Miks me meeleavaldusi kardame ehk “kuradi Vene valitsus”

Nagu rusikas silmaauku kõige selle eelneva peale on Päevalehes Aet Annisti  jutt protestimisest ja demokraatiast. 

“Protesti põlastamine mängib kaardid kätte kõigile neile jõududele, kelle huvides ei ole kodanikuühiskonna toimimine, “ arvab Aet.  Ma tahaksin selle mõtte (tegelikult küll kogu Aeda loo peale) põhjalikult aplodeerida ja “aamen” karjuda.  

“Just tunne, et oma elukeskkonna heaks ette võetul on mingi tähtsus ja mõju, aitab ületada võõrandumist riigist ja poliitikast. Ja kui seda tunnet ei ole, istuvad potentsiaalsete kodanikuühenduste pettunud esindajad uuesti ümber isikliku köögilaua ja neavad riiki. “Kuradi Vene valitsuse” asemel on teine adressaat, aga pettumuse ja jõuetuse tunne on sama,” arvab Aet veel. 

Kusjuures minul on tunne, et selle meie protestipõlguse taga ongi suuresti see kuradi Vene valitsus. Täpsemalt meie nõukogude inimese kuulekas suupidamise oskus. Nii paljud meist on üles kasvanud teadmisega, et kodus köögilaua ääres võib ju nii mõndagi öelda, aga avalikult mitte iialgi.  

Ära seda koolis räägi! Tõmba kardin ette, et jõulupuu ei paistaks! See raamat on salaja saadud! See inimene on koputaja! Tuttav, eksju? Ja selge, et ellu jäämiseks oli mõistlik suu pidada, kes ei pidanud see saadeti kuhu vaja.  Loomulikult oli siis ka mõistlik igasugu suupruukijatest eemale hoida ja valjuhäälselt distantseeruda, sest kes ikka tahtnuks dissidendi sõber olla, seegi ju oleks võidud saata jällegi kuhu vaja.  

Ja nüüd me usumegi massiliselt, et kui ikka avalikult lõugu lõksutada, on karistus kärme tulema ja et normaalsed inimesed lihtsalt nii ei tee, ainult mingid hullud. Tõsi, ametlikult räägitakse küll, et demokraatia ja puha, aga tegelikult näikse me ikka veel uskuvat kunagist anekdooti, mis väitis, et alguses on perestroika ja siis tuleb perestrelka.  

Aeg oleks üle saada, härrased. Ei tule seda perestrelkat. Ja mida enam ja avalikumalt me oma arvamusi välja ütleme, seda kindlamalt ei tule.