Palun, armas, ütle mulle “ei”

september 13, 2007 at 11:44 e.l. 12 kommentaari

Sul on tööd kõriauguni. Tegelikult sa ägised selle käes ja katked. Siis helistab keegi ja küsib, kas sa tahaksid, saaksid, viitsiksid veel selle asja ka ära teha. Ausaltöelda ei jaksa. Ja tead seda küll. Aga mida sa vastad? “Tänan. Kahjuks ei jõua, “ või “Jah, hea küll, eks ma proovin.” 

Mulle tundub, et 90 prossa inimesi ütleb selle õnnetu jahhi. Ütleb, sest raha on ka vaja, või muidu ehk teinekord ei pakutagi enam tööd või et niisama kena ja armas olla. Pealegi, enese tööga tapmine on ju meie protestantlises kultuuriruumis auasi.  

Aga tulemus on kole. Sest eks me ole kõik kuulnud, et väsinud inimese töövõime langeb ja laip, olgem ausad, ei tööta enam üldse. Ja nii ongi, et inimene, kes on tegelikult tark ja tubli ja andekas ja paindliku mõtlemisega, toodab täielikku (vabandage väljendust) sitta haltuurat, millest on kuue kilomeetri peale näha, et ta pole sealjuures üldse mõelnud. Kohe mitte midagi. 

Ainult närtsimus ja tüdimus ja lohakus vaatavad vastu.  

Ja siis sa mõtled, oiates, sest see ongi füüsiliselt valus näha, et no miks, miks, miks ta ei öelnud mulle lihtsalt, et ei taha ja ei tee.  

Et jah, miks siis? Ja kas ma ise ikka ütlen?

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Oi, kas MEES on ka inimene? Sirje sünnipäeval ei söödudki lapsi

12 kommentaari Add your own

  • 1. abele  |  september 13, 2007, 12:27 p.l.

    tavaliselt küsin ma esimese asjana, et millal seda asja vaja on. see on kõige olulisem. EI ütlema õppisin juba tükk aega tagasi ja tööülesannete valikuks on mul oma strateegia.

    Vasta
  • 2. Karikate Emand  |  september 13, 2007, 1:25 p.l.

    Just see hirm, et… kui ma nüüd ei ütlen, siis teinekord enam ei pakutagi…

    Vasta
  • 3. Wild  |  september 13, 2007, 1:33 p.l.

    Sama siin, esimene asi “millal”, aga ma lähenen sellele veel konkreetsemalt, öeldes nagu on, et mitte enne kahekümne teist (kuupäeva) või mitte enne kella kaheksat ning läbirääkimised minusuguse oinaga on suhteliselt mõttetud ega vii kusagile.
    “Ei” ütlen ka täitsa vabalt. See hoiab ära jadaüritused mingeid liigseid pseudokohustusi kaela määrida, et äkki…

    Vasta
  • 4. nimega nimeta  |  september 13, 2007, 1:48 p.l.

    Mul selle “ei” ütlemisega on hoopis teistsugune probleem. Kõik, mida pakutakse tundub algul põnev ja tore ettevõtmine, kuidas ma ei toeta, ei tee sellise vahva asja jaoks seda teist või kolmandat, see on ju nii pisiasi kogu selle uhke ja vahva värgi juures!
    Alles siis, kui selgub, et muude ülesannete kõrvalt on see pisiasigi ülejõu, kirun ja vannun oma vastutulelikkust. Et tegelikult tahaks hoopis natuke kodus vedeleda, sõpradega ka millalgi kohtuda, lihtsalt magada… Aga enam ei saa ära öelda, sest lubatud juba. Siis on juhtunud küll, et mõni asi on halturtsimaiguline välja kukkunud ja endal ka takkajärgi nats piinlik.

    Vasta
  • 5. nimega nimeta  |  september 13, 2007, 1:51 p.l.

    Ja hiljaaegu oli ebameeldiv kogemus, kui paluti mu abi ja ma ütlesin ei”. Ütlesin täitsa ausalt, et tahan oma kaks töövaba nädalat absull kõigist kohustustest vabana veeta. Aga vist oleks pidanud mingi põhjuse välja mõtlema ja vabandama, miks ma EI SAA seda palvet täita. Sest nii iseka põhjenduse peale pahandati kogu südamest ja leiti, et ma olen ülbeks läinud.

    Vasta
  • 6. Kats  |  september 13, 2007, 5:55 p.l.

    Eks see ei ütlemine ole keeruline, näiteks seepärast, et kui ütled ei, siis mõni võib mõelda, et sa ei viitsi midagi teha (mitte, et sa tõesti väsinud oled ja ei jõua). Mul läks täna igatähes hulga paremini kui nimega nimetal, lihtsalt ütlesin et tahan varsti 2 nädalat puhkust & saingi, erinevalt tavalisest vastu ei puigeldudki (et oh mis jumal tööga saab & kes selle ära teeb).

    Vasta
  • 7. Vassilissa  |  september 13, 2007, 7:10 p.l.

    mina ei oska “ei” öelda.
    põhjusi on mitmeid, nt et isegi kui ütlen “ei”, ja siis teine justkui kurvaks jääb… siis ma ütlen ikka, et “ok, ma siis teen”.
    seega, ma ei oska “ei” öelda kuna on kahju teisest ja tahan aidata, tahan end tõestada, on hirm, et muidu jään “mängust” välja (suurürituste korraldamise puhul nt), lootes, et teinekord aidatakse mind ka…
    aga pärast olen enda peale kohutavalt vihane. ja laip ma juba olengi.

    Vasta
  • 8. hundikassi laip  |  september 14, 2007, 7:10 e.l.

    tore.
    minu puhul mängivad k õ i k need eelkommijate (abele’st vassilissani) poolt kirja pandud stsenaariumid.

    kusjuures ma ometi tean, et EI ütleja ei pea üldse põhjendama oma keeldumist

    Vasta
  • 9. hundikassi laip  |  september 14, 2007, 7:13 e.l.

    … samas nagu tõesti ei taipa v ei tahagi tihti keelduda, olgugi et peax natuke säästev-hoolivamalt oma kehasse ja vaimu suhtuma.

    Vasta
  • 10. ahaa  |  september 14, 2007, 7:43 e.l.

    ma oskan ei öelda küll. aga tihti ei ütle, sest… nojah.. prooovige ülemusele korduvalt ei öelda ja vaadake, kuidas ta lõppastmes teisse suhtuma hakkab. tähtaegu oskan ka öelda, aga sellega on ka nii, et kui ikka kusagilt kõrgemalt poolt pannakse tähtajad ja mitu ülesannet ja prioriteedid ja… siis väga palju mänguruumi vahel pole. ja kui siis ise veel oma asjadega ka endal kukil istud – et noh, enne talve vaja seejasee ära teha; kiiresti tahaks sellejaselle valmis saada… siis… jah, mis siis on? siis on nii, et ahaa istub praegfu väsimusest haigena kodus…. aga teeb jõudumööda tööd ka, sest tähtajad, noh…

    Vasta
  • 11. Kati  |  september 14, 2007, 8:18 e.l.

    minul on küll tunne, et ma viimasel ajal armastan ei-ütlejaid.

    sest siis ma tean selgesti, mis värk on. ja ma saan asju teisiti orgunnida ja kohe, mitte viimasel hetkel. ja ei pea väsimusest tehtud saasta ümber tegema.

    muidugi, siin on see pool, et kui keegi koguaeg ei ütleb, siis ta ehk tõesti jääb mängust välja.

    Vasta
  • 12. 1helin  |  september 14, 2007, 10:37 e.l.

    Seda lugu on mitmelpool räägitud, isekuulsin seda ühel õppusel, kus juhendaja rääkis loo, kuidas naabrimees teda appi kutsub , katustpanema. Ja ta ütleb, et ei saa, sest on Väga Hõivatud. Ja kui naabrimees siis uuris, et mis tal siis olulist käsil on, olevat vastuseks olnud – Ma olen selle aja iseendale lubanud. Aastaid tagasi tundus see ütlemine lausa naljakas. Kuid kas mina pole siis võrdne kõigi teistega ja endale lubatud aeg on tõesti äralubatud, mitte sugugi vaba aeg ?

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

september 2007
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: