90% mõttetu elu

september 17, 2007 at 12:32 p.l. 17 kommentaari

Mõnikord, ja viimasel ajal aina sagedamini, mõtlen ma, et tahaks metsa ära. Ei, mitte nädalavahetusel seenele ja lehekesi korjama ning linnulaulukest kuulama, vaid kohe päriselt. Nagu see vanamees, kes Väike-Pakrile kolis ja kunagisele talukohale onni ehitama hakkas.  

Ma tahan ka, et mul oleks kuskil miski onnike, kus oma asju toimetada. Et ma saaksin oma päevad rahulikult kulutada enda äraelatamisele.  Et mul oleks aega vaadata, kuidas suvest saab sügis ja talv ja kevad ja uus suvi. Et tohiksin ärgata päikesega ja magama minna pimedaga. Et võiksin teha ainult neid asju, mida mulle vaja on. Ja natuke vahele neid, mis mulle lihtsalt meeldivad. Et oleksin üleni iseenda oma. Et ma ei peaks rabelema kellegi teise idiootsete eesmärkide nimel.  

Sest, olgem ausad, 90 protsenti neist asjust, mida me päevläbi oma kontorites teeme, on täiesti mõttetud. Me rabame ninast vere välja, et toota asju, mida tegelikult ei ole kellelgi vaja ja näeme vaeva, et need teistele maha müüa. Teised rabavad, et toota samasuguseid kasutuid asju, mida meile maha müüa. Maailmale ei ole, kui aus olla, vaja veel ühte nõmedat ajakirja, veel ühte lollakat kodulehekülge, veel ühte pseudotarka raamatut.   

Ja mina, kes ma end selle kõigega rebestan, võin ju ette kujutada, et ma olen hea tubli tark ja vajalik. Noh, ehk olengi, aga ainult malenupuna kellegi teise kasumijahis. Tegelikult on mu ainus ülesanne ikkagi ennast kuidagiviisi ära toita. Miks ma ei võiks seda siis teha kuidagi otse ja ausamalt? 

Lühidalt, täielik keskeakriis või võõrandumine või kuidas kellelegi meeldib öelda. 

Ja ometi, ma ei lähe siis. No miks? Kardan või?  

Võib olla, et kardangi. Või unistan liiga palju ja liiga paljust. Sest kõrvu himuga metsa ära minna, on mul ka pöörane kirg vedada ise käima midagi, mis mulle tõeliselt vajalik ja oluline ja huvitav tunduks.  

See muidugi on samasugune pea ees vette hüppamine, kui metsaminek.  

Ja viimasel ajal on mul aina enam tunne, nagu ma seisaksin sillal ja peaksin kohe valima, kas hüpata vasakule või paremale. Ainult vanamoodi otse minek tundub aina talumatum. Mnjah, kui just ei tule mingit kolmandat teed, mida ma praegu lihtsalt ei näe.

Vahest ongi vaja natuke veel oodata ja küti kombel varitseda, et see kolmas tee sülle jookseks ja end lahti rulliks. Aga võib olla on see vaid vabandus, argus, ikkagi hirm hüppe ees? 

Muide, tahate teada, mis ma hetkel kõige rohkem olla igatsen? Üks oranžilehine vaher panga serval, vastu halli merd. Lihtsalt seista, painduda tuules, taas üles tõusta, päikest enda peal särada ja vihma tilkuda lasta. Olla olemise pärast.

Millal ma saan puuks?

Kuidas saadakse puuks?

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab.

Feministi mees ei ole jobu Tappa saab see sõber, kes …

17 kommentaari Add your own

  • 1. Wild  |  september 17, 2007, 1:42 p.l.

    Postitus, millest ma 90% ulatuses aru saan ja sellest omakorda ka 90% nõustun. Kas keskea või arengukriis, on iseasi.
    Mind nt kummitab mõte, et kui nö produktiivse eaga on veel võimalik linna- ja ühiskonnakeskset elu elada, siis pensioniea puhul tähendaks linn, paneelikas, korterelamu täielikku mandumist, heal juhul mingit teatri-padjaklubi-seebiseriaalide jms võimalust (seenior-rates õelutseda…), aga maa, maja ja aed tagaks sellele “ta liigub siiski” tasandil elule vähe mõttestatuma trajektoori.

    Vasta
  • 2. Oudekki  |  september 17, 2007, 1:50 p.l.

    Kuidas saadaksse puuks? Neil Gaiman teeb, lugege Stardusti.

    Vasta
  • 3. Kati  |  september 17, 2007, 2:20 p.l.

    wild,
    ma arvan, et vanast pets ma teengi selle tüki ära. nii ehk naa. iseasi, et kas peks nii kaua ootama.

    oudekki,
    vaata kui loengi. ja saangi.

    Vasta
  • 4. Karikate Emand  |  september 17, 2007, 2:24 p.l.

    Just! Nii ongi!
    Väga tuttavlikud mõtted…

    Vasta
  • 5. Lee  |  september 17, 2007, 3:16 p.l.

    Nojah, ma tegin selle ära…
    Mäletan oma tüdimust suurkorporatsioonist päris hästi. Kiirtee tunne oli – et kohati on tempo nauditav, aga suurt miskit ei näe… ja tee on ringtee…
    Vabadus suurkorporatsioonist, vabadus linnast ja vabadus võlguolemisest tulid aasta jooksul. (Loobusin kõigest krediiti meenutavast, sest kartsin – põhjendatult! – et väikeettevõtjana ei saa ma sellega hakkama.)
    Ja tulemus? No ikka väga rahul. Mõõnasid käib aegajalt peal, aga suhteliselt vähe ja suhteliselt pinnapealselt. Tööd teen rohkem kui varem, aga väsin vähem ja enesetunne on lillem:).
    Jõudu! Ühel hetkel saavad soovidest otsused. Mina pole seda kordagi kahetsenud.
    Aga mis puudeks saamisse puutub, siis Philemoni ja Baukise juhtum on üks võimalus:).

