Nendegi vastutust oma tegevuse eest ei pea ma päris 100%-liseks, kuna erakordselt piiratud mõtlemisvõimet ei pea ma niivõrd syyks, kui õnnetuseks, kui just inimene ise tahtlikult sellist piiratust enesele valinud ei ole. Tundub, et tihti ei ole, vaid tegu on tõesti teatud isendite nö laega, millest kõrgemale võimed lihtsalt ei kyyndigi.

    Logish, et kui terrorismi läbi hukkub mu oma lähedane, ei suuda ma olukorrale enam kõrvaltvaataja pilguga vaadata ja kahtlemata mõistan terroristi tegevuse siis yheselt hukka.

    Teisalt, on vast olemas ka olukordi, kus mõistaksin täiesti ka terroristi käitumist.
    Võtame või kodutus, mis me noores EV-s tavapäraseks reaalsuseks on kujunenud. Mind ikka jätkuvalt ja siiralt hämmastab selle seltskonna eriline leplikkus ja rahumeelsus.
    Kyllap on meil jalaga segada inimesi, kes on kogenud rämedalt ebaõiglast oma lähedase kohtlemist olgu meditsiini, sots-hoolekande systeemi, kohtu, perverdi, tööandja… kelle iganes poolt ja mu meelest on see ikka väga normaalne, et äärmuslikult ebanormaalsesse olukorda sattunud inimene on võimeline ka äärmuslikult ebanormaalselt reageerima.
    Kaldun arvama, et me keegi ei saa täie veendumusega väita, et me ise kunagi midagi äärmuslikku korda ei saada. Eelkõige saame me vaid loota, et me ei satuks kunagi me valuläve yletavalt haigesse olukorda, kus me reageeringud meid endidki yllatada võivad.

    Vasta
  • 14. nimega nimeta  |  september 12, 2007, 7:09 p.l.

    Mul on kahtlus, et terroristid on korraliku ajupesu ohvrid. Niiditõmbajad on kuskil mujal.

    Vasta
  • 15. Oudekki  |  september 13, 2007, 8:18 e.l.

    Nõustun esimese kommentaariga – terroristi saab mõista, aga kas ka õigustada?

    Mis on terrorism? Oma soovi kehtestamine vägivaldsete meetoditega maailmas, kus vägivallamonopol kuulub riigile? Sõjaolukorras või kui keegi kukutab demokraatiat vägivaldselt kukutada, siis võib-olla ongi needsamad meetodid õigustatud? Kunas enesekaitsest saab terrorism?

    Terrorism ei pruugi olla “nurkaaetud headus”, pigem “nurkaaetud soov”, inimesed pöörduvad terroristlike meetodite poole üldjuhul siis, kui nad ei näe ühtegi alternatiivi. Headus on subjektiivne mõiste 🙂

    Mina ei pea seda õigeks just selle pärast, et piiri ei ole võimalik paigutada. Kui ma alustan sellest, et pean peaministrit kolm päeva pantvangis, et minu soove viimaks ometi kuulataks, siis võib ju tunduda, et oligi õigustatud meetod. Aga sealt on ainult üks samm selleni, et järgmine kord peaministrit torgitakse natukene noaga. Ja siis tapetakse. Ja siis lastakse õhku mõni auto. Ja siis tuleb keegi teine ja laseb õhku panga, raudteejaama ning tapab veel mõne inimese ja ütleb, et sina tegid. Tõesta siis, et ei teinud, vägivald eskaleerub ja lahendusi ei saavutata.

    Ning riigi vastus terrorismile ei tohi olla vastuterror. Vastus peab tulema läbi õigussüsteemi, kuid terrori hävitamiseks tuleb küsida, mis oli see soov, mis on inimese pannud vägivalda haarama ja kuidas seda soovi täita.

    Vasta
  • 16. jospel  |  september 13, 2007, 9:45 e.l.

    hmm. ei ole Oudekkiga nõus. terrorism ei ole niivõrd vägivalla, kui hirmu külvamise vahend. vägivald on see, kui oma ülemvõimu näidatakse avalikult (ehk siis jõudemonstratsioon), terrorism samas jälle midagi, mille levik toimub varjatult ja nähtavad on ainult tagajärjed. ja see ongi asja eesmärk: te ei näe, mida me teeme, aga te näete, mis on selle tulemus, ning võite ainult arvata, mis edasi saama hakkab.

    Vasta
  • 17. Kati  |  september 13, 2007, 11:07 e.l.

    mühüh, oudekki
    ja edasi on see ka, et täna surgin peaministrit, homme veel kedagi ja ülehomme juba lasengi õhku bussitäie suvalist rahvast. need piirid tikuvad laienema. ja kui peaministrist saab öelda, et ta vähemalt kuidagi on seotud sinu soovi rahuldamisega, siis need suvalised enem ei ole.

    jospel,
    hirmu tekitamise vahend on siiski vägivald. ses mõttes ju vahet pole.

    Vasta
  • 18. Oudekki  |  september 13, 2007, 11:17 e.l.

    Jospel,
    inimese tapmine on vägivald, olgu siis salaja või kogemata. Panga õhkulaskmine, politseinike kividega loopimine ja kõik muu seesugune on ka vägivald.

    Terrorism kasutab vägivalda mingitel eesmärkidel. Näiteks hirmu tekitamiseks. Aga ka lihtsalt tähelepanuäratamiseks 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

september 2007
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: