Palun, armas, ütle mulle “ei”

Sul on tööd kõriauguni. Tegelikult sa ägised selle käes ja katked. Siis helistab keegi ja küsib, kas sa tahaksid, saaksid, viitsiksid veel selle asja ka ära teha. Ausaltöelda ei jaksa. Ja tead seda küll. Aga mida sa vastad? “Tänan. Kahjuks ei jõua, “ või “Jah, hea küll, eks ma proovin.” 

Mulle tundub, et 90 prossa inimesi ütleb selle õnnetu jahhi. Ütleb, sest raha on ka vaja, või muidu ehk teinekord ei pakutagi enam tööd või et niisama kena ja armas olla. Pealegi, enese tööga tapmine on ju meie protestantlises kultuuriruumis auasi.  

Aga tulemus on kole. Sest eks me ole kõik kuulnud, et väsinud inimese töövõime langeb ja laip, olgem ausad, ei tööta enam üldse. Ja nii ongi, et inimene, kes on tegelikult tark ja tubli ja andekas ja paindliku mõtlemisega, toodab täielikku (vabandage väljendust) sitta haltuurat, millest on kuue kilomeetri peale näha, et ta pole sealjuures üldse mõelnud. Kohe mitte midagi. 

Ainult närtsimus ja tüdimus ja lohakus vaatavad vastu.  

Ja siis sa mõtled, oiates, sest see ongi füüsiliselt valus näha, et no miks, miks, miks ta ei öelnud mulle lihtsalt, et ei taha ja ei tee.  

Et jah, miks siis? Ja kas ma ise ikka ütlen?