    Vasta
  • 6. Kati  |  september 17, 2007, 3:27 p.l.

    lee,
    see ringtee võrdpilt on valusalt tabav.

    krediiti meenutavast loobumine ei oleks mul raske, seda pole palju.
    aga eluasemelaenu maksan, jumal paraku, ikkagi 10 aastat veel.

    ka see ei ole väga suur summa ja ilmselt siit ei sigineks ületamatut takistust, aga natukene ettevaatlikuks teeb küll.

    Vasta
  • 7. Nele  |  september 17, 2007, 5:17 p.l.

    Ma tahaks üldse mitte olla.

    Vasta
  • 8. Päikesejänku  |  september 17, 2007, 6:22 p.l.

    Kati, ka mulle on need mõtted valusalt tuttavad.
    Ja Leed ma lihtlabaselt kadestan tema julguse pärast.

    Vasta
  • 9. Ramloff  |  september 17, 2007, 6:23 p.l.

    Kes teab, äkki otsid ka endale mõne niši ja hakkad FIEks või muud moodi iseseisvaks. 😉
    Olles ise nüüd kolm aastat seda leiba söönud mõtlen vahel hirmuga selle peale, kui peaksin olema sunnitud uuesti töövõtjaks hakkama, ega enam ei suudaks kellast kellani kontoris istuda.

    Vasta
  • 10. Vassilissa  |  september 17, 2007, 6:34 p.l.

    Täiesti tuttavad mõtted…

    Vasta
  • 11. ahjualune  |  september 17, 2007, 8:26 p.l.

    Midagi ei ole teha, kohe tuli meelde see tekst.
    Mul on veidi kahtlusi, kui täpselt see ikka kirja on saanud, aga mujalt netist ei leidnud ja oma raamatut on suuremalt jaolt ikka veel kastides.

    *
    Kõik saame murelipuudeks sooja sinise laotuse all.

    Murelikroon saab me huultest, sõrmed murelijuurteks all.

    Pungad hõõguvad õiteks meie murelipuul,

    nende heledas õites, vaeve, väsimust võites

    heledalt naerab me tuttav tuul.

    Muld vajub naerus suule, soojaks suudluseks liigini.

    Muld tuleb põskede juurde, maaks me uuesti sünnime nii.

    Imesid sünnib, jälle tuul hellalt ja soojalt silitab meid,

    unustust meile sülle, rõõmu lastele sülle,

    suhu suuri ja mahalseid mureleid.

    Kõik saame murelipuudeks. Ükskõik, kus me teed ka ei käi.

    Ja meie naerustest suudest maa saab õitsevaid mureleid täis.

    Maa saab õitsevaid lilli ju täis.

    *

    Nii kirjutas kaheksa-üheksateistaastane Mari Vallisoo 1969. a.

    http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=6925

    Vasta
  • 12. ahjualune  |  september 17, 2007, 8:27 p.l.

    oma raamatut… mäherdune võluv düsgraafia!

    Vasta
  • 13. ahaa  |  september 18, 2007, 6:19 e.l.

    kati, nii tuttav, nii tuttav

    maja ja maa ja mets nüüd on – küll vähe metsa, aga mis siis – tunne ju on – mäletad isegi seda päkapikumetsa 🙂

    aga paraku tuleb selle eest maksta
    ja sestap hommikul linna ja õhtul tagasi
    aga tegelikult ma seda enam ei taha
    mida teha, et seda muuta? ma ei tea. ebakindlus selle ees, kas ma suudan eluasemelaenu tagasi maksta v mitte, põhjustaks palju suurema stressi, seega kontorist äratulek pole hetkel lahendus.

    Vasta
  • 14. Kati  |  september 18, 2007, 7:05 e.l.

    eh, ahjualune, ´täh. 🙂

    aga see, et tunne on nii paljudele tuttav, ei tea, on see hea või halb? ehk on hea, sest võib olla me teeme kord metsaminejate revolutsiooni, kui meid nii palju on 🙂

    Vasta
  • 15. Punane Hanrahan  |  september 18, 2007, 7:28 e.l.

    Seal Setumaa pool see revolutsioon ju vaikselt käib juba. Mitu “revolutsionääri”, endist tallinlast ja praegust setut on mul Orkuti sõbralistiski.

    Mina muidugi vihkan maatööd, eriti taimekahjurite hävitamist, nii et ma kohe ei tea, mis sest tulevikust saab niiviisi (aga seda sa tead muidugi niikuinii:))

    Vasta
  • 16. ahaa  |  september 19, 2007, 5:50 e.l.

    nii et – veidi ülemeelikult parafraseerides autorit: millal ma saan? puuks!

    Vasta
  • 17. Nirti  |  september 19, 2007, 10:04 e.l.

    Selliste mõtete kartuses ei vaevu ma kunagi lähemalt juurdlema selle üle, et kas elul on üldse mingi mõte või kes saab kasu sellest, et ma eksisteerin ning raban kella kolmeni öösel mingit lolli kirjandit kirjutada. Tulevikus – et ma tõlgin mingi nõmeda raamatu või kirjutan mõne nõmeda raamatu või ostan mõne nõmeda raamatu.

    Argh. Nüüd tekkis kriis peas.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

september 2007
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: