90% mõttetu elu

Mõnikord, ja viimasel ajal aina sagedamini, mõtlen ma, et tahaks metsa ära. Ei, mitte nädalavahetusel seenele ja lehekesi korjama ning linnulaulukest kuulama, vaid kohe päriselt. Nagu see vanamees, kes Väike-Pakrile kolis ja kunagisele talukohale onni ehitama hakkas.  

Ma tahan ka, et mul oleks kuskil miski onnike, kus oma asju toimetada. Et ma saaksin oma päevad rahulikult kulutada enda äraelatamisele.  Et mul oleks aega vaadata, kuidas suvest saab sügis ja talv ja kevad ja uus suvi. Et tohiksin ärgata päikesega ja magama minna pimedaga. Et võiksin teha ainult neid asju, mida mulle vaja on. Ja natuke vahele neid, mis mulle lihtsalt meeldivad. Et oleksin üleni iseenda oma. Et ma ei peaks rabelema kellegi teise idiootsete eesmärkide nimel.  

Sest, olgem ausad, 90 protsenti neist asjust, mida me päevläbi oma kontorites teeme, on täiesti mõttetud. Me rabame ninast vere välja, et toota asju, mida tegelikult ei ole kellelgi vaja ja näeme vaeva, et need teistele maha müüa. Teised rabavad, et toota samasuguseid kasutuid asju, mida meile maha müüa. Maailmale ei ole, kui aus olla, vaja veel ühte nõmedat ajakirja, veel ühte lollakat kodulehekülge, veel ühte pseudotarka raamatut.   

Ja mina, kes ma end selle kõigega rebestan, võin ju ette kujutada, et ma olen hea tubli tark ja vajalik. Noh, ehk olengi, aga ainult malenupuna kellegi teise kasumijahis. Tegelikult on mu ainus ülesanne ikkagi ennast kuidagiviisi ära toita. Miks ma ei võiks seda siis teha kuidagi otse ja ausamalt? 

Lühidalt, täielik keskeakriis või võõrandumine või kuidas kellelegi meeldib öelda. 

Ja ometi, ma ei lähe siis. No miks? Kardan või?  

Võib olla, et kardangi. Või unistan liiga palju ja liiga paljust. Sest kõrvu himuga metsa ära minna, on mul ka pöörane kirg vedada ise käima midagi, mis mulle tõeliselt vajalik ja oluline ja huvitav tunduks.  

See muidugi on samasugune pea ees vette hüppamine, kui metsaminek.  

Ja viimasel ajal on mul aina enam tunne, nagu ma seisaksin sillal ja peaksin kohe valima, kas hüpata vasakule või paremale. Ainult vanamoodi otse minek tundub aina talumatum. Mnjah, kui just ei tule mingit kolmandat teed, mida ma praegu lihtsalt ei näe.

Vahest ongi vaja natuke veel oodata ja küti kombel varitseda, et see kolmas tee sülle jookseks ja end lahti rulliks. Aga võib olla on see vaid vabandus, argus, ikkagi hirm hüppe ees? 

Muide, tahate teada, mis ma hetkel kõige rohkem olla igatsen? Üks oranžilehine vaher panga serval, vastu halli merd. Lihtsalt seista, painduda tuules, taas üles tõusta, päikest enda peal särada ja vihma tilkuda lasta. Olla olemise pärast.

Millal ma saan puuks?

Kuidas saadakse puuks